Pealtvaataja

Luule

Ma vaatan päält juba aastaid
kuidas mu sõpru üksteise järel
murdubki nõnda üksteise järel
liiva kivvi ja mulda
vaikivad mahajääjad ja
lõikehein kohiseb päitsis ning kõrvus
aga kelli ei lööda

ATS, "*Ma vaatan päält juba aastaid...", rmt: "Mina ja Käthe Kollwitz", Tallinn: Kadikas, 2000, lk 33

Proosa

"Kas olete midagi niisugust üle elanud: te istute üksi ja kass lakub teie ees vaibal oma poega; te vaatate seda nii pinevalt, et kui ta unustab ühe kõrva, siis kaotate tõsiselt meelerahu?"

"Ma nimetaksin seda laisklemiseks."

"Vastupidi. Nii erksana tunnen ka mina ennast praegu, ning sellepärast jätkake üksikasjaliselt. Ma olen märganud, et siinsetel inimestel on linnainimestega võrreldes samasugune eelis, nagu on ämblikul vangikongis oma elanike üle, võrreldes ämblikuga elumajas. Ent see suurenenud ligitõmbavus ei sõltu siiski täielikult pealtvaataja olukorrast. Need inimesed on hingelisemad, iseenesesse tõmbunud, nende elu on varjatum, tühine välisilm oma igapäevaste muutustega huvitab neid vähem. Siin ma kujutan peaaegu ette, et elu võib armastada, ent ometi ei uskunud ma mingisse armastusse, mis aastatki võiks kesta. Üks olukord meenutab seda, kui näljane mees pannakse istuma üheainsa roa juurde, millele ta võib keskendada kogu oma isu ning süüa see lõpuni, teine aga seda, kui ta tuuakse laua taha, mille on katnud prantsuse kokad —, ta võib ehk kogu söömaajast ammutada niisama palju naudingut, kuid tema arvates ja tema mälestustes on iga osa sellest vaid tühine kübeke."

"Oh, kui te meid tundma olete õppinud, siis leiate, et me oleme siin niisamasugused nagu kõik teised," märkis mrs. Dean, kes oli minu jutust veidi segadusse sattunud.

"Vabandage mind," vastasin, "teie, mu hea sõber, olete tabav näide selle väite vastu. Välja arvatud üksikud pisikesed provintsialismid, pole teie juures mingit jälge kommetest, mida ma olen harjunud pidama teie klassi eripäraks. Olen kindel, et te olete mõelnud tunduvalt rohkem, kui teenijad seda üldiselt teevad. Olete pidanud arendama oma vaimu, kuna teil on puudunud võimalus raisata oma elu rumalate tühiasjade peale."

Mrs. Dean naeris.

"Pean ennast muidugi tasakaalukaks ja mõistlikuks inimeseks," ütles ta, "see ei tule aga mägedes elamisest, samade nägude nägemisest ja ühe ja sama töö tegemisest aastast aastasse, vaid ma olen saanud range kasvatuse, mis on mulle elutarkust õpetanud. Ja peale selle olen ma lugenud rohkem, kui te arvate, mr. Lockwood. Te ei saaks siin raamatukogus avada ühtki raamatut, millesse mina poleks sisse vaadanud ja sealt ka midagi leidnud; kui see pole just see rida kreeka- ja ladinakeelseid või nood prantsuskeelsed, ja nende vahel ma teen vahet. Rohkem ei saa ühe vaese mehe tütrelt oodata."

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 61-62

[Leukon:] Ma ei teadnud, et inimene suudab nii palju taluda. Nüüd ma siis istun siin ja olen sunnitud möönma, et võimel talumatut taluda ja edasi elada, harjumuspäraste asjadega tegelda — et sellele hirmuäratavale võimele tuginebki inimkonna püsimajäämine.

Kui rääkisin sellest varem, oli tegemist pealtvaataja arvamusega, sest niikaua kui pole nii lähedast inimest, kelle õnnetus rebib lõhki südame, niikaua ollakse pealtvaataja. (lk 148-149)

Christa Wolf, "Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat, 1997

Kas terve maailm tantsib ühel ja samal etendusel? Mõned vähesed peaosas, tähtsates kõrvalosades löövad kaasa ajakirjanikud. Meie kõik oleme pealtvaatajad. Ja ohvrid.
- Liv Ullmann, "Muutumine", tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 16-18/1986, lk 111

Meditsiinilises vuajerismis polnud midagi uudset. Nähtus kasvas välja renessansiaja hämaralt valgustatud lõikustubadest, kus hukatud kurjategijaid lahati lisakaristusena paigale tardunud vaatajaskonna silme all. Piletitega uudistajad vaatasid anatoome lõikamas lahti lagunevate laipade pundunud kõhtusid, millest purskus mitte ainult verd, vaid ka haisvat mäda. Mõnikord saatsid õudset etendust flöödi sumedad, kuid hetkesse sobimatud helid. Avalikud lahkamised olid teatraliseeritud etendused, lihtsalt üks meelelahutuse vorm nagu kukevõitlus või koerte ässitamine aheldatud karu kallale. (lk 10)
[Robert] Listoni kiirus oli üheaegselt nii anne kui ka needus. Kord lõikas ta amputeerimise käigus koos jalaga kogemata maha ka patsiendi munandi. Tema kuulsaim (ja ilmselt apokrüüfiline) viltuvedamine oli operatsioon, mille käigus töötas ta nii kiiresti, et amputeeris ühtlasi assistendil kolm näppu ning lõikas terasid vahetades puruks pealtvaataja kuue. Nii patsient kui assistent surid mõlemad hiljem gangreeni ja üks õnnetu kõrvalseisja heitis kohapeal suurest hirmust hinge. See olevat ainus ajaloos teada olev lõikus, mille suremuse protsent olla olnud 300. (lk 17)
- Lindsey Fitzharris, "Lihunikukunst. Victoria ajastu õudustäratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks". Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020