Liustik

Liustik on geograafilistes mastaapides looduslik püsijääkogum Maa pinnal, valdavalt maismaal.

Proosa

Temperatuuri tõus põhjustab polaarjää ja liustike sulamise, mille tagajärjel tõuseb ookeanide veetase ja mis omakorda kutsub esile suurte alade üleujutusi. Pessimistlikud futuroloogid ennustavad, et La Manche'i veed loksuvad kunagi Eiffeli torni jalamil.
- Hergi Karik, Aarne Tõldsepp, "Kallimad kui kuld", 1974, lk 30-31

Alati, kui aastane lumehulk ületab aastase sulamismäära, hakkab liustik kasvama. Kui lumi koguneb ja jääks muutub, hakkavad sisemised pinged seda liigutama sinnapoole, kuhu mäenõlv juhtumisi langeb. Olen alati kujutlenud, et liustik on nagu jääbuldooser, mis laskudes maad kraabib ja nügib.
- Sandra Steingraber, "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 140

[Denali mäest Alaskal:] Number üks: seal puudus igasugune kommertsteenus sellel mäel. Sind viiakse pisikese väikelennukiga ja põhimõtteliselt maandud keset eimidagi, keset suurt valget liustikku, pannakse sind maha, koos kogu kraamiga – ja hakka astuma!
Ja kogu see varustus – kõik see kütusepaagid, telgid, kolme nädala toit - 30-40 kilo näkku – kõik see varustus tuli endal siis kombineeritult seljas ja ka kelkudel ja sellist kelgu logistikat pole mitte ühelgi mäel olnud. Lisaks veel see, et see liustikule minek – seal on päis palju lund – ja et seal lumes mitte sisse vajuda, siis käimise kergendamiseks kasutatakse seal räätsasid.
Neid lõhesid seal oli ikka väga palju. Ja ka meil tuli ette ärevamaid hetki, kus ka isegi meie meeskonnas vajuti läbi või siis ka kukuti lõhesse, aga kuna olime kenasti kogu aeg julgestuses ja köies, siis kõik läks hästi. Ka sel hooajal, muide, oli seal juhtumeid, kus inimesed kukkusid kuskilt nõlvalt alla ja üks lõppes isegi surmaga.
- Katrin Merisalu, intervjuu: Margit Kilumets, ""Pealtnägija": alpinist Katrin Merisalu kummitab maailma kõrgeim tipp", ERR/ETV, 15.03.2023

Sa varvastes tuikab elu, kuigi sa oled graniit.
Su sõnad on külmad kui gletšer, kuigi sus praksub tuliriit.
Sa suled silmad, et selgemini näha, ja su peopesade pronks-
peegleist purskuvad purunevad elamusjoad.

Artur Alliksaar, "Hetkede surematus", rmt: "Olematus võiks ka olemata olla", 1968, lk 20

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11