Gabriela Mistral

Gabriela Mistral (kodanikunimega Lucila de Maria del Perpetuo Socorro Godoy Alcayaga; 7. aprill 1889 Vicuña, Tšiili – 10. jaanuar 1957, Hempstead, New Yorgi osariik, USA) oli Tšiili poetess, diplomaat ja feminist, kes esimese ladinaameeriklasena pälvis 1945. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Pseudonüümi Gabriela Mistral võttis ta Gabriele D'Annunzio ja Frederi Mistrali järgi.

"Lõunatuuled"

Tsitaadid tšiili luule kogumikust "Lõunatuuled", tlk Carolina Pihelgas, Mariliin Vassenin ja Helina Aulis, 2015.

I. Sa pead armastama ilu, sest see on Jumala vari maailma kohal.

II. Ateistlikku kunsti pole olemas. Isegi kui sa Loojat ei armasta, jaatad teda ometi, sest sa lood tema näo järgi.

III. Sa ei tohi iluga meeli köita, see olgu hinge loomulik toit.
...
V. Sa ei tohi otsida ilu laatadelt ega oma loomingut sinna viia, sest ilu on neitsilik ja laatadele ta ei kõlba.
...
IX. Ilu ei tohi olla uimastav oopium, vaid suurepärane vein, mis sind sütitab, sest kui sa pole enam mees ega naine, pole sa ka enam kunstnik.

X. Pärast iga loometööd pead sa häbenema, sest see jäi sinu unistusele alla, jäi alla Jumala imelisele unistusele - loodusele.

"Kunstniku kümme käsku", tlk Carolina Pihelgas, lk 17

Sind asetati jäisesse orva, aga mina
kannan su alandliku ja päikeselise maa rüppe.
Nad ei teadnud, et minulgi tuleb seal magada,
et näeme koos und, pea samal padjal.
...
Ma lahkun, lauldes oma kaunist kättemaksust,
sest salasügavikku ei küündi ükski käsi
võitlema minuga peotäie kontide pärast.

"Surmasonetid I", tlk Carolina Pihelgas, lk 19

Võõra aktsendiga jutustab ta metsikutest
meredest ja randadest, mida keegi ei tea;
ta palvetab kujutu, kaalutu jumala poole,
ise muldvana, peaaegu ühe jalaga hauas.
Ta istutas meie aeda kaktuseid ja
lõikeheinu, nii jäi see meile võõraks.
...

Ühel ööl sureb ta meie keskel
kohutavatesse piinadesse,
padjaks vaid tema saatus
ja tema surm on vaikne ja võõras.

"Võõras", tlk Carolina Pihelgas, lk 21

Jalutasin põldude vahel
ja nägin seda väikest poissi,
ta magas
keset viljapäid.
...
Seepärast kardangi,
et kui jään magama,
haihtub ta nagu härmatis
viinapuu lehtedelt.

"Leid", tlk Carolina Pihelgas, lk 23

Alasti läheme tagasi oma Isanda juurde,
padrikutest, mudast, rännuteedest
määrdunud nagu voonad
ja alasti läheme tagasi orgu,
mille valguses olemegi alasti.
Ja isamaa, kuhu pärale jõuame,
vaatab meid üksisilmi, üllatunult.

Aga meid ei päästetud
kunagi vabaks võimu
ega valitsemise koorist,
meil pole olnud nimesid,
sest kõik nimed on Ainsa nimed.
...
Me polnud kunagi sõdurid,
meistrid ega õpipoisid,
sest aimasime,
et igaviku lastena
me ainult mängime ajaga.

Oma isamaad ei jätnud me iialgi,
kõik muu oli unenägu,
laste mäng tohutusuures õues:
peod, lahingud, armastused, leinad.
Ja surm oli vale,
mida suu silphaaval sosistas;
surmad voodites või rännuteedel,
meredel või rannikutel;
väikesed surmad, kus sulgesime
silmad, mis iial ei sulgunud.
...
Ja inglid naersid
meie murede ja rõõmude üle,
meie otsingute ja leidude üle,
meie armetute võitude ja kaotuste üle.
...
Päevast päeva
mängisime aeda, ringi või laulmist,
töötamist ilma meistrita,
rändamist ilma teeta,
nimesid ilma asjadeta,
minekut ilma tulekuta,
olime lapsed, lapsed,
püsimatud ja jampslikud.

Tagasi jõuame tühjade kätega,
nii väsinult ja edutult,
kogeledes "isamaade" nimesid,
kuhu me kunagi pärale ei jõudnud.
Ja meid endid nimetati võõrasteks,
ei iialgi poegadeks ega tütardeks!

"Tagasipöördumine", tlk Carolina Pihelgas, lk 25-29

Minu kurgus on üks sõna,
ma ei lase temast lahti, ei saa temast vabaks,
kuigi ta veri sunnib ja tõukab mind takka.
Kui laseksin lahti, kõrbeks haljas rohi,
tall jookseks verest tühjaks, lind kukuks alla.

Pean ta oma keelelt lahti rebima,
leidma üles kobraste uru
või matma ta lubja ja mördi alla,
et ta ei lendaks minema otsekui hing.
...
Kahe tuhande päeva pärast ärkaksin üles,
unest ja unustusest uuesti sündinud.

Teadmata, oh ei! et minu huulil
oli kord üks joodist ja maarjajääst sõna,
suutmata meenutada seda ööd,
seda majakest võõral maal,
lõksu, pikselööki ukse peal
ega oma ihu, mis hingetult ringi käis.

"Sõna", tlk Carolina Pihelgas, lk 31-33

Tema kohta

Elqui oaasist sirgub noor mestiitsist õpetajanna Gabriela Mistral (1889—1957), kes täidab ladinaameerika intellektuaali missiooni. Teda tuntakse emantsipatsiooni eestkõnelejana, ta kannab avaliku elu tegelase rolli, olles teadlik naise alamast positsioonist läbinisti seisuslikus ja patriarhaalses ühiskonnas. (lk 6)
- Marcelo Gatica Bravo, "Eessõna", tlk Mari Laan, rmt: "Lõunatuuled", 2015

Tema luule lähtub intellektuaali vastutustundest ümbritseva ajaloolise reaalsuse ees ja nii on Mistral tuline hariduse edendaja, kelle soov on vähendada sotsiaalset ebaõiglust Ladina-Ameerikas, ning pühendunud naiste, laste ja põlisrahvaste õiguste eest võitleja — see kõik on leidnud kajastamist tema rikkalikus proosaloomingus. Tervel Ameerika mandril ei ole ainsatki riiki, kus poleks mõnda tema nime kandvat kooli.

Kristlikud väärtused on samuti Mistrali luule üks põhijooni — oma autoriõigusedki loovutas ta Tšiili frantsiskaanide ordule, mis suunab honorarid puudustkannatavate laste hariduse edendamiseks. Gabriela Mistralil oli elus kaks suurt armastust haridus ja luule. Luuleloomingu moodustavad neli poetessi elu ajal ilmunud raamatut haridus aga on üks ta proosa põhiteemasid. (lk 13)

Marcelo Gatica Bravo, "Gabriela Mistral", tlk Mari Laan, rmt: "Lõunatuuled", 2015

Olen mitu korda öelnud ja kordan suurima heameelega, et meie riigi nimi peaks olema Lucila, või siis Gabriela, seda naist tuleb hakata taas armastama, üle lugema, nägema, talle kaasa elama; ta on lõpmatusele avatud mõrsja, igavene lesknaine, ema, keda ei unustata kunagi. (lk 14)
- Nicanor Parra 1989. aastal naistepäeva tähistamisel, tlk Mari Laan, cit. via: rmt: "Lõunatuuled", 2015

Välislingid