Aidi Vallik

Aidi Vallik (ka Ats või ATS; sündinud 11. mail 1971) on eesti kirjanik.

Luule

OI MA OLEN MADONNA
külmetan porisel kivitrepil
ja lõugan laulda
nää kevad hakkab jälle tulema

ATS, "Ärge pange tähele". Tallinn, Eesti Raamat, 1990

kusagil sääl on hoovidki õites
kõik just ühtsama hõngu
mehed linnad ja koerad on võites
ning kaotades ühtsama tõugu

ATS, "Ränd", rmt: "Videvikus lepatriinulend". Haapsalu: Kuus, 1996

kuskil keegi tahta võibki kääre
narmaiks teha meie elu lõngu
ikka jäävad meile sitked köied
mille najal juuri alla võtta
võtta kasvu üle halli kivi

"Viies vannu õigust raskel meelel". Kogust "Ristsõna". Tallinn: Tuum, 2001, lk 17

Proosa

"Kuidas elad, Ann?"

Tsitaadid väljaandest: Aidi Vallik, "Kuidas elad, Ann?", Tänapäev, 2001.

See oli jälle üks jumala tavaline pühapäevaõhtu. Õhtusöögiks makaronid hakklihaga. Ikka oli ema sinna sibulat sisse pannud. Ma ei salli seda, aga ta ei suuda kunagi meeles hoida, et sibulaga on head ainult soustid ja salatid ja muu selletaoline. Ahjupraed. Makaronide juures on see aga viimane äka. (lk 5, romaani algus)

Tegelikult ma ju armastan oma ema, vist. Tähendab, ma ei kujuta ette, kuidas oleks mõne teistsuguse emaga koos elada. Vahel vaatan oma sõbrannade emasid ja mõtlen, mis oleks, kui minu ema oleks hoopis see või see. Aga emad on seinast seina. Mõni ainult sõimab. Mõni tahab meiega jube semu olla, tuleb ja litsub end ligi ja istub meie juures nagu liim, tahab kangesti juttu ajada ja rääkida nagu meie. Mis ta kujutab ette või, et on sellepärast lahe ja meie sõber. Tühjagi. (lk 5)

Aga nüüd jõudsingi selleni, mis mind ema juures närvi ajab. Ta käitub nii, nagu mul endal poleks üldse mõistust peas ega tulevikuplaane ollagi. Ta ei sõima ega lärma, lihtsalt vingub vaikselt ja leierdab muudkui eest tahapoole ja tagant ettepoole, kui tähtis on pääseda meie kooli gümnaasiumi ja siis seal nii hästi õppida, et pärast veel ülikooli ka vabalt saaks. Ta on mind mõttes pannud küll Tartu ülikooli, küll pedasse, küll humanitaarinstituuti, küll konservatooriumi. See on tobe. Muidugi tahan ma kunagi ülikooli ka ära lõpetada, aga ma sooviks neid asju ise otsustada, kuhu ja mida ja kuidas. (lk 5-6)

Ema, kes alustab keset tänavat täiesti lollakat tantsu. Ema, kes näiteks sugulase pulmas bändi trummidesse kukub. Ema, kes oma kahe nais-ja kolme meessõbraga avalikus rannas alasti ujuma läheb. Ja isa ei ütle mitte midagi! Ema, kelle suurim unistus on endale hiljemalt 35. sünnipäevaks tsikkel saada. Ma olen kindel, et sõita ta ei oska! Ema, kes sünnipäeval mässib end paljalt kalavõrgu sisse, paneb paruka pähe ja mingi jõleda rebasekarva karusnahatüki haaknõelaga võrgu külge sellesamuse koha ette, ja siis esineb oma külalistele ogara isetegevuskavaga. Kõigil teistel on jube naljakas, ainult mina häbenen. Mind hämmastab isa suhtumine! Kas tema arust on normaalne, et ema käitub vahel nagu täiesti hull inimene? Enamasti ta kas naerab või tirib ema minema, kui asi väga hulluks läheb. Ja minu küsimise peale ütleb, et sellepärast ta emaga abielluski, et ta on sihuke naljakas. (lk 7)

Ema, nii ogar kui ta ka vahel on, on tähenärimiseni väiklane teatud asjade suhles. Õhtuti pean kell üksteist koju laekunud olema. Seda juhul, kui järgmine päev on vaba. Muidu kell kümme. Ja mingil juhul ei tähenda see veerand ühtteist. Sest siis järgmine kord lihtsalt ei lasta välja. Ta peab alati teadma, kus ja kelle pool ma olen. Kui asukohta muudan, pean talle helistama. Selleks osteti mulle eelmisel sügisel mobiiltelefon. Ta ei tunne huvi isegi selle vastu, mida ma kuskil teen! Tema jaoks on oluline ainult see, et ta teaks, millises geograafilises punklis ma asun ja kes seal veel on. (lk 8)

Jah, mis puutub teiste inimeste valitsemisse, siis on ema sellel alal väga andekas. Isegi isa kardab temaga sõnavahetusse salluda. Ema ei pea piiri ka selles suhtes. Ta on võimeline inimese sõnadega maatasa tampima. Ta ei ropenda ega sõima, ei, ta väljendub vaiksel häälel viisakate sõnadega. Aga pärast on tunne, nagu oleksid peksa saanud, ja järgnev nädal läheb enesetunde taastamiseks. Ta on õel ja tujukas ning talle pole just lihtne meeldida. Ta solvub iga väikese asja peale ja kui ta halvasti ütleb, siis tahad, et sa poleks kunagi ilma sündinud. (lk 9)

[Emast ja ta sõpradest:] Ükspäev lahterdasid nad maailma asju kolme liiki: koraan, Miki-Hiir ja Aphrodite titt. Mida see jama lähendas, sellest ei saanud nad visl ise ka aru. Aga lõbus oli neil seejuures küll, muudkui irvitasid ja ütlesid, et nad üritavad määratleda oleviku olemust. (lk 9)

Isaga on mul tegelikult tunduvalt lihtsam suhelda kui emaga. Isa ei torgi mind lakkamatult tagant, näiteks kui ta näeb, et ma niisama telekat vahin, ei sunni ta mind hoopis raamatuid lugema. See viimane on jälle puhtalt ema kiiks. Tal on vist ettekujutus, et kaheksateistkümnendaks eluaastaks pean ma läbi lugema kõik maailma raamatud. Ma loen küll, rohkem kui mõnigi meie klassist, nii et mõnikord kirjandustunnis hakkab päris imelik, kui õps alustab mingi teema arutamist ja ainus, kes oskab kaasa rääkida, olen mina. Noh, mõnikord kaks-kolm õpilast veel. Aga ma ei saa ju ainult raamatuid lugeda, pilli mängida ja joonistada. Ma olen normaalne noor inimene, kelle jaoks on maailmal peale selle veel üht-teist pakkuda. Ma pole mingi nohik. (lk 10-11)

Miks alati ainult mina pean peolt kell pool üksteist tulema hakkama? Korra proovisin mitte tulla. Tantsisin rahumeeli edasi, kuigi hinges kripeldas teadmine, et ema ootab kodus ja jumal ise teab, mis ta võib ette võtta, kui ma kord sinna jõuan. Otsustasin siiski see üks kord olla just nii kaua, kui ise tahan. Ma pole ju enam mingi algklassipäga, kes koolipeolt kell üheksa ära saadetakse.

