Johanna Venho

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Johanna Venho (sündinud 3. juulil 1971 Espoos, Soomes) on soome kirjanik.

"Esimene naine"[muuda]

Johanna Venho, "Esimene naine: romaan Sylvi Kekkosest", tlk Kai Aareleid, Tallinn: Varrak, 2021.


  • Sõitsin Savonlinna matusele, vahtisin hauakivi Talvisalo kalmistul. Tagasi jõudnud, püüdsin Urhole lindudest jutustada: kuidas linnud haudade kohal puude otsas sinna-tänna saalisid ja vidistasid oma keerulist vonklevat trillerit üle kirikuõpetaja kõne, rääkisin, nagu oleks seal olnud midagi, millest ma ise aru ei saanud. (lk 9-10)
  • Kuidas minu eest küll hoolitsetakse! See on peaaegu talumatu, vahepeal ajab see vihale, vahepeal rammestab ja teeb minust tänuliku, noogutava kaltsunuku. On asju, millega ei usu end kunagi harjuvat, aga paratamatult harjud. Sellest saaks aforismi, kui ma veel vaevuksin neid kirjutama. Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud. (lk 12)
  • Kui elad kellegagi koos nelikümmend aastat, on suur osa mõtetest ühine vool. (lk 13)
  • Koduteel kahetsesin oma teravust: mis kasu on sellest, et ma puistan lembeid mõtteteri tarkusest, kui olen astel püsti nagu herilane, niipea kui asi tõsiseks läheb? Tuleb veel võimalusi, lohutasin end. Ent järgmine kord seisingi juba surnuaial ja vaatasin, kuidas su kirst auku lasti. (lk 14)
  • "Amalia" järel läks aastaid, ilma et ma oleksin sõnagi paberile pannud, sellest olen talle rääkinud, aga seda muidugi mitte, et kui ma siis hakkasingi midagi visandama, häbenesin oma lauseid ja tüdinesin veel enne, kui kriipsugi paberile sain. Kirjutades on kõige tähtsam leida õige hääl, ja seda ma ei leidnud, Amalia vankumatu kogu elab minus ikka veel, elus läbikukkunud Amalia, kallis, kohmakas ja karune, lähedusest ilma jäänud — aga kui ta oli vaikinud, siis uut tema asemele ei tulnud. (lk 14-15)
  • Naantalis oli ka seda rabistamist: võtsin päeviku ja kirjutasin kaks sõna, ühe lause, siis tuli katkestus — Urho kutsutud külalised saabusid oodatust varem — aednik tahtis küsida lillepeenra rohimise kohta — majapidajanna päris, kuidas reisimoonaga jääb — lapsed tahtsid ujuma — Urho otsis oma valget särki — Urho küsis, mis kell Matti ja Maija tulevad — Urho küsis, ega Seppäst pole näha olnud — aga millal teine adjutant tuleb —
Panin vihu ära. Äkki öösel kirjutan midagi üles. Ei kirjutanud, püüdsin väsimust välja magada ja ärkasin, silmaalused kottis.
Ma ei saa aru, millal ta õieti kirjutab, ütles Urho ükskord, kui tuli juttu mu tekstidest.
Olen püüdnud kirjutada salaja, kõige muu kõrvalt, justkui oleks mu avalik elu peidupaik millelegi tõelisemale.
Nüüd, kui sõnad minust eemale hoiavad, nõrgub mürki asemele. (lk 15)
  • Mina olen presidendi naine, kõike minus nähakse läbi Urho, ja kas ma tema tagant üldse välja paistangi? Kui Urho kümme aastat tagasi presidendiks valiti, ei mõelnud ma, et see nii kaua kestab. Ma ei soovinud tema tagasivalimist teiseks ametiajaks, ja nüüd on hakatud rääkima, et ta kandideerib veel kolmandakski. Kui ma kuulsin, kuidas ta sellest Ahtile rääkis, läksin toast välja, et ta mu ilmet ei näeks. Muidugi ma toetan teda, ma ju ütlesin, et harjun tasapisi kõigega, nii nagu ma harjusin ka sellega, et kodus on teenindav personal — peale oma pere need alati kohalolevad, taktitundelised vaiksed inimesed, kes kannavad hoolt paljude asjade eest, aga panevad mind unustama, mis tunne on ise endale kohvi keeta ja võid leivale määrida. (lk 16)
  • Vähemalt kirjutamine on olnud ainult minu oma, seda ei saa keegi teine minu eest teha. Aga eks ta nii on, et ka seda on vaadatud läbi mu ameti, isegi Otava kirjastuses — tea kas keegi üldse usub, et presidendi teinepool võib olla terve omaette inimene? Kriitikud on mu raamatute juures veel eriti keerulises olukorras. Kekkose proua nokitsemine, püüavad nad ridade vahel öelda. Ristpiste, niplispits — kas see Sylvi pole mitte niisugune käsitööinimene. See kerge halvustamine ähvardab reostada ka mu enda mõtted. Kui Eeva Joenpelto palus minu teksti kirjanike liidu antoloogiasse, kähvasin: vaevalt et te seda tahaksite, kui ma poleks Kekkose abikaasa! Eeva tundis piinlikkust, aga vastu ei vaielnud. (lk 16)
  • Ester on selline, ustav ümmardaja, kindel nagu kesksuvine kalju, ta kammib mu juukseid, triigib mu riideid, hoiab mu kalendris korra majas. Alguses oli see raske, aga nüüd olen harjunud ja muutunud temast sõltuvaks. (lk 18)
  • Urho on hiilgav kõnemees ja oskab oma jõulise kohalolekuga elavdada ka kõige kuivema sõnumi. Mind selle andega õnnistatud ei ole, aga sõnadele keskendumise anne mul on. Ma olen lugeja]] ja suudan tundide kaupa paigal istuda ja lugeda. Sellest algas see katse ka ise midagi paberile panna — sellest ja valust, millest ma kõnelda ei suutnud. Valu taga on jõud, kirjutaja teeb valust kunsti, paremini ma ei oska öelda, kui et igal hommikul korjab ta end tühjal leheküljel kokku. Kuid mis siis saab, kui sõnad kokku kuivavad, kui sulepea paigale takerdub? (lk 19)
  • Korra olen ma looma alla ajanud, see oli siil, keda ma hämaras tähele ei pannud. Tundsin müksatust, sõitsin tee serva, süda kloppis, tulin autost välja ja puudutasin okkaid. Tõstsin siili teepervele, selle üks jalg turritas püsti. (lk 19)
  • Sina mõistsid minu kirjutamist. Ja inimene, kes seda mõistab — ebakindlust, teravust —, taipab ka, kus on minu kõige hellem koht. (lk 20)
  • Meie sõpruses oli distantsi, tihtipeale olid sa minu seltsis ettevaatlik. Äkki sa ei pidanudki meid lähedasteks? Mulle olid sa siiski see kirjanik, keda ma kõige paremini mõistsin. Sinus oli see miski, mida ma ikka sõpradelt vajan, liikuv vaim, nagu kraadiklaasist põrandale pagenud elavhõbe, segu äärmisest tundlikkusest ja trotsist, mida märkan ka enda juures, jah. (lk 20)
  • Aimasin, et sul oli viimastel aastatel raske: tõmbusid avalikkusest tagasi ega vastanud, kui sinuga ühendust võtsin, ent mul ei tulnud hetkekski pähe, et aeg võiks otsa saada. Loomulikult ei oleks sa tohtinud kerge palavikuga ujuma minna, aga oli kuueteistkümnes juuni, soe õhtu ja varjud alles hakkasid pikenema - ma oleksin ise võinud samamoodi teha, kahlata südame pekseldes tasasesse järve, seista kaelani vees ja vaadata, kuidas loojuv päike paistab taevapiiril kui sulavask.
