Mine sisu juurde

Kohin

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kohisemine)

Luule

[muuda]

Miks on sõudvel õrnad hääled,
Kohisemas kose keeled?
Miks on ärkvel lootus'-ilu,
Põgenemas vaikne vilu?
Mis sa tahad, kevade?

  • Anna Haava, "Mis sa tahad, kevade?", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk 10


  Ja üle maa kohiseb kevadetorm
Ja külvab uut elu! — ning väsind on surm.
Ja nemad kaebavad...

  • Anna Haava, "Nemad", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk 77


Allikad on häältes ja kohisemas puu.
Mu süda kui lõo ja õnne hõiskab suu.

  • Mihkel Veske, "Meil meiukuu on jõudnud", rmt: "Kas tunned maad", 1996, lk 74


Nüüd algabki - nüüd algab vist
see kurblik kohin Mälarist -
see pole siit maailmast.

  • Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30


Alles une mustad jõed
kohisesid öises loas,
nüüd ent hommiktuul mu toas,
ja me oleme kui õed.


Püüan Peipsi sinist lindu
vahuserva tiibadega,
kohiseva lennuhooga
tuulte kallistada rind.

  • Milvi Seping, "Püüan Peipsi sinist lindu" (1960), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 55


Kõrvus kirikukellade kaja ja veri
kohiseb ajus otsekui igavene meri,
millesse suubuvad maailma jõed.


Ma vaatan päält juba aastaid
kuidas mu sõpru üksteise järel
murdubki nõnda üksteise järel
liiva kivvi ja mulda
vaikivad mahajääjad ja
lõikehein kohiseb päitsis ning kõrvus
aga kelli ei lööda

  • ATS, "*Ma vaatan päält juba aastaid...", rmt: "Mina ja Käthe Kollwitz", Tallinn: Kadikas, 2000, lk 33


Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

Ma kannan ta üles,
ta kohin kui puudutus ürgsest ja õrnast
ühtäkki kinni mu kuuljaks saand kõrvus.

  • Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27

Proosa

[muuda]
  • Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam — ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on — Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab — seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah — ei või! Paks läbitungimata mets varjab järve ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult kohada. Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi. Kui Villu silm vahel pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb süda nii kergeks ja Villu naeratab koguni… Siis on nii imeline-hea, ja kui päev soe, nagu suvel, istub Villem suure kivi otsa, ajab hobust ja huikab, et mets vastu kajab… See järv, see järv, kui seda kord näeks?
  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."