Mine sisu juurde

Sylvi Kekkonen

Allikas: Vikitsitaadid
Sylvi Kekkonen Soome iseseisvuspäeva vastuvõtul, 1957

Sylvia Salome Kekkonen (neiupõlvenimi Uino; 12. märts 1900 Pieksämäki – 2. detsember 1974 Helsingi) oli soome kirjanik. Tema abikaasa oli Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen. Eesti keeles on ilmunud Sylvi Kekkose lühiromaan "Amalia".

"Amalia"[muuda]

Sylvi Kekkonen, "Amalia", tlk Harald Lepik, 1964.


  • Kui Amalia kord tahtis ema tõredat ilmet pehmendada ja selles lootuses laulis Akreniuse lauluraamatust "Põrgu vaevasid", ütles isa: "Laula pealegi, Amalia, kui süda kutsub, aga ära põrgut oma südamesse laula, et sa ei teeks oma elu põrguks. Vaata parem aknast välja." — Amalia vaatas. Toomingas õuel oli täies õies ja kaks tallekest kepslesid murul. Küllap see oli isa tookordse märkuse teene, et Amalia ikka veel mäletab oma lapsepõlvesuve toomingate õitsemist ja vana, nõrgaks jäänud emalamba kaht laukotsaga talle. (lk 13)
  • Päike paistab ja Taavi niidab. Sinakasroheline kaer Iikkala põllul on küpsedes kollaseks muutunud. Kahinal langeb see niitja ees. Higi nõrgub Taavi laubale, roostepruunid juuksed on läikivad ja käharad. Mees niidab nagu joobumuses. Terve suve kestnud roomamise, lamamise ja tormijooksude järel on ta kätte saanud tööriista, mille tarvitamist ta tunneb ja täielikult oskab. Sõja kõmin ja maa vappumine ei ulatu siiamaani, igatahes praegu veel mitte. Sellel septembripäeval võib ta niita paljapäi päikesepaistel, kõrs on pikk, tera raske. (lk 28)
  • Mesimurakatest tõuseb soo ja päikese lõhna, nad tuletavad meelde valgete ööde lumma vaevakaskede naabruses. (lk 30)
  • Surudes mehe kätt jumalagajätul, naeratab Amalia nõrgalt. Taavi silitab Antti juukseid ja lubab tuua pojale ehtsa sõjapussi, kui järgmisel korral puhkusele pääseb.
Kõik see, mis kõnelemisega oleks abikaasade vahel selgeks saanud, on ütlemata jäänud. Kõneldud on vaid viljakoristusest, sügiskünnist, viljapeksust ja karjast. Esikohal on olnud elu jätkumise nõuded, omavahelist elu on hoidutud puudutamast. (lk 41)
  • Kaunid nagu lilled aasal on jäneste jäljed lumega kaetud õuel. (lk 101)
  • Amalia kõnnib mööda Helsingi tänavaid. Esimestel päevadel on ta liikunud ringi Kerttu või Elvi seltsis, kuid parema meelega uitab ta üksipäini. Üksinda ümber hulkudes tunneb ta selgesti, et ta ei kuulu siia, kuid samal ajal tunneb ta vabadust. Vahel ta siiski katsub, kas võti on taskus, väike lame võti, mis avab Kerttu köögiukse. Võti on talle nagu tagatiseks, et ta ei eksi kajakate kriiskamisse rannal ega autode ja trammi mürinasse kesklinnas. Amaliale pakub lõbu kujutleda, et Helsingi linna hääled jäävad temasse püsima, nii kui Else-tädi meremehest isa teokarpidesse oli jäänud mere kohisemine. (lk 102)
  • Talu pärast oli pidanud edasi püüdma, seisma kindlalt nagu üksik mänd Iikkala teekäänakul. Nõrkushetkedel, millal ta oli tundnud, et elu pole muud kui üks suur pahandus, oli ta vaadanud männile kui eeskujule. Männi kombel oli temagi ajanud oma juured maakamarasse, sulanud ühte talu ja selle ümbrusega. Sellesse ümbruskonda kuuluma on ta oma mõttes paigutanud ka Antti — päris ligidale kaunile pedakale. See oli juhtunud juba talvel pärast Taavi surma. Pojal oli tõusnud kõrge palavik ja palavikus vaeveldes oli ta isa hüüdnud. Amaliat oli haaranud hirm: ka poeg sureb. Ta oli tahtnud saada linnast rohtusid. Bussijuht oleks küll toonud, kuid masin ei saanud õigel ajal tulla — tuisk oli tee umbe ajanud. End vastu pedaja tüve surudes oli Amalia tuisu käes asjatult oodanud ja hädas taevast appi hüüdnud. Kui Antti hiljem oli paranenud, oli talle tundunud, et oli sündinud ime ja pedajal oli ime sündimises oma osa. (lk 121)
  • Ilmaaegne on jumalavilja varestele sööta. Enne külasse minekut käib Amalia aidas. Sealt leiab ta kübaraloti ja pintsaku, millest inimese kehakatteks pole enam asja. Ta lööb pinnuserva naelaga laua külge kinni, voolib laua ühe otsa teravaks ja paneb kübaraloti teise otsa katteks. Lõpuks veel pintsakuvarrukad pinnuserva varjama ja peagi lehvib rukkihakkide keskel tuules vanameheköhmus, käed laiali. Hernehirmutise põlluleilmumine ei peleta vist niipalju vareseid, kui pakub Amaliale endale lõbu. (lk 122)
  • Tee on halastamatult kõva ja noolsirge. Otse hirmusegast austust tunneb ta selle vastu. Samasugust, mida ta oli tundnud noore tütarlapsena, siis, kui oli jooksnud ema keelust hoolimata haavikukingule jälgima tee sündimist. See oli olnud kärarikas toiming, kilksumine ja kivide vedu, vandumine ja lõhkelaengute mürtsumine. Tee oli kõik eest pühkinud. Ta oli läbistanud kaljud ja sinised metsad, ületanud soo kõrge harjandikuna. Amalia oli näinud, kuidas suits üles kerkis ja kivid vingudes õhku paiskusid, kui tee tungis läbi kalju Eevala rehe taga. Suitsu nähes oli Amalia mõtelnud, et nüüd vist tuleb maailma lõpp, ta oli end ema haabade keskel kivide varjul täiesti vastu maad surunud. Siis olid teetööd nii kaugele edasi läinud, et hääli enam ei kostnud. Kingult vaadatuna oli töötanner oma pühkivate masinatega, hobuste ja meestega muutunud nädal-nädalalt väiksemaks ja lõpuks ei olnud Amalia seda üldse seletanud. Isa ja kõik Tagamaa inimesed olid maanteed kiitnud, teest ja selle tegemisest oli jutustatud veel aastaid tagantjärele. Sellest oli saanudki hea tee, mis ei hooli kevadistest suurvetest ega talvistest külmakerkeist. (lk 139)
Vikipeedias leidub artikkel