Lindsey Fitzharris

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lindsey Fitzharris (sündinud 11. mail 1982) on inglise meditsiiniajaloolane ja saatejuht. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "The Butchering Art: Joseph Listers Quest to Transform the Grisly World of Victorian Medicine" (2017).

"Lihunikukunst"[muuda]

Lindsey Fitzharris, "Lihunikukunst. Victoria ajastu õudustäratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks". Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020.


  • Meditsiinilises vuajerismis polnud midagi uudset. Nähtus kasvas välja renessansiaja hämaralt valgustatud lõikustubadest, kus hukatud kurjategijaid lahati lisakaristusena paigale tardunud vaatajaskonna silme all. Piletitega uudistajad vaatasid anatoome lõikamas lahti lagunevate laipade pundunud kõhtusid, millest purskus mitte ainult verd, vaid ka haisvat mäda. Mõnikord saatsid õudset etendust flöödi sumedad, kuid hetkesse sobimatud helid. Avalikud lahkamised olid teatraliseeritud etendused, lihtsalt üks meelelahutuse vorm nagu kukevõitlus või koerte ässitamine aheldatud karu kallale. (lk 10)
  • Paracelsus katsetas eetrit kanadel, täheldades, et vedelikku joonud linnud uinuvad pikemaks ajaks ja ärkavad vigastamatult. Ta järeldas, et aine "vaigistab kõik kannatused kahju tekitamata, leevendab kogu valu ning summutab kõik palavikud ja väldib komplikatsioone kõigi haiguste puhul." Ometi kulus veel mitusada aastat, enne kui katsetati eetri mõju inimestel. (lk 13)
  • Üheksateistkümnenda sajandi esimestel kümnenditel polnud paljud kirurgid ülikoolis käinud, mõned olid koguni kirjaoskamatud. Hierarhias kohe nende all olid apteekrid, kes vastutasid ravimite jaotamise eest. Teoorias oli kirurgide ja apteekrite vahel selge eraldusjoon, praktikas võis kirurgi õpipoisiks olnud mees tegutseda ka apteekrina ja vastupidi. Nii kujunes välja mitteametlik neljas kategooria, "kirurg-apteekrid", midagi tänapäevaste üldarstide sarnast. Kirurg-apteekrid olid vaeste jaoks, eriti väljaspool Londonit, harilikult esimesed ja ainsad abiandjad. (lk 15)
  • [Robert] Listoni kiirus oli üheaegselt nii anne kui ka needus. Kord lõikas ta amputeerimise käigus koos jalaga kogemata maha ka patsiendi munandi. Tema kuulsaim (ja ilmselt apokrüüfiline) viltuvedamine oli operatsioon, mille käigus töötas ta nii kiiresti, et amputeeris ühtlasi assistendil kolm näppu ning lõikas terasid vahetades puruks pealtvaataja kuue. Nii patsient kui assistent surid mõlemad hiljem gangreeni ja üks õnnetu kõrvalseisja heitis kohapeal suurest hirmust hinge. See olevat ainus ajaloos teada olev lõikus, mille suremuse protsent olla olnud 300. (lk 17)
  • Lihtsus oli kveekerite elustiil. Listeril polnud lubatud jahti pidada, sporti teha ega teatris käia. Elu oli kingitus, mida tuli kasutada jumala teenimiseks ja naabri abistamiseks, mitte tobedustega tegelemiseks. Sel põhjusel said paljudest kveekeritest edasipürgijad teaduses, ühes vähestest nendele usu poolt lubatud meelelahutustest. Isegi keskpärastes oludes kasvanute hulgas võis leida uurimistööle pühendunud, suurte teaduslike saavutusteni jõudnud mehi. (lk 26)
  • Üheksateistkümnenda sajandi alguses müüdi enamik mikroskoope härrasmeestele mänguasjadeks. Neid hoiti plüüsiga vooderdatud kallites kastides. Mõningad kinnitati näiteks kuubikujulistele puust kastidele, mille laegastes hoiti lisaläätsi, vardaid ja tarvikuid, mida enamik omanikke eales ei kasutanud. Suurem osa tootjaid varustas varakaid kliente valimiku preparaatidega loomaluudest, kalasoomustest ja õrnadest õitest. Tollal hankisid väga vähesed endale mikroskoobi tõsisest teaduslikust huvist lähtudes. (lk 27)
  • Üheksateistkümnendaks sajandiks oli Londoni elanikkond saja aasta vältel paisunud ühelt miljonilt pisut üle kuue miljoni inimeseni. Rikkad lahkusid linnast rohelisemaid paiku otsides, jättes maha suuri maju, mis peatselt käest läksid, kui massid need hõivasid. Ühes ruumis võis olla kuni kolmkümmend või enam räpastes kaltsudes igas vanuses inimest kükitamas, magamas ja õlgedega täidetud anumatesse roojamas. Kõige vaesemad olid sunnitud elama päikese eest igaveseks varjatud "keldrimajades". Rotid närisid hooletusse jäetud laste nägusid ja käsi ning paljud neist suridki seal, pimedas, räpases ja niiskes keskkonnas. (lk 30)
  • Londoni elanike hulgas oli surm sagedane külaline ja lahkunutest lahtisaamine muutus üha tõsisemaks mureks. Kirikaiad olid inimjäänuseid pilgeni täis, tekitades tõsiseid probleeme rahva tervisele. Värskelt kaevatud mullast väljaturritavad luud oli tavapärane vaatepilt. Laipu kuhjati üksteise peale haudadesse, millest paljud olid hädapärased süvendid, millesse laoti kirst kirstu kõrvale. Väidetavalt lämbunud sajandi alguses kaks meest laipade lagunemisel eralduvate gaaside kätte, kui olid kukkunud kahekümne jala sügavusse matmisauku. (lk 30)
  • Asjassepühendamatu jaoks oli lahkamiskamber elav luupainaja. Prantsuse helilooja ja endine meditsiinitudeng Hector Berlioz hüppas pärast esmakordset lahkamiskambrisse astumist aknast välja ja jooksis koju, meenutades hiljem: "Tundus nagu oleks Surm ise kogu oma õudsa kambaga mu kannul püsinud." Ta kirjeldab kõikehaaravat jälkustunnet, mida tekitas vaade "kõlkuvatele jäsemetele, iseteadvalt muigavatele peadele, haigutavatele kolpadele ja verisele jäätmemahutile" ning paiga eemalepeletav lehk. Tema meelest jätsid kõige hullema mulje veriseid selgroolülisid näkitsevad rotid ja kopsukoe käsnjaid jääke nokkiv varblaseparv. See amet polnud igaühe jaoks. (lk 45)
  • Mõned tudengid ületasid igasuguse sündsuse piiri ja kasutasid neile välja jagatud laipade mädanevaid kehaosi relvadena, pidades äralõigatud käte ja jalgadega võltsduelle. Teised smuugeldasid sisikondi ruumist välja ja peitsid neid kohtadesse, kus asjasse pühendamatud võisid neid leida ning kohutavalt ehmuda. Üks kirurg meenutas oma tudengiajast uudishimulike pealtvaatajate külaskäike lahkamiskambrisse. Nood kandsid harilikult kaherealisi jakke ning said tihti oma kuue sabataskutes tasuta annetustena kaasa lahkamisest üle jäänud kehaosi. (lk 46-47)
  • Parim, mida Victoria ajastu hospidalide kohta võib öelda, on see, et võrreldes oma George'i-aegsete eelkäijatega olid nad pisut paremad. Vaevalt mõjuks see julgustavalt, kui keegi võtaks ametikoha saamisel kaaluda, et hospidali "ülemputukapüüdjale", kelle tööks oli madratseid täidest puhastada, maksti rohkem kui kirurgidele. (lk 51)
  • Vaatamata muutustele - või seepärast, et tehtud laiendused tõid järsku lähestikku sajad patsiendid - tundis avalikkus hospidale surimajade nime all. Mõned neist võtsid vastu vaid neid patsiente, kellel oli raha peaaegu et vältimatute matuste eest maksta. (lk 52)
  • Mõned mehed panid oma naised ja lapsed pärast neist tüdinemist isegi müügiks. Üks sellist müüki käsitlev akt kinnitab, et hr Osborn "nõustub loovutama oma abikaasa Mary Osborni ja lapse hr William Sergeantile ühe naela eest, loobudes kõigist edasistest nõuetest". Teisel juhul kirjutas ajakirjanik lihunikust, kes oli oma naise Smithfield Marketile lohistanud, "lõõg kaelas ja teine talje ümber ja sidunud tolle nendega tara külge". Lõpptulemusena müüs abikaasa oma naise "õnnelikule ostjale", kes maksis mehele kolm gini ja krooni "loovutatud küljeluu eest". Ajavahemikust 1800 kuni 1850 on Inglismaal teada enam kui kakssada naistemüügi kirjeldust. Kahtlemata oli rohkem neid, millest ette ei kantud. (lk 64)
  • Londoni vanglate ülerahvastatuse kasvava surve tõttu saadeti ajavahemikus 1787 kuni 1857 Austraaliasse 162 000 süüdimõistetut, kusjuures kaheksast väljasaadetust seitse olid mehed. Mõnel oli aastaid alles üheksa, teistel juba kaheksakümmend. Pagendus ei olnud lihtsalt alternatiiv vangistusele või poomisele. Süüdimõistetud saadeti esmalt Thamesi pargastele ehk ujuvatesse vanglatesse. Elutingimused neil mahakantud, pehkinud laevadel olid hirmsad ja isegi hospidalid ei suutnud haiguste kasvulavana nendega võistelda. Vangid olid lukustatud puuridesse kohutavasse keskkonda allpool tekki. Üks valvur meenutas vaatepilt "vangide taglase külge riputatud särkidest, mis olid niivõrd parasiite täis, et pesu paistis olevat pipraga üle puistatud". (lk 76)
  • John Thomas Arlidge - viktoriaanliku ajastu arst, kes tundis suurt huvi töötervishoiu vastu - täheldas: "Tolm ei tapa äkitselt, vaid settib aasta-aastalt üha kindlamalt kopsudesse, kuni moodustab krohvikorra. Hingamine muutub üha raskemaks ja vaevalisemaks ning lõpuks katkeb." Bronhiit, kopsupõletik ja arvukad muud hingamisteede haigused viivad paljud inimesed töölisklassi hulgast varakult hauda. (lk 80)
  • Süüfilis oli nii levinud, et üle kogu Londoni kerkisid "ninatute klubid". Üks ajaleht teatas, et "ekstsentriline härrasmees, olles võtnud pähe näha suurt ninatute seltskonnapidu, kutsus kõiki kannatanuid, keda ta tänavatel kohtas, ühel päeval kõrtsi lõunale, kus ta moodustas neist vennaskonna". Mees, kes võttis endale nende salajaste pidude jaoks härra Cramptoni