Multifilm

Proosa

• [Anni isa:] Ei tea, kas Ann temaga oleks veel nõus kinno tulema? Tegelikult oleks tahtnud seda "Potterit" terve perega vaatama minna. Ema avaldas kord ka soovi seda näha. Kahju ainult natuke, et sellest just mängufilm tehti. Multikana oleks see vist palju lahedam... Isa nimelt fännib täispikki multifilme. Terve riiul on neid täis, vahel ta vaatab ja itsitab nagu väike poiss. Tüdruk ainult häbeneb seda riiulit, peab mu harrastust napakaks ja titekaks, mõtleb isa veidi nukralt. Pole viga. Jõuab kriitilisest east välja, siis hakkab jälle selliseid ebatõsiseid asju nautima. Siis kui pole enam vaja kramplikult kõigile tõestada, et ollakse täiskasvanu. Ehk. Kui. Huvitav, milline inimene temast lõpuks kasvab?
  • Aidi Vallik, "Mis teha, Ann?", Tänapäev, 2002, lk 30

• Nora ja Ellen istusid diivanil, iPad süles, ja vaatasid multifilmi "Lumekuninganna ja igavene talv", heli hästi vaikseks keeratud, sest nad olid seda Erlendi meelehärmiks juba paarsada korda vaadanud. Aga ta ei öelnud enam ammu midagi, tema tõmblemised olid tõmmeldud ja nüüd pidi ta alati suutma balansseerida disniliku variandi ja tõelise loo vahel, mille oli kirjutanud H. C. Andersen.
  • Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, 2017, lk 9

• "Kaunitar ja koletis" õpetas väikestele tüdrukutele, et kui mingi koll su vangi võtab, on kõige targem tüübile kaasa tunda ja voilà, too moondubki printsiks. Ehk siis Stockholmi sündroom suhte aluseks.
  • Jaana Davidjants, "Head tüdrukud halbadel deitidel", Feministeerium, 04.10.2016