Lehekülg

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lehekülg "Roosiromaanist" (u 1405)

Proosa[muuda]

  • Ma tunnen vist, et elu on mulle siiani õpetanud ehk liigagi palju ning on muutnud mu arukamaks, kui ma peaksin olema või soovin olla. Ma ei tohi oma lastele peale sundida arukust. Liiga arukas olla ei ole hea. Tarkus lõikab inimese ära kõikidest teistest, isegi tarkadest inimestest, sest inimene kardab nii palju tarkust. Ma arvan, et minu jaoks on parim võtta iga päeva kui eraldi lehekülge, mida hoolikalt lugeda, nautides iga viimast kui üksikasja. Ma olen alles oma elukevades. Ma ootan suve ja naudin oma elu sügiseaastaid ning olen kindel, et võtan oma elu lõpuaastad vastu samasuguse uudishimuga, mis on mind siiani igas asjas taga ajanud nagu katk. Võib-olla vaatan ma ühel päeval oma elule tervikuna tagasi kui vaid kogu mu olemasolu ühele leheküljele ja kui ma peaksin seda tegema, olen kindel, et seda saadab samasugune janu teada veelgi rohkem – teatud teadmine, et on olemas tõed ja põhjused, mil põhjusel me ei saa teada... Võib-olla see ongi kõige mõte... igavene ime.


  • Nii mõtleb pan Michaś endamisi ja istub kähku laua äärde, enne kui ta jõuab ennast veenda, kui rumalad ja lapsikud on ta kavatsused. Ta paneb käed oma ilusale kaustikule, paksud kaaned tõmbuvad ootavalt pingule. Nõnda. Nad ootavad. Ootavad kangelasi, et need kujutluse väledate jalgadega jookseksid paberilehtedele, laevu, et need hääletult liugleksid lehekülgede ookeanidel, metsi, et need ajaksid laiali oma oksaharud veel tühjade lehtede vahel, ootavad mõõkade klirinat, plekkturviste tärinat ja lippude plaginat, kuulide vihinat, tuule kohinat, tule praksumist, veini vulksumist, ja siis veel naeru, niisugust naeru, nagu naerab Hania, kui ta oma sassis salkusid raputab.


  • Kui meelepärane on hetk, mil inimesel on aega enda jaoks, aega võtta välja päevaraamat, avada seal uus puhas lehekülg ja kirjutada. Minul on praegu just niisugune õhtuviiv, keegi ei vaja mind ja ka mina ei vaja kedagi. Mu ees on tühi valge paber. Tahan täita selle jutustusega, looga oma elusündmustest.


  • Mõnikord uskusin, et mu raamatu ja elu viimane lehekülg on üks ja seesama, et kui mu raamat lõpeb, lõpen ka mina, suur tuulepuhang pühiks läbi mu tubade ja viiks leheküljed kaasa, ning kui õhk nendest suurtest valgetest lehtedest puhtaks on saanud, on tuba vaikne, tool, kus ma istusin, on tühi.


  • Hirmgi kuulub õpetusse. Õpetusse, mis haarab tõeluse leheküljed, mida ei ole võimalik sõrmede vahelt läbi lasta või diagonaalis lugeda.
Harjumus hirmus elada ajab hulluks. Aga hirm seab tõkkeid ainult äärmuslikes olukordades — näiteks mõtlemisel.
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, LR 13-14 2011, lk 74



Luule[muuda]

  Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv, ununev lehekülg
Aegade-raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud
Elusõna!

  • Anna Haava, "Meie", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", 1996, lk 70


Sõja ajal
on igaüks naerust väljarebitud lehekülg.