No ja mis siis sai. Kümme minutit üksteist läbi keerati puldist musa vaikseks. Kõik vaatasid sinnapoole, et mis värk on. Minu ema oli. DJ andis mikri tema kätte ja see hull ütles:

"Ann Kees, diplomaatilised piirid on ületatud. Otsekohe välja auto juurde, muidu läheb asi tõsiseks." (lk 11)

Aga kelder. Jah. Ma polnud seal peaaegu üldse käinud, vast paar korda ainult. Me ei hoia ju keldris mingeid talvekartuleid või moose. Ema vist ei oska üldse moosi keeta ja kartulit ostetakse paari kilo kaupa poest. Nii et meie keldriboks on lihtsalt üks õudne vanakraamiladu. (lk 12)

[Anni ema päevik:] 20.5.1984 Mu pleiss on harjumatult korras. Veits ebardlik, lausa väikekodanlik tunne on siin istuda. Valvad piinliku hoolega puhtuse järele & selle järele, et keegi sulle tuhka maha ei raputax jne. Emale see meeldix, aga kahjux ta ei näe seda. Ta tuleb raudse seaduspärasusega ainult siis, kui äsja on lahkunud mingi hull kamp & kõik on veel koristamata. Saan täiesti aru Jännist, kes viis kogu oma vanemate lauahõbeda kogumispunkti. Kuigi ega ta midagi neile tegelikult tõestada tahtnudki, tal oli lihtsalt raha vaja. (lk 25)

[Ann sõbrannadele:] Sa ei saa aru, ta on lihtsalt petnud mind kõik need aastad! Ta on seda varjanud ja kogu aeg üritanud mulle muljet jätta, et nad isaga on nii täiuslikud inimesed, haridus ja eeskujulik abielu ja puha. Ja muudkui keelanud! Saa aru, tal pole õigusi keelata mulle neid asju, mida ta ise on teinud ja rohkemgi veel! Ja isaga koos on nad muudkui salatsenud ja vassinud kasvõi seda pärisisa asja. Ma oleksin ju sellest aru saanud küll, kui nad oleksid mulle varem rääkinud. Aga ei — siis oleksid ju ema pättused ka välja tulnud, ja seda nad kartsid! Mõtle, kui tore on teada saada, et su vanemad on tegelikult hoopis mingid teistsugused inimesed, kui nad on üritanud näidata! (lk 29-30)

[Anni ema päevik:] 2.6.1984 Olen ema juures. Pärastlõunal tulin, homme lähen edasi. Liiga vara jõudsin raudteejaama, rongi minekuni oli veel hulk aega. Vihma sadas & oli vastik tujutu olemine. Tegin nurga taga suitsu & tundsin end meeletu tigedana kogu selle maailma peale. Sylitasin tuvidele selga & seisin ihuyxi kogu selle võõra & vaenuliku & vihmase maailma vastu. Lollakalt kurb oli olla. Aga siin on soe & pannkoogid, mille väärilisena ma end ei tunne. (lk 32)

Võid olla kaotanud kogu oma usu vanematesse, siis nad tulevad ja küsivad, kas ma olen pahane. (lk 33)

[Ema ja Ann:] "Päris keskas ma ei käinudki. Loll olin, endal oli hiljem raske."

"Kuidas sa siis ülikooli said?"

"Õhtukeskkoolid on ka olemas, kullake. Vat nii. Õhtukas lõpetasin ja läksin ülikooli."

"Õhtukas?" Meie õpetajate väite kohaselt ei ole õhtukeskkool mitte see koht, kust ülikooli astutakse. Kui mõni õps arvab, et kellelgi tuleb vist küll haridusteed õhtukas jätkata, on see üks suurimaid solvanguid, mida saab õpilasele öelda. (lk 34)

[Anni ema isale:] "Igaüks peab oma põdemised ise läbi tegema." (lk 36)

Koolis oli nagu ikka. Aga oh kui tüdinud ma kõigest olin! Isegi need õpetajad, kes muidu on mulle alati meeldinud, tundusid silmakirjalikud ja väiklased. Tundus, nagu nad ei usuks ise seda juttu, mida räägivad. Kas minu ümber on tõesti nii palju ebasiirust ja võltsi, ja miks ma ometi pole seda varem märganud? (lk 37)

Olin enne ühe korra suitsu teinud ka, ühel klassiõhtul. Reena oli oma isa pooliku suitsupaki ära tassinud, et tüdrukutega proovida. Proovisimegi. Eriti hea ta nüüd küll ei olnud, imelik hoopis. Pea hakkas natuke ringi käima, muud ei olnud midagi. Ei mingeid õuduspilte, kuidas pärast tundide kaupa oksendatakse. Samas ei saanud ma aru, miks sellest sõltuvusse jäädakse, miks peaks keegi üldse tahtma teda iga paari tunni tagant tõmmata. Ta pole ju nii hea, et muudkui tahaks veel. (lk 40)

"Mis teha, Ann?"

Tsitaadid väljaandest: Aidi Vallik, "Mis teha, Ann?", Tänapäev, 2002.

Isa on kodus. Istub köögis laua taga, joob kohvi, vaatab aknast välja ja mõtiskleb. Ausalt öeldes pole täna olnud just tema elu parim päev. Kõigepealt elas ta hommikul töö juures üle migreenihoo, õnneks olid ühel telleril korralikud valuvaigistid kaasas. Aga siis tuli selle virvendava nägemisega arvutiekraani vahtida, siis hüpati ninna, et ta olla soostunud kellegi liiga väikese garantiiga, siis oli vaja kõnelda kaheksa kliendiga, tegeleda hulga laenutaotlustega — see oli põrgu. Ometi tegin, mõtleb isa. On see õige? Millest üldse need kuramuse peavalud? Need on sagedasemaks läinud. Muidugi tööd on ka rohkem kui eales varem. Peaksin ikka arsti juurde minema, mõtleb ta. Aga maju olen neist peavaludest perearstile rääkinud? Tema kirjutab jälle mingid tabletid või süstid. Kuid millest see valu tuleb, ei tea keegi.

Minu vanem tädipoeg suri ajukasvajasse, meenutab ta.

Siis ta ei mõtle seda mõtet enam edasi. (lk 20)

Isal hakkab nagu sees kripeldama. Mis kutt see on, kes ta tütart sõidutab? Muidugi, ongi ju juba aeg, et ta noormeestega suhtlema hakkab, aga... Ikkagi. Paljugi mis. Poisse on igasuguseid, teadagi, mida suur osa neist noorelt tüdrukult tahab. Oleks nüüd vaid Annul endal mõistus peas. Ja jätkuks endalgi aru kõike seda külma närviga võtta. Kätt ette panna ei saa, oma teod teeb tüdruk ise. Aga ta on ju ikkagi nii kuradi noor! (lk 20-21)

[Kätlin, Pärnust:] Tegelikult on mu elu siin jumala persses. Võin niipalju öelda, et nii sitasti kui praegu pole mul iialgi kuskil läinud: ei koolis, kodus ega sõprade seltsis. Siin EI OLE normaalseid inimesi! Appi! Tahad kuulda, mismoodi näeb elu siin välja?

Tänaval vahivad sind kõik inimesed: kes sa sihuke oled ja kust tuled. Hambaarst küsib, kes mu ema on ja miks me Pärnusse kolisime ja et kas me oleme Pärnu Kaasikute sugulased. Kõik, mis sa teed või ütled, on järgmine päev tervele linnale teada ja iga viimane kui turumutt võib sulle juurde astuda loengut pidama. Tundub, et lastevanemate koosolekud on täiesti mõttetud, sest klassijuhataja kohtab su ema vähemalt kord nädalas näiteks poes ja alati on tal midagi kurta. Muidugi on, sest nii halvasti pole ma varem eluski õppinud ja õpsidega ei saa ma siin absoluutselt läbi. Katsu saada, kui sind on täiesti vastu tahtmist topitud mingisse võõrasse väikesesse linna võõrasse kooli võõraste inimeste juurde! Selge see, et ei suuda. Melsa ütles minu kohta "ninatark", siin Kapsas ütleb "häbematu pirtsutaja". Ükski õpetaja ei salli mind. Muudkui pilluvad kildu, et "aa, Tallinnast, tulid siia uut korda kehtestama või!" Aga mina ei tahtnud ju sinna kooli minna! Mina ju ei tahtnud! (lk 27-28)