Sa ei uskunud, et surm sinust jagu saab; olid juba palju kordi piire proovinud. (lk 20-21)
  • Pidasin sind oma sõbraks, sest iga kord, kui me kohtusime, taipasin tänu sinule midagi iseenda kohta. Sa ei koonerdanud mõtetega, jagasid neid heldelt. Ja sa ei varjanud seda, kui katki sa olid, see paistis su närvilisest rapsimisest, meeleolupursetest, unetusest, jättis silmade alla tumedate varjude pitseri. Sa ei püüdnud kedagi kamandada või valitseda, ei dikteerinud tingimusi ega ihanud võimu, selles mõttes olid tugev inimene, läksid oma teed ja sinu jõud oli kui sitke pajuvits: paindus, väändus, aga ei murdunud. Ma olen nii kaua poliitikuid jälginud, et tean: tugevaim on see, kes annab järele, paindub, kohaneb oludega, kuid hoiab iseenda alles. (lk 21)
  • Armastusest räägin ettevaatlikult, abiellu ma ei usu, aga sõprusest saan tuge. Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta, ja kuna mul tuleb avalikkuses olla selline suletud laegas, olen tundnud vajadust puistata südant neile, keda ma tõeliselt usaldan. (lk 21)
  • Ma oleksin ikka tahtnud rääkida sinuga rohkem, aga ei osanud, minu sees oli külmunud ala, jääsogane seisev kant. Järgmine kord, järgmine kord, mõtlesin ikka. Järgmine kord räägin asjadest nii, nagu saab rääkida, kui meeled on avali ja võib tunda maad taldade all. Räägin nii, nagu mõtlen hommikuti, kui kerkin unevetest pinnale ja laman enne üles tõusmist voodis, paljad jalad teki all, soojad nagu lapsena, sel hetkel kõik liigub. Räägin niimoodi, nagu tahaksin kunagi veel kirjutada, ja minu hääl ei meenuta kellegi teise häält, see on minu hääl, selline nagu mul kaua aega tagasi oli, Metsäpirttis, Laadoga ääres, laia taeva all, plankaia varjus, toomingalõhnas. (lk 22)
  • [Essi:] Rautalin oli mu esimene skulptuuriõpetaja. Ta ütles, et mul on harukordne vormitaju, ja ta ütles ka seda, et kui kael ja õlad on valust kivikõvad, on aeg selleks päevaks lõpetada. Oli see tõesti nii? Et skulptor tohib lõpetada alles siis, kui hakkab enda materjaliks muutuma? (lk 23)
  • [Essi:] Mulle jättis ta ääretult aruka mulje, ja mis arukal inimesel siin maailmas muud ikka üle jääb kui langeda masendusse või otsida tuimestust? Ma sooviksin, et minu lapsed ei oleks liiga arukad, ülemäära raske on mõista ka asjade pimedat poolt. (lk 24)
  • [Essi:] Kalevala naise mälestussambale tegin Marjaliisa Vartio näo, võrratult kaunis naine, tugevad näojooned, sisemine tuli. Ega Sylvil ka ilu poolest midagi viga ei ole, aga nagu iga skulptor teab, ei ole skulptuuri puhul asi üldse ilus, isegi mitte harmoonia leidmises. Asi on olemuse tabamises, tuumlauses. Skulptuur nõuab tohutult teravat pilku: see peab olema sarnane, kuid sarnasus ei tähenda modelli välimuse täpset kordamist. Sarnasus peitub muus, ja mis see "muu" on, see tuleb iga modelli kohal eraldi otsustada. (lk 24)
  • [Essi:] Sylvi peaks paistma ühtaegu habras ja tugev, poorne ja tihe, väike ja suur, lapselik ja vana. Ta peab olema nukker ja õnnelik, heasüdamlik ja terav, kõike seda, mida ta tegelikkuseski on, ja seda kõike on näha, kui ta sinna modelli kohale istub. Eks püüa sealt siis hingelist väljendust, tasakaalukat kompositsiooni leida. (lk 24-25)
  • [Essi:] Sõtkun nüüd savi ja püüan alustada puhtast visioonist. Aga äkki enne siiski need räimed, kõht koriseb näljast. Kes küll välja teeks. Majanduslikult kehvi aegu näikse olevat kõigil, aga iseäranis paistavad need tänu maksuameti härradele tabavat mind. (lk 25)
  • Kui tee on ees vaba, vajutan terve tallaga gaasi. Rõõm tiirleb kõhus, kui auto edasi sööstab. Hooga, edasi! Mina sõidan, telefonipostid vuhisevad mööda.
Auto on mu oma tuba. (lk 26)
  • Proua Kekkonen võtab nüüd rahulikumalt, ütles Lindblom, meie kauaaegne autojuht, kelle ülesandeks sai mind sõitma õpetada; naerma ajab, kui mõtlen, kuidas ta püüdis minuga oma närve talitseda, haaras kõrvalistmelt oma suurte kämmaldega roolist kinni ja sai selle napilt enne ära keeratud, kui ma hüdrandile otsa oleksin sõitnud. Harva olen suutnud mõne mehe nii närvi ajada! Oli täiesti võimatu rahulikumalt võtta, kui pikka aega tagasi hoitud hoog minus valla pääses.
Lindblom ei tea, et ma kuulsin küll, mida ta Urhole ütles: paistab, et perekonnanimi mängis proua Kekkose juhiloa saamisel suuremat rolli kui sõidueksam. Ma olin nurga taga, surusin peopesa suule, et turtsatust vaos hoida. (lk 26)
  • Kuninganna Elizabeth on süüdi, märkisin. See pani imestajatel suu kinni. Auto oli Elizabethi kingitus minule. Algul üllatav, siis aga täpselt see, mida vaja oligi, head kingitused on sellised.
Läikiv Morris Mini, sinine ja koorevalge, nett nagu karamellikomm, hea, et siidipaela ümber ei seotud. See oli adresseeritud Soome presidendipaarile, aga ega siis selliseid autosid meestele ei kingita. Egas Urho ei painutaks oma ritsikajalgu juhi kohale ega vuristaks tillukese koorekarva mardikaga ringi, tal pole juhilubagi. Ei, Urho autod on need mustad, tumedate klaasidega limusiinid, millel on autojuht ja mille tagaistmel ta saab, seemiskindad käes, memorandumeid lugeda või koosolekut pidada, kellega parajasti tarvis.
Missugune erakordne kingitus. Liiga hea pall, et garaažis tolmu koguda, näpsasin Urhole kohe. (lk 27)
  • Elizabeth on mu oma poiste vanune naine, kes valitseb tervet impeeriumit. Kuidas impeeriumit valitsetakse? Tükkhaaval nagu kõike. (lk 27)
  • Väidetakse, et numbritel ei ole inimese vanusega mingit tegemist. Aga kui sain kuuskümmend, prantsatasid numbrid kaela nagu kivikamakad. Kaks rasket numbrit, kaks kooljalõhnalist numbrit. Kaks tarretavalt külma, halli, liikumatut numbrit. Talumatu.
Ei olnud muud võimalust, kui nendega võidelda.
Nägin unes angerjat, kes ületas maakitsust, püüdis kõigest hingest tagasi vette jõuda. Kohe hommikul helistasin Lindblomile ja tellisin sõidutunnid. (lk 28)
  • Urho vihastas, kui kuulis, et olin tema teadmata autojuhikursuse kokku leppinud, aga ei öelnud midagi, lihtsalt ei rääkinud minuga mitu päeva, niimoodi me oma väheseid erimeelsusi viimasel ajal lahendame, rajame vaikuse vankumatuid müüre. Olgu peale, mõtlesin, ma ei anna järele. Ajasin lõua püsti, tõmbasin pearäti koomale, see andis parema rühi, ja läksin enne õiget aega värava juurde Lindblomi ootama. Käekotist turritasid paberid, mille olin esiku peeglilaualt kiiruga kaasa haaranud, allkirja vajavad ankeedid, märkmeraamat nende alla topitud.
Terve sügise ei küsinud Urho sõidutundide kohta midagi, selliseks on meie suhe muutunud, vaikime rohkem kui räägime ja niimoodi on kõige vähem valus. Võib-olla ta teadis, aga lasi sel asjal olla. (lk 28)
  • Minu liigutused autos olid kohe kiired, äkilised nagu kaua tagasi hoitud jõud, mis viimasel hetkel valla pääseb. (lk 28)
  • Urho vaatab mind korraks väga tähelepanelikult ja näeb siis jälle mu silmapupillides iseenda kujutist. Aga kui ta loeb, mis ma olen kirjutanud, tuleb talle meelde see, mida ta on ennegi teadnud: et minus on maailm. Õuepealsed ja metsatukad ja rajad, ja inimesel ei jää muud üle, kui kõndida omapäi. (lk 252)
  • Kui hakkad kirjutama romaani päriselt elanud inimestest, käid ringi, tundlad püsti. Kas ma tohin seda teha, kas mul on õigust? Teiste toetus on sellises olukorras piiritult oluline. (lk 253, "Tänusõnad")