Limusiin
Luule
[muuda] Aga sa ju ei tunne teda, sa ei tea, et Püha Maarja on siinsamas, tal on kõik olemas - luksuslimusiin ja Stockmanni kliendikaart, ta teab, et meie püherdame ja alandume selleks, et seda kõike endale saada, brokaat hiilgab, Klub von Überblingenisse astub Maarja, kurat, campari saab otsa ja pelgalt pühadusest ei piisa - peab triipu tegema.
Püha Maarja uduvihmas ta teeb nii, et kontroll trammis ei tule, sest mul pole raha, kümmet krooni, ma olen freelancer ja hiilin kontrollidest mööda, oh, ja juba seisavad kontrollija selja taga Katariina ja Margareeta, koos Maarjaga, nad näitavad näpuga minu poole ja ma mähkun valgusesse, kõik saavad kontrollitud, ainult mitte mina, ma istun ülbelt sellel räpasel trammiistmel ja tean, et minust läheb kõik mööda, tänasest päevast peale, kõik, usu või ära usu, kõik, sest ma olen käinud põhjas.
- Elo Viiding, "Maarja, maailmast", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 22