Merikarp

Proosa

Ralph taipas asja mõtet ja puhus diafragmaga. Kohe hakkas karp kõlama. Palmide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe roosadelt graniitnõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi põõsaste.

Ralph võttis karbi suult.

"Maru!"

Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl oktaavi võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik nägu peas, prilliklaasid välkumas. Linnud kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks.

Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas saare kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15)

[Ralph:] "Meil on uusi seadusi vaja. Kus on karp, seal on koosolek. Ükskõik, kas siin üleval või seal all."

Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki pilgu ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos.

"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme inglased. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36)

William Golding, "Kärbeste Jumal", tlk Henno Rajandi, 1989

Olen alati armastanud niisuguseid asju, nagu merekarbid või värvilised kivitükikesed — kõiki neid isevärki aardeid, mida lapsed üles korjavad. Erksavärviline linnusulg, kirju leht — mõnikord on mul tunne, et need asjad ongi elu tõelised aarded ja teevad rohkem rõõmu kui topaasid, smaragdid või Fabergé poolt valmistatud hinnalised karbikesed.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 444

Luule

Torm, mis üha kallab rasketele
magnoolialehtedele märtsivihma
ja loobib rahet,

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna

Eugenio Montale, "Torm", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Kosekohina merekarp
vastu südant ja kõrva
kuulatan sind
lapsepõline Narva

Velly Verev, "Kärestikest" 3 kogus "Toetuda tuulde" (1985), lk 67

Ma olen sukelduja. Elan saarel
Maakera-nimelisel - saaremees.
Mu ümber meri laiub igas kaares
ja täheparvi tõtleb süvavees.
Ma asun siin kesk aja sügavikku
ja minus endas sügavik on sees.
Nii armsaks joovegi saab ajapikku,
ehk uppumine küll mind ootab ees.
Ning nõnda üha süvemale tihkan,
et joobuksid mul iga meel ja närv,
ja põhjast merekarpi tuua ihkan,
kus särab tunnetus kui selge pärl.

Anatols Imermanis, "Sügavikujoove", tlk Harald Rajamets, rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 53

Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

Ma kannan ta üles,
ta kohin kui puudutus ürgsest ja õrnast
ühtäkki kinni mu kuuljaks saand kõrvus.
...
Siis heast eraldub kuri,
jääb mustast sõnast järel pelk kest
ja on, nagu algaks maailm uuesti
merikarbist se'st.

Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27

Välislingid