Juhani Aho

Juhani Aho (1907. aastani Johannes Brofeldt; 11. september 1861 Lapinlahti – 8. august 1921 Helsinki) oli soome kirjanik.

Proosa

Siidsilindrite siledad põhjad läigivad ja välgatavad ning seal-teal haarab silm valgeid kraesid, kaelasidemeid, paljaid õlgu või daami kenitlevat kaela, mis püsib paigal vaid hetke, teeb pöörde ja kaob kohe jälle rahvahulka. Muusika on minoorne ja korraga pigistab mu südant nukrus. On tunne, et nõrken, olen väsinud, jalad värisevad. Võiksin peaaegu nutta.
- Juhani Aho, "Üksi", tlk Ants Paikre, Loomingu Raamatukogu 29-30/2011, lk 61

"Raudtee"

Juhani Aho, "Raudtee", tlk Gustav Suits, 1957.

Pakane paugub nurkades, praksub piki aiaselgi ja sõelub härmatist puudesse ning põõsastesse. Päike kuldab kiriku ja kellatorni riste, paistab rõõmsalt kirmetanud kaasikusse ja valgustab iga suitsusammast, mis lähedalt ja kaugelt korstnatest ning räpna-aukudest keereldes üles tõusevad. Tee ei kisenda küll suisa surma reejalaste all, aga kaebleb ometi kurvalt ja lootusetult. (lk 6)
Kuuseladvas koogutab harakas, kael lühike ja paks, pea sulgede sees. Ta oli juba koidu ajal liikuma läinud männikust oma ööpuult põllu taga, oli rehest mööda ja üle lauda lennanud ja kirikumõisa aias peatunud, kus päris üksik kuusk seisab kaskede keskel.

Ei ole harakas veel einet saanud, ei avane köögi uks, ei sõida ka kedagi kirikumõisa õue. Eile aga pildus hea tüdruk harakale toidujäänuseid, ja nii kui üks hobune õuelt minema läks, tuli kohe teine... (lk 6)

Praost hakkas oma kiiktoolis lühemate lüketega kiikuma ja suitsurõngaid üles lae poole puhuma... [---]

Suitsurõngad tõusid üles, paisusid, kerkisid kõrgemale, puutusid lakke, põrkasid tagasi, lagunesid laiali ja eraldusid rohkearvulisteks pisikesteks sõõrikesteks... (lk 9)

Tõepoolest — Mattil ei olnud lapsi. Naine tal oli, Liisa, muud peret mitte. Kahekesi elasid nad Laanetaguse väikeses popsitares, õpetaja metsakurus. Vanad nad olid mõlemad, olid kaua elanud... ja väikesed. Väike oli hobunegi, kuigi tugev, ja väike oli Liisa lehm. Muust maailmast ei teadnud nad kuigi palju, samuti ka muu maailm neist. Ainult mõni kord aastas käisid nad inimeste seas... jõulupühadel ja veel kolmel pühapäeval pärast seda kirikus, jaanipäeval ja suurel reedel armulaual. Harilikult näärikuu lõpul tõi Matti praostile rendivilja ja viis Liisale praostiproualt kedrust. Vahepeal elasid nad kuskil käimata kodus. Matti raius kevadel väikese sõõru, põletas selle suvel kütiseks, haris maalapikese põlluks ja tegi poole rukki, poole kartulite alla. Heinaajal niitis ta Liisaga paludelt ja ojade äärest hobusele ja lehmale heinu. Sügise tulekul ning talveajal püüdis Matti paeltega lindusid ja jäneseid; püssi ei olnud ta veel eluilmaski käes hoidnud. Liisa avitas Mattit suvel välistes töödes, talitas talvel lehma, põrsast ning kassi ja ketras mihklipäevast küünlapäevani praostiprouale villu ja linu. (lk 10)
[Matti:] "Tõtt ütelda oli asi nüüd küll nii, et ma sestsaadik Liisale meeldima hakkasin, ehkki Liisa ise sellest kuuldagi ei taha, kui talle seda rääkida. "Mis sa nüüd, vilets mehike oled sa kõik oma eluaja olnud!" vastab ta ainult, kui ta ka ise nii ei mõtle." (lk 11)
Kilter tahtis Mattit ühe uudisega üllatada. Sellepärast õieti oli ta rääkima hakanudki...

"Ega Matti vist ei teagi, et ma varsti jaamameheks saan."

"Kuidas — mis meheks?"

"Jaamameheks."

"Mis mees see on — ?"

"See on niisugune mees, kes teed näitab, et jaama tulles sõita teaks... päeval plaguga, öösel laternaga, — valgega, kui mööda võib sõita, punasega, kui seisma peab jääma. — See on hea amet..."

Matti meelest oli see väga veider amet. Ometi ei ütelnud ta seda kiltrile.

"No mispärast see kilter siit siis ära läheb?" küsis ta selle asemel.

"Praost on Lapinlahe jaamaülema sugulane, ja mina saan Lapinlahe kirikukülla."

"Siin omas kirikukülas ei ole sihukest teenäitajat vist tarvis?" küsis Matti.

"Mis tast siia, kui raudtee on seal."

"Raudtee?"

"See, mis Kajaanist Kuopiosse läheb... ja seda mööda pääseb väljamaalegi, või Helsingisse, kuhu tahes."

"Seda teed mööda?"

"Jah, jah, muudkui istu aga vagunisse —"

"Ja sõida kas või Helsingisse?"

"Ühe joonega!"

"Ja polegi tarvis vahepeal hobustele süüa anda?"

"Ei ole... raudtee hobused söövad joostes... kas Matti ka teab, mida need raudtee hobused söövad?"

"Kust mina seda tean!"

"Nad söövad puuhalgusid —"

"Ärge ometi, kilter, vana meest narrige... või joostes halgusid?... see ei või küll tõsi olla."

"Just halgusid söövad," kinnitas kilter.

Kuid Matti lõpetas ikka kohe jutu, kui märkas, et teda narritakse... (lk 12-13)

"Matti peaks Liisat ometi sagedamini kirikusse tooma, sest Matti ei käi Liisaga rohkem kirikus kui mõne harva korra talvel," tähendas praostiproua.

"Ta on ikka enam kui korra kirikus käinud... ja võiks rohkemgi käia, kui ise tahaks."

"Kas ta siis ei taha?"

"Jah, ega ta sestsaadik suurt ei taha, kui ta endale prillid sai, nõnda et piiblit isegi näeb lugeda." (lk 16)

"Kas Matti veel ilma prillideta näeb?"

"Mina? Ei, kulla praostiproua, mina ei saa juba ammust aega enam lugeda... sampsu lööb, ei näe midagi, kuidas ma ka katsuksin..."

"Matti peaks prillid ostma."

"Prillid? Jah... olen neid proovinud, aga ei ole kohaseid leidnud."

Matti ei julgenud praosti poole vaadata. Praost kiikus, puhus suitsu lakke ja heitis korraks Mattile kiire pilgu... ta teadis, et Matti ainult õige puudulikult tähti veerib, õige puudulikult. (lk 16)

"Kas Matti Lapinlahe kirikut teab?" küsis praost.

"Tean küll, muudkui käinud ma seal ei ole."

"Raudtee läheb üsna Lapinlahe kiriku lähedalt mööda."

"Või sealt see lähebki?"

"Kui ühel hommikul sõitma hakata, oled teisel juba Helsingis."

"Või nii ruttu... Kui palju siis väljamaale sõit aega võtab? ... Kuulda on, et sellega sinnagi pääseb."

"See on sedamööda, kuhu sõita. Prantsusmaale saab näiteks viie päevaga, kui tiitsalt sõita."

"Aga Ameerikasse?"

"Sinna raudteega ei pääse, meri jääb vahele. Matti võib vaadata... siin kaardil on näha, et päris ulgumeri on vahel — Atlandi ookean..." (lk 17-18)

"Jah, seda kroonut... eks ta pea muidugi tubli küüdiga minema, kui juba kroonu oma täku ette paneb. Ainult mis ma tahtsin küsida, et kas see peaks küll tõsi olema, nagu räägitakse, et need raudtee hobused puuhalgusid söövad... See ei või ju olla... küllap kilter tahtis mind lihtsalt narrida...?"

Ehkki praost ja praostiproua olid tark rahvas, ei naernud nad ometi kunagi, kui mõni ka nende meelest kõige rumalamat juttu juhtus ajama... Ja kust Matti seda raudteed teadis või võiski teada? Kui tõele au anda, olid praostiproualegi algul hobused meelde tulnud. Kuuldes raudteest räägitavat, oli ka tema mõtelnud: raudtee? küllap see on vist rauast tee, nagu maantee on maast ja mullast... (lk 18)

Praost oli juba üliõpilaspõlves Helsingis raudteed näinud ja tal ei olnud enam meeles, kuidas ta seda endale esmalt oli kujutlenud. Tema suu läks vähe naerule, kuid siis hakkas ta tasa ja kannatlikult seletama:

"Vaata, asjalugu on niisugune, et seal hobuseid ei tarvitata... tõllad liiguvad aurujõul... Eks Matti ole ju tõlda näinud?"

"Mina nüüd ei ole tõlda näinud!"

"Need ei ole küll niisugused tõllad kui meil... need on isevärki tõllad, mis aurujõul liiguvad."

"Muidugi peavad nad isevärki olema."

"Need on kohe nagu majad..."

"Või nagu majad?..."

"Ja neid paneb aur liikuma nagu aurupaate... Kas Matti on "Suomelat" näinud?"

"Nägin mineval suvel, kui ta seal kirikusaimes tsäksutas."

"Noh, nagu "Suomela" auru abil vett mööda liigub, nii pannakse ka lokomotiiv ehk vedur, mis raudteetõldasid veab, auruga liikuma. Ainult vintide asemel on rattad, kuna sõidetakse mööda maad."

"Eks ta ole — kuidas vintide varal võikski maad mööda edasi saada."

Küllap Matti mõistis nüüd täiesti, missugune see oli — sihuke nagu auruvene, aga ratastele tõstetud... Vähe veider värk küll!... Ometi pidi praost ju teadma, kui ta ise on näinud. (lk 18-19)

Praostiproua läks oma talitusi talitama, kuna praost ja Matti jäid veel juttu vestma. Nad rääkisid sellest, mis inimese mõistus kõik välja ei mõtle ja teoks ei tee ja kui kaugele see veel edeneda ei või.

Ja praost lausus, et "kui aga ülejõu ei punnitataks..."

"Ega rabeldaks," tähendas Matti.

"See on muidugi hea, et inimene oma mõistust tarvitab, mis talle loomisel on antud... kui ta aga suureliseks ei saaks ja seda ära ei unustaks, kelle käest kõik tuleb," ütles praost ning lisas, et "jumala tööd on need aurumasinad ja raudteedki."

"Jah, kelle muu omad siis," nõustus Matti. (lk 20)

Matti mõlgutas mõtteid selle üle, mis ta praosti ja praostiproua käest oli kuulnud... Või siis Lapinlahe kiriku juures on raudtee! Ega ei usuks, kui poleks oma kõrvaga kuulnud... Ja imelik, et sellest varem kõla pole olnud ... küllap ta on sinna vist alles hiljuti tehtud... Kas aurule veest veel vähe on, et ta juba maale ronib?... See võib alles veider näha olla — veider oli ju auruvenegi, kui see mullu vett mööda tsäksutas. Vist ikka tuleks raudteed vaatama minna, — kes teab, kas seda keegi muu peale praosti ja praostiproua on vaatamas käinudki?... (lk 22)
"Kas Ville on käinud raudteed vaatamas?"

"Mina?... ma olin seda ju oma kätega tegemaski."

"Ära räägi!"

"Päris tõesti... poolteist aastat, ja varsti lähen uuesti."

"Misuke! töö see siis oli?"

"Oli nagu kraavikaevamine."

Kuid Matti ei uskunud seda, pigistas huuled kokku ega lausunud sõnagi. Küllap tema ka midagi teab — päris narriks ei maksa teda ikka pidada. Nii palju on tal raudteest ometi juba aimu, et selle tegemine mitte kraavikaevamine ei ole. Ville-roju võib ehk kraavi küll kaevata, aga raudteed teha — sellega ei saa ta iialgi hakkama, sest ta pole ju kellegi sepp. (lk 23-24)

"Seal oleks tõesti tarvis ära käia," arutas Matti, kes nüüd muust palju mõtelda ei osanudki kui sellest, mis ta oli kuulnud. Raudtee... kuidagi ei tahtnud talle selgeks saada, missugune see õieti oli, kuidas ta ka ei mõtelnud ja mõistatanud... See seisis tal kogu aeg tahtmatult meeles ja mõteldes läks kõik hirmus sassi. Iga kord paistis raudtee talle isemoodi. Vahel oli ta juba nagu selgusele saamas, aga ikka jõudis see enne muutuda. Esialgu oli, nagu oleks tema silmade ette ilmunud nelja rattaga vanker, üks paar rattaid väiksemad, teine suuremad, ja see võttis ikka rohkem sama väljanägemise kui õndsa praosti vana tõld. Ja selle ees oli nagu kaks hobust, kummi all istus praost oma prouaga ja nende vastas üks noorhärra ja preilnad, kutsaripukis oli kutsar, käed õieli, ja tema kõrval Matti pisikese poisikesena, kes veidi kartis ja sellepärast pukiservast kinni hoidis. Siis ei olnud jälle ei hobuseid ega tõlda ega midagi, muudkui silmade ette hakkas viirastama "Suomela", mis oleks nagu ratastel mööda maanteed liikunud, üks paar rattaid suuremad, teine väiksemad, vööris lipp lehvimas, ahtris kapten tolgendamas. Köie otsas tuli järele veel kaks... ei - kolm lotja... allamäge veeredes jooksid nad üksteisesse kinni ja mehed ei tahtnud neid enam kuidagi lahti saada. Kära ja müra oli nii palju kui kogu kirikurahva kojusõidul.

Matti meelest hakkas terve lugu unenäona tunduma. Aga küllap see ometi tõsi on, kui praostki oli sihukest näinud ja sellest rääkis. Ja eks nad ole selle nii seadnud, need tegijad, et kõik omavahel hästi klapib ega sünni segadust ei pärimäge ega mäe all. Ainult kuidas?... seda ei osanud Matti endale seletada... lõpuks polnud seda aga tarviski... (lk 26-27)

Tema kohta

Vabatahtliku üksindusega asetubki vastamisi pealesunnitud üksindus, mis on sageli seotud vastamata armastusega. Kui Strindbergi ja Handke üksinduse tõukejõuks on loo peategelase vastumeelsus või ükskõiksus ühiselu suhtes, siis näiteks Juhani Aho "Üksi" jutustab üksindusest, mille kutsub esile armastatud naise osavõtmatus. Kuigi Strindbergi ja Aho teostel on täpselt sama pealkiri, kirjeldavad nad diametraalselt erinevat üksindust: ühes välditakse, teises ihatakse lähedust.
- Jan Kaus, "Pealesunnitud ja vabatahtliku üksinduse ristumiskohas", Sirp, 15.05.2015

Välislingid