Hauakivi

Luule

Põiklen ja otsin väravat
Hauad ei juhata teed
Marmorkujud ei tereta
Nagu ei elakski need

Hauakivi komistuskivi
Olnud on palju kordi
Püüan loobuda vanast teest
Võtangi suuna NORDI

• Juhan Viiding, "* Põiklen ja otsin väravat" kogus "Detsember" (1971), lk 53

Proosa

• "Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita.

Äkki ütles Emily:

"Kas näete seal all nõmme? Ja haudu?"

"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist."

"Meie aed oli kalmistu, meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata.

"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles Anne. "Kõrgemal kui Vihurimäe." (lk 12)

• Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

• Labasus on absoluutne nagu hauaplaat: läbi selle ei ulatu elavate hääled enam iial kadununi. (lk 118)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989