Merihobu
Proosa
[muuda]- Paralleelmaailmade lehvikutes tõelusest valjult ei räägita. Tõelus on keelatud. Tõelusega võivad olla salasidemed täpselt nagu salaarmukesega. Ja inimsugu ei suuda taluda palju tõelust. Tõelus on kivistunud nagu fossiilid. Kord olid nad teokarbid, kord merikapsad, kord kahepaiksed, kord meduusid, kord merihobud, kord planktonid, kord vetikad, kord meritähed. Nüüd on nad kivistised, mida hoida kirjutuslaual. Tardunud tõelus, mis siiski end meelde tuletab. Hetked, mil ta surub end läbi aja ja puudutab sind otseselt, ilma vahendajateta. Inimsoost Asnāte kannab endas sel hetkel tõelust. (lk 34)
- Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tõlkinud Kalev Kalkun, 2011
Luule
[muuda]Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?
- Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