[Anni isa:] Ei tea, kas Ann temaga oleks veel nõus kinno tulema? Tegelikult oleks tahtnud seda "Potterit" terve perega vaatama minna. Ema avaldas kord ka soovi seda näha. Kahju ainult natuke, et sellest just mängufilm tehti. Multikana oleks see vist palju lahedam... Isa nimelt fännib täispikki multifilme. Terve riiul on neid täis, vahel ta vaatab ja itsitab nagu väike poiss. Tüdruk ainult häbeneb seda riiulit, peab mu harrastust napakaks ja titekaks, mõtleb isa veidi nukralt. Pole viga. Jõuab kriitilisest east välja, siis hakkab jälle selliseid ebatõsiseid asju nautima. Siis kui pole enam vaja kramplikult kõigile tõestada, et ollakse täiskasvanu. Ehk. Kui. Huvitav, milline inimene temast lõpuks kasvab? (lk 30)

Uksekell. Isa kangestub korraks. Kõik, mis ta on mõelnud selle kuti kohta, kes seal koridoris praegu seisab ja (vist) pisukese pabinaga kella helistab, hoovab korraks närviliselt ja ärevalt peaajusse. Kumb pabin on suurem: kas ise kuueteistaastasena tüdruku kodu ukse taga kella helistada või isana, aga ka meesterahvana kohe-kohe kohtuda noormehega, kes loodusliku valiku seisukohast on mõneti eelistatumas olukorras (Vanus! Füüsiline vorm! Minu, MINU tütre kiindumus - äkki suurem kui minu enda vastu?)? (lk 31)

[Gregori lapsepõlvemälestused:] Kuu aja pärast tõi tädi ta siia suurde koledasse majja, kus ta elama pidi hakkama, lubas vahel vaatama tulla, aga nüüd oli sellest möödas peaaegu aasta ja keegi polnud tulnud, ei isa, ei tädi. Aga poiss ootas ikka. Eriti isa. Talle tundus, et kui tuleks tema, oleks kõik teisiti: kes sind löönud on, küsiks ta ja annaks kõigile rihma, kes teda siin puudutada on julgenud. Ka kasvatajatele. Ja siis viiks isa ta koju tagasi, nad teeksid tule pliidi alla, isa jooks õlut ja teeks praekartuleid ning nad ajaksid meestejuttu. Siis ei tulekski võibolla nii väga see meelde, et ema päriselt surnud on. Aga võib-olla ei olegi? Matustele ju poissi ei viidud, isegi hiljem surnuaiale mitte. Jah, kindlasti on siis ema ka elus, nad lihtsalt elavadki edasi oma väikeses majas metsaserval, vanemad käivad laudas ja põllul tööl nagu varem ja tema ootab neid kodus ja on niiiiii hea laps. Jah, ta on nõus isegi ema asemel siga söötma, kuigi ta varem seda suurt räpast looma natuke pelgas... Nüüd ta seda siga küll enam ei kardaks. (lk 36)

Intervjuud ja sõnavõtud

Lapsearmastus on niisugune asi, et kuni laps on väike, siis võib see vanematele teinekord isegi tülikas olla. Eriti, kui vanematel on ees suuremad elumuutused.
Õnnelikud on need inimesed, kes ka kriisis olles suudavad unistada.
- Aidi Vallik, intervjuu: Mari Klein, Siim Lõvi, "Kirjanduspreemia nominent Aidi Vallik: kirjutasin "Seebu maailma" jahmatava vahejuhtumi tõttu" ERR, 26.02.2020

Laps, kes loeb läbi "Kolme musketäri" lühikokkuvõtte, ei taha paksu pärisraamatut enam nähagi.
- Aidi Vallik, cit. via: Berk Vaher, "Lohejahil lohe kõhus" Sirp, 17.12.2004

Välislingid