Kadakas

Harilik kadakas (Juniperus communis L.) on küpressiliste sugukonda kadaka perekonda kuuluv okaspuu, ainus selle perekonna liik, mida Eesti looduses leidub. Kasvab kas või kahe kivi vahel, aga ainult seal, kus ise tahab.

Proosa

Kadakas on sitkuse sümbol. Soomlasi venelaste vastu võitlemises sitkeks pidades nimetas Juhani Aho neid kadakaseks rahvaks. Eestis sellevastu antakse kadakad nimeks eestlusest loobunud, saksa leeri üleläinud isikutele, kes sitkust avaldavad ainult saksa püüete taganõudmises.

Kadakas olnud muiste ilus, pikk puu. Jeesuse surmamõistmise puhul tehtud ta rist kadakast. Jeesus vandunud sel puhul selle puu ära, millest ta rist tehtud. Rasket kadakast risti kandes õhanud Õnnistegija. Kohe alanenud teiste kadakate kasvamine. Teiskordse õhkamise peale kahanenud kadakad jälle väiksemaks. Kolmanda õhkamise peale jäänud nad nii suureks kui nad on praegu. Sitkus ei hävinud ometi neist (Miks, 93).

Teisend kõneleb asja hoopis teisiti. Jeesuse rist olnud kolmest puust kokku pandud: kadakast, pihelgast ja lodjapuust. Märgiks, et need puud ta püha ihu kannud, kinkinud Õnnistegija neile puile imeliku väe ja varustanud nende marju ristiga.

Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", IX peatükk "Puud ja taimed"

Tillukese kadaka all aianurgas kulu ja sambla sees oli linnupesa. Väike kuueaastane Anni oli ta praegu üles leidnud ja vahtis nüüd suuril imestavail silmil linnupoegade pääle. Ta tahab kummardada ja neid kollasenokalisi saksu ligemalt vaadata. — Ai! — Vaata ette, laps, mina olen majahoidja, sõnas kadakas. — Ah, härra kadakas ja majahoidja, miks sa mind nii valusasti torkad? kaebas Anni. — Ära pane pahaks, väike suhkrusuukene, minu amet nõuab seda — kellega on mul au rääkida? — Mina olen Anni, Liisikese õde, ja tahan linnupesa juurde jutule minna. Eks sa luba seda, kadakaonu? — Häämeelega, kui sa Liisikese õde oled, tema käib tihti meie saksu vaatamas. — Tänan, kadakaisand! — Aga ole sa hästi ettevaatlik, et sa vallatust ei tee. Majaproua sisask ei ole praegu kodu ja ta nutaks siis, kui tema väikestele keegi haiget teeks. — Küll ma oskan. — Anni pidas lahke kadaka õpetust meeles ja kummardas pää alamale.
- Juhan Liiv, "Linnupesa". Kogutud teosed V-VI

[Vabatahtlik Marek räägib, kuidas loodusajakirjandust teha:] "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus pähklipuu oksal. Ma nimetasin ta "pähklirääguks", täpselt samuti nagu oleksin kadakapõõsas istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud."
- Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975, lk 343

Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 27. peatükk

Ainult vana, katkutud kadakas seisis läheduses. Tema latv haljendas veel. Alumised oksad — nii kõrgele kui käsi ulatus ־ olid aga ära murtud. Mitte et nõnda ilusam oleks, tarvis oli lihtsalt tuba suitsutada. Nõnda siis viidigi siit oks oksa järel, kord vähem, kord rohkem, pandi lae alla ja kui vaja, pisteti põlema.

Vaheti ilmusid siia naabritüdrukud ja murdsid kadakaoksi palmipuudepühaks. Sel päeval läksid nad Zemaitijasse, katoliku kirikusse, ja lasksid seal kadakaoksa pühitseda. Kui aga suitsutada tuba pühitsetud kadakaga, saab haige alati terveks...

Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 10-11

Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed. Aga ma näen randa sellest küljest, alasti, mahajäetud, surnud. Ainult üsna varajastes lapsemälestustes on ta olnud roheline, seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud. Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud. Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks. Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse. Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.
- Karl Ristikivi, "Hingede öö". Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 162

Väikesest peast matsin kord maha Intsu murtud laanepüüpoja ja istutasin linnu hauale tillukese kadaka. Mu meelest oli see kangesti elupuu moodi. Aga kadakas kasvama ei hakanud, läks nädalaga roostepunaseks ja kaldus esimese vihmaga viltu, mis sellest, et olin teda kastnud ja koguni kunstväetisega turgutanud. Isa naeris mu muret ja ütles: "Pea seda meeles, et kadakas kasvab kas või kahe kivi vahel - aga ainult seal, kus ise tahab."
- Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 6-7

"Mida sa nii hulga veega teed, teil ju hea kaevuvesi?" uuris Klaaru oma pudelit täites.

"Külma kadakavett. Panen kadakaoksa allikavee põhja, loksutan ja koputan nõu põhja. Kadakaveel on puhastav toime, kadakas aitab kaotada hirmud ja ebakindluse. Sina peaksid kadakavett jooma, paneb sulle mõistuse pähe. Pakun kadakavett ka külalistele."

"Või nii," ühmas Klaaru, "eks ma topin kadakaoksa pudelisse ja raputan terve kodutee. Kas aitab?"

"Jaah, kui sa tunni jagu kõnnid, on jook valmis."

Klaaru viipas Agnessale hüvastijätuks ja läks sobivat kadakaoksa otsima. (lk 61)

Henna ja Jete otsisid kadakate vahelt turvalisemat kohta, kus võiks trikoo selga panna.

"Igal pool vaid kadakad ja kadakad ja kui püsti seisad, siis oled ümbruskonnale nagu peo peal. Siin lapsed, seal lapsed, nagu oleks kõik Kassari lapsed just täna rannas kokku saanud. Kunagi ei tea, kes selle või tolle kadaka taga peesitab," porises Henna enda ette ja laotas vannilina kõhnukesele rohule. (lk 118)

Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014

Luule

Seal Saaremaal ei kasva muud,
Kui kadakad ja männipuud.

Rahvalik laul "Ma vaatan paadist kiikriga"

Katai, kibuvits nink kivi
kõmiseval kamaral,
mõni kakut kuusetüvi
lõpmatumal lausikmaal.

Artur Adson, "Katai, kibuvits nink kivi" (1921-1928)

Ja kadakad kasvasid taeva
ja muru üle mu juuste
ja maasikaõitelt nõrgus
mu näole lõhnavaid piisku.

Debora Vaarandi, "Öö" (1958)

Kasvasin kesk kadakaid,
kadakaid ja kive.
Need on minu vennad-õed,
kellel pole nime.

Koos ei saa me rännata
võõraid maid ja vesi.
Neil on kanda oma laul,
hoida oma pesi.

Debora Vaarandi, "Kadakad"

mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane
/---/
ja proovib soomeugriliselt mediteerida,
mets hõre, meri kinni, piir
kinni, seisab
ja viskab vahel vaatajatele võõrkeelset nalja, seisab
oma kadakate ja gootikate keskel,
mida pole kuskil mujal ilma peal,
kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini, ja gootikate,
millega pole tal rohkem pistmist kui mõne minaretiga.

Paul-Eerik Rummo, "Miks ma välismaale ei põgene" 3

Vanasõnad

Kui tuleb murd muile puile, tuleb katk ka kadakaile.

Välislingid