Reha

"Kalevipoeg"

Eit läks alla heinamaale.
Eit läks loogu võttemaie,
Riismeid kokku riisumaie,
Reha kuldane käessa,
Vars vaskine järela,
Hõbedased rehapulgad,
Võrud kuldased küllessa.
Võttis kaare, võttis kaksi,
Hakkas kolmat võttemaie;
Mis ta leidis kaare alta?

Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", V laul

Luule

Kui taskus on reha,
kõik teed on valla.
Sa mune kus tahad.

Andres Ehin, tsüklist "Kimbuke sinilolli" (1972)

kui ka lähed kanna oma kõrgust
ligi maad ja varja kehaga.
Kaasas vikat nii ta tuleb põrgust
ja su kokku riisub rehaga.

Juhan Viiding, "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 7

All leebe taeva lebab rohus kuldne reha
suurt ootust täis on tema pystjad piid
ta varres närve varjab sulnis siid
neid närve pingule veab iga saabuv eha
/---/
yks siiras samm ning pimestatu peatub hoobist
mis sähvab õhus sihiks meelekoht
siis näod on järsku kaamed nagu toht
sest vangub uitaja kui joobnuks viinatoobist

Peep Ilmet, "Kuldreha" kogus "Mõraseks mõistetud meel" (1991), lk 33

Aeg viskab õlgadelt väsinud tolmumantli ja
sõnab:
"Ah! Inimesed! Tuleb uus aeg, tuleb uus
vanaaeg. On's teil labidavarred terved?"
Inimesed noogutavad ja vaikivad müürina.
Rehapulgad hakkavad naerma.

Lea Mändmets, "*Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 9

Proosa

Mäletad seda selget hommikut heinaaja eeli, mil sa pinumaal rehadele pulki sisse lõid ja varsi taha sobitasid? Naabri õues kriiksus kaevuvõll, kõlisesid ämbrid, ja kui sa sinnapoole piilusid, nägid sa valges pluusis Anne vaheaiale lähenevat.

"Jõudu kah meistrile!" hüüti sulle üle aia ja seepeale küsiti naerusuul, et kas "meister" ei tahaks ka vaest naabrit aidata ja ta rehale mõne pulga sisse lüüa.

"Hea tasu eest võib hullematki teha," lõõpisid sa vastu.

"Viska aga üle aia!"

Ta tõi rehatömbi ja jäi vaatama, mis sa sellest arvad, ja mis sellest arvata oligi? See polnud enam mingi noore naise reha, vaid paras ussitapmise nui. Sa oleksid võinud seda talle kohe öelda, kuid sa ei öelnud. Te vahetasite veel mõne heatahtlikult nögava lause, siis pidi ta tulele jäänud paja juurde ruttama. Sinu suhu sigines aga vile ja kuslapuised rehapulgad muutusid su pussi all nii siledaks, nagu nad juba ammugi polnud muutunud. Sa koppisid üle aia ulatatud vanale tobile pulgad sisse, aga kui selle perenaine taas aia taha ilmus, et näha, kui kaugel su tööjärg on, ulatasid sa vana reha kõrval ka uhiuue, väikese, kerge ja sileda varrega nagu kanni. Esialgu ei tahtnud ta seda palja aitäh eest vastu võtta, kui sa aga kinnitasid, et müümiseks pole sul küll aega rehasid teha, ütles ta rõõmsalt:

"Noh, ole siis meheks!" (lk 60-61)

Veel enne kui suurtükimürin ulatus külani, käsutati veoautole lesk perenaine, kes mitu aastat oli sulaseid-tüdrukuid kamandanud. Küllap ta hing oli kõrkust täis kasvanud, sest ta ei nutnud ega halanud, vaid kõndis püssimeeste vahel, pea püsti, ja märgates sind teispool aeda, hõikas kõlaval häälel.

"Tidrik, reha on aida najal, võta see nüüd tagasi! Midagi kallimat mul sulle jätta ei ole..." (lk 61-62)

Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

Reha on suur kamm maa kammimiseks.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 27

Me olime omamoodi heinaautistid, kelle vaimse sättumuse alustalad kujunesid välja äärmise vaimse deprivatsiooni seisundis, kus elu kulges hangu ja reha ähvardavas varjus. Võimalik, et siin on isegi mingisugune seos ärkamisajaga. /---/ Haridus oli ainus aktsepteeritud võimalus pääseda eluaegsest sunnitööst, keda selline elu loomu poolest ei inspireerinud. Ärkamisaeg sündis suuresti heinatraumast, see oli omanäoline rehabilitatsiooniprogramm, mille käigus tekkis terve rida ennenägematuid asju, teiste hulgas ka Eesti riik.
- Valdur Mikita, "Lindvistika" Välgi metsad, 2015

Välislingid