Mine sisu juurde

Lõikehein

Allikas: Vikitsitaadid
Lõikheinte botaanilise perekonna tuntuim esindaja papüürus teoses "Dictionnaire pittoresque d'histoire naturelle et des phénomènes de la nature", Vol. 7, (1838)
Vahelduvalehise lõikheina (Cyperus alternifolius) ehk vesipalmi kirjulehine vorm ajakirjas "Flore des serres et des jardins de l'Europe", Vol. XIV (1861)

Lõikehein (botaaniliselt lõikhein, Cyperus, lõikheinaliste sugukonda kuuluv taimeperekond) on Eesti rannaluules kasvav lõiketaim.


Proosa

[muuda]
  • Isa trükkis interneti-otsingusse igasuguseid eesti- ja ingliskeelseid sõnu sisse ja kratsis vahepeal kukalt, sest lihtsa tuulelohe jooniseid oli raske leida.
Samal ajal hakkas Vollile silma, et köögilaua nurgal seisab ema suur vesipalm. Palmi lehtedel olid pikad ja peenikesed varred ja Volli mõtles, et nendest saaks ehitada tuulelohe raami. Poiss nüsis palmi suure noaga maha ja lõikas kõik neli vart ilusti ühepikkuseks. Siis kleepis ta need läbipaistva kleeplindiga otstest kokku ja sai peaaegu ruudukujulise raami. Nüüd oli vaja leida midagi, mida raami peale kleepida. Vannitoakardin sobis selleks ideaalselt. Tervet kardinat ei läinudki vaja, piisas alumisest otsast. Volli pani kõik asjad köögi põrandale ritta, lõikas siis kardinatüki parajaks ning kleepis selle kleeplindiga lohe raami külge.
  • Ilmar Tomusk, "Volli teeb isaga tuulelohet", rmt: "Pisike puu", 3. trükk, 2019, lk 48-49

Luule

[muuda]

Võõra aktsendiga jutustab ta metsikutest
meredest ja randadest, mida keegi ei tea;
ta palvetab kujutu, kaalutu jumala poole,
ise muldvana, peaaegu ühe jalaga hauas.
Ta istutas meie aeda kaktuseid ja
lõikeheinu, nii jäi see meile võõraks.


Meri tõmbus endasse. On mõõn.
Luitel koltuv tormivahusõõn.

Kuule... mis seal kahab iilides
pahaendeliselt, hiilides?

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.

Hirm on järsku. Viirastub, ennäe,
laps, kes lõikeheintes lõhub käe,

armastajapaar, kes kartmata
jookseb rannal, jalad katmata,

jalad katmata ja soontes tuulevein -
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
...
Lõikeheinad jäigalt kahavad.
Kõik, kes lapseks jääda tahavad

lootuses, et pilv, see suur ja must,
eal ei riiva nende armastust, —

kõik need viivuks minus kohtusid,
viivuks nägin nende ohtusid,

viivuks taevaga läks segi maa,
viivuks mõistsin: enam ma ei saa

seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks
halva lihtsalt kisendama heaks - - -

  • Paul-Eerik Rummo, "Hamleti laulud" 1, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 52


Iga puu ja taim sai kontimööda koha —
kaktus kõrbes, vesiroosid jõgedes,
liival lõikhein, kaldal kõrkjas vohav.
Hiljaks jäid vaid kõrgid kõrvenõgesed.

  • Eino Sepp, "Kadekops" kogus "Madis, maamesilane" (1974), lk 7


lõikeheina kõrvet säärel tabad
valuta kui laps ta pihku rabad
jooksed rannalt konnatiigi poole
vanaema hoiatust ei kuule
/---/
lõikehein su paljaid sääri riivab
kasvab ta seal kuumas kaldaliivas
kui sa rannalt metsa poole sammud
peagi põlvist saati lõikeheintes tammud
lõikeheina kõrvet säärel tabad
valuta kui laps ta pihku rabad
ainult otse minna nüüd on raske
ikka metsa poole kisub aste
siis vaid lõikeheina puudet tabad
valuta kui laps ta pihku rabad
ei sa vaja enam mingit tõde
kuigi oled ammu keset jõge


Lõikheinas düünid palistavad merekallast
all halli taeva pappel lõhnab imalalt
mets surub maksalilled madalale alla
ma naeran sind ja saatust
kimedalt
/---/
lõikheina terav nuga avab veresooned
ning veri voolab ihust eemale kui valu
sa püüad õhust viimseid kumisevaid häälekilde
ning iga heli
           võngub
                vaikselt
                     düüni
                       liivalaineis

  • Maie Remmel, "Kuus meeleoluvarjundit" 6 kogus "Laulud laugudetagused" (1982), lk 30


Lõikeheinu peeneks lõika,
härjapäid eks võtta või ka
ühes piibelehepulbriga.
Naistepuna, vorstipuju
teevad isu, loovad tuju.
Vahulilli võta kulbiga.


Ma vaatan päält juba aastaid
kuidas mu sõpru üksteise järel
murdubki nõnda üksteise järel
liiva kivvi ja mulda
vaikivad mahajääjad ja
lõikehein kohiseb päitsis ning kõrvus
aga kelli ei lööda

  • ATS, "*Ma vaatan päält juba aastaid...", rmt: "Mina ja Käthe Kollwitz", Tallinn: Kadikas, 2000, lk 33