Mine sisu juurde

Jan Kaus

Allikas: Vikitsitaadid
Jan Kaus HeadReadi festivalil Tallinnas 2019. aastal.

Jan Kaus (sündinud 22. jaanuaril 1971) on eesti kirjanik, 2004–2007 Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimees.

Proosa

[muuda]
  • Lugemine on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. Kirjandus pöörab ümber füüsika paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda minevikku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on aja ja ruumi ületamise kunst, liikumatu liikumine.
  • Lugemine on vaikne, jagamatu, publikuta looming, raamatusse kinnituv pilk on tööriist, mille abil meisterdame oma hingele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega silmapiiri taha kihutada või katuselt käkaskaela käia.
  • Inimene on looline olend. Kui kujutleda korraks inimest, kes tõstaks lugude vastu mässu, hüüdes, et tema elul pole mingit lugu, ei mingisugust sõnastamisväärset mõtet, siis kõlab see juba nagu huvitav, dramaatiline, eksistentsialistlik lugu. "Mõttetu mees" – sellise pealkirjaga raamatut loeks küll.
  • Mida rohkem on inimene kogenud lugusid, seda suurem juurdepääs on tal erinevatele viisidele asju väljendada. Asi on üks, tema sõnastusi lugematu arv.
  • Pole vaja karta tunnet, et lugedes ei saanud õieti kõigest aru. Kas siis päris elus saab? "Tunne iseennast!" tähendab ju, et miski kipub alati jääma tundmata. Niisiis ei pea lugemine andma kätte tunnet, et "ma tean" – on vist isegi parem, kui see annab kätte tunde, et "ma vist tean küll, aga mine tea." Ebakindlus ja valmisolematuse tunne võivad asuda tõelusele lähemal kui raudkindlad veendumused.
  • On üks romaan, millest olen lugenud umbes kümmekond korda ainult esimest lehekülge – see on üks väga hea lehekülg!


  • Tootmise kasvav, palavikuline intensiivsus kinnitab mu üha süvenevat kahtlust, et varasem arusaam loodusest kui ressursiallikast on ise ammendumas. Nagu juba mainitud, pole tootmine suunatud mitte ainult koosluste ammendumise, vaid paratamatult ka iseenda ammendumise poole. Ent tootmisloogika — "võidab see, kel surres kõige rohkem asju" — ei anna kindlasti võitluseta alla, pigem tundub praegu, et bioloogia ja teoreetilise füüsika avastustest tulenev seosekeskne mõtteviis ei suuda objektikeskset tootmist kõigutada. Seega näeme, et surve veel enam-vähem toimivatele kooslustele kasvab. Ammendamatust sidususest tahetakse teha ammendatud objektistatus. Sedasi põrkuvad kaks suure haardega köitvat lugu: üks jutustab igast elusorganismist kui kompleksse siseelu ja tiheda seosevõrgustikuga koondumis- ja hajumisväljast, teine räägib sellest kui objektistatud ressursist, toorainest või tööjõust, mis võimaldab toota teisi objekte või esemeid ja nende kaudu üha viimistletumat heaolu; see räägib "toormaterjalist tootmise tarvis" (vt Marcuse 2022: 2194). Inimkonna saatus tundub juba sõltuvat sellest, kumb lugu lõpuks peale jääb. Asjalood muudab keeruliseks tõsiasi, et mõlemal kujutluspildil tundub olevat tugev seos meie füüsilise reaalsusega:
Füüsikaline maailm on iseendaga vastuolus: ühelt poolt laotub ta ruumis ja ajas laiali, tema osad välistavad üksteist ja sündmused järgnevad üksteisele; teiselt poolt aga on ta integraalne tervik, mille kõik osad on omavahel ühendatud ja läbi põimunud, kõik elemendid on seesmiselt seotud ja omavahel sõltuvuses (Harris 2015: 103).
Küsimus ongi laiem, prügiteema on lihtsalt üks selle pingeilming.
_____
4Tsitaadi sõnastus ei pärine Marcuselt endalt, vaid Martin Heideggerilt.
(lk 2122-2123)
  • Itaalia filosoof Aldo Sciavone on oma essees "Mis on progress" näidanud üsna veenvalt, et inimkonna tehniline ja vaimne areng ei liigu käsikäes, ei astu ühte sammu. Me elame ikka veel tehnilise protsessi kuldajal, mis sai plahvatusliku hoo sisse 19. sajandil; ajajärgul, mis "algas purjelaevade ja küünaldega" ning lõppes "suurte transatlantiliste aurikutega, transkontinentaalsete raudteedega, telegraafiliinidega ookeanipõhjas; autode, telefonide, elektriga" (Sciavone 2021: 23). Sciavone juhib tähelepanu, et inimkonnal pole samast ajajärgust tehnilise arengu kõrval ette näidata vaimset hüpet, midagi võrreldavat nende protsesside kooslusega, mis antiikmaailmas algasid Kleisthenese valitsemisajal ja kestsid viis-kuussada aastat ning mille mõjusfääris — olgu tegu Platoni või Aristotelese filosoofiaga, evangeeliumidega või Rooma õigusega — me elame tänini. Tundub, et pelk tehniline areng juhib meid nii füüsilisse kui ka vaimsesse ummikusse — juhul kui me ei suuda panna bioloogia ja teoreetilise füüsika avastustega kaasnevat seostekesksuse tõsiasja mõjutama meie igapäevast käitumist ning sealtkaudu kasvatama hüppeliselt meie tähelepanuvõimet.
Niisiis, kui inimkond on ülepea võimeline järgmiseks murranguks, mille mõju kasvaks samaväärseks põllumajandusliku ja tööstusliku pöördega, siis peab selle murrangu keskmes olema vaimne, mitte aineline nihe, aga selline vaimne nihe, mis ulatuks üksikorganismide tasandile, nende käitumiseni nii, et muudaks seda struktuurselt ja jäädavalt. Kuigi pole kindel, kas meil on selleks nihkeks aega — mõnedki keskkonnateadlased väidavad, et aega enam pole —, ei vähenda see vajaduse aktuaalsust. (lk 2132-2133)
  • Jan Kaus, "Piisake ookeanis. Pilguheit üle prügi", Akadeemia, nr 12, 2023, lk 2115–2136
  • Harris 2015 = Harris, Errol E. 2015. Universum ja inimene: Kosmoloogilise antroopsusprintsiibi filosoofiline tõlgendus. Tlk Laurits Leedjärv. Tartu: Ilmamaa
  • Marcuse 2022 = Marcuse, Herbert 2022. Ühemõõtmeline inimene: Uurimus arenenud industriaalühiskonna ideoloogiast. Tlk Hillar Künnapas. Tallinn: EKSA
  • Sciavone 2021 = Sciavone, Aldo 2021. What is progress. Tlk Ann Goldstein. New York: Europa Editions

Luule

[muuda]

vist oleme võhivõõras kohas
satume vastamisi ja juhus kannab
meid ettejuhtuvasse kohvikusse
esimese või viimase vaba laua taha
kus soovijaile serveeritakse
ammu unustatut, õhku haihtunut
kus aastad sulavad nagu suhkur

  • "ära ütle veel head aega...", Looming, nr 10, 2016


meeldiv mõte: minna vaikimisi öösse
las jäävad relvad hädamere põhja
las ähvardavad jalgu neil
kes ennast kangelaseks arvavad

  • "meeldiv mõte: minna vaikimisi öösse...", Looming, nr 8, 2018

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel