Merikarp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

Ma kannan ta üles,
ta kohin kui puudutus ürgsest ja õrnast
ühtäkki kinni mu kuuljaks saand kõrvus.
...
Siis heast eraldub kuri,
jääb mustast sõnast järel pelk kest
ja on, nagu algaks maailm uuesti
merikarbist se'st.

  • Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27


Torm, mis üha kallab rasketele
magnoolialehtedele märtsivihma
ja loobib rahet,

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel