Mine sisu juurde

Räätsad

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Ignatov valis endale välja kõige paremad räätsad. Ümberasujad olid neid pununud mitukümmend paari, kuid räätsad, mis olid tulnud välja vanaeit Janipa krõnksus sõrmede alt - Janipa oli sõnakehv üleni pruuni näoga mari naine, tal olid väikesed paksude kulmude ja sügavate kortsude vahele kaduvad silmad -, olid kõige paremad: püsisid hästi jalas, ei vajunud lumekoorikust läbi, ei lasknud lund sisse. Ignatov oli neid kasutanud kolm kuud. Kasevits oli käänukohtadel juba kulunud, karvaseks läinud. Mees tahtis tellida mari eidelt uue paari, kuid too ei tõusnud juba mitu nädalat asemelt, oli tõbine.
Teiste talupoegade tehtud räätsad olid rasked, kohmakad. Lühikeseks käiguks puude järele nad kõlbasid, aga jahimehe pikkadeks ja kiireteks retkedeks ei sobinud. Leningradlaste tehtud olid nii äbarikud, et neis räätsasid ära tunda oli päris raske, need olid nagu kummalise kujuga luuad või aia taha läinud korvid. "Suprematism," ütles ükskord Ikonnikov midagi arusaamatut, vaadates ebamäärast karvast punutist, mis oli äsja tema käte vahelt välja tulnud. Usin Gorelov tahtis suprematismi muldonnist välja visata, kuid Ignatov ei lubanud: käskis riputada lae alla (põrandal enam ruumi ei olnud)...
  • Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, 2017, lk 263


Luule[muuda]

Näe täiskuu räätsadega orupõhja tallab
seltsiks talvepäikse kustuv lühter
Kuid meie ärme pudeneme alla
üks õhus hoidku teist ja teine ühte

  • Kristiina Ehin, "* Ma kukun jälle läbi uue päeva püünise" kogus "Aga armastusel on metsalinnu süda" (2018), lk 10