Ujumine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paul Sérusier, "Poisid jõe ääres" (1906)

Proosa[muuda]

  • Mida muud on lõppeks mõte, mida muud on unenägemine, kui mitte ujumine ja vool ja kujutluspildid, mis näivad elavad. (lk 149-150)


  • Kui hakkad kartma, et oled ookeanis liiga kaugele ujunud, siis keera ringi ja mine päästeparve juurde tagasi. (lk 2205)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206



  • "Pille! Pilleke! Pilleeeeee!"
"Jaa...aaaa," kostab vabisev hääl üle vee.
Surun küüned peopessa. Muidugi ütlesin ma naabrijõnglastele, et ma oskan ujuda ja istun põõsastes vaid lugemishuvist. Olen kõigile öelnud, et oskan. Ja vahel olen ujunud ka, aga ikka koos teistega. Ainult paar meetrit sillast eemal.
Parv uneleb keset järve.
Põhiline on tegutseda, mitte mõelda. Tõmban särgi üle pea.
"Mitte mõelda, mitte mõelda!" ümisen ma tasakesi.
Pea ees vettehüppamise omandan ma just sel hetkel. Varem seisin küll vapralt sillal, surusin lõuga rinnale ja käsi ette, nagu vanem vend õpetas, aga vette sattusin ikka millegipärast jalad ees, nii et nina ja suu oli vett täis. Mihkel oli alati ülimalt pettunud.
Jah, olin sadu kordi surunud oma kõrvu käte vahele, puurinud varbaid silda, tõuganud. Aga keha kooldus ikka justkui iseenesest teistpidi, istmik tabas järve esimesena. Jälle pritsmed, piin võimetusest ja raamatuga põõsasse pugemine.
Nüüd seisan taas sillal, upakil ja mannetu. Aga vesi on tähtsusetu, hüpe samuti. Oluline on ainult see mummuline komps parvel.
Ning äkki lükkab mind liikvele täiesti ootamatu jõud, mis jõuab mu kehasse kummalise energialaenguna Pille meeleheitliku karjatuse kaudu.
"Ma kardan!" kisendab mu noorem õde. "Ma kardan! Tule ometi ruttu!!"
Ja see karjatus tõukab mind kuidagi iseenesest vette. Ma lihtsalt ei hüppa, vaid lausa lendan parve poole. Lennutunne on suurepärane ja nii ma hõljungi esimest korda vette pea ees. Teen järves kukerpalli, olen hetkeks kabuhirmul teadmatusest, kus on mudane põhi, kus taevas, õhk ja parv koos õega. Ajan veealuses pimeduses silmad pärani ja näen allpool helendust, mis peaks olema ülal. Ujun siiski vaistlikult valguse suunas, kuigi olen lämbumas pöörasest kahtlusest, et see helendus ei saa ometi olla õige helendus. Olen hiljem tihti ajanud segi suundi metsas, aga järves vaid see ainus kord. (lk 11-12)