Ussikeel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anne Pratt, ussikeel teosest Wild flowers (1857)

Ussikeel ehk harilik ussikeel (Echium vulgare L.) on taimeliik kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnast ussikeele (Echium) perekonnast, siniseõieline lill. Rahvapäraseid nimetusi: karuhänd, hundihambad, hundiohakas, loomamaksarohi, hobusekärnarohi, hobuseköharohi, pahasilmarohi, härjakeel, jänesenõges, ussipää, kahetsmeõied, meritsed, sinine ohakas ja siniohtja.

Proosa[muuda]

  • Kui istume kivimurrus kuumadel pankadel, siis oleme paljajalu ja meil on seljas kerged riided. Ainult ussikeelel on need kräsukarvalisest kangast, mida kannab kerjus. Ussikeel on kräsukarvaline nagu meie koer ja tal on ka suu alati lahti. Talle lendab kimalane suhu, ja kui see ära lendab, hakkab silmapiiril kõmisema kõu.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 66


  • Asi on selles, et neil suvistepühadel õitsevad Lõpmatuses ussikeeled. Ja neid on seal saare keskel, merest jäänud paeklibulainetel terve meri. Ja ussikeele kõrged õietõlvikud on just seda värvi, sügavalt, aga samas läbipaistvalt sinised, nagu Lõpmatuse meri mõnel kevadeõhtul. Tegelikult ei ole seda värvi muidugi mitte miski muu kui see meri. See sinine on mõnikord selline, et ta ei mahu siia maailma ära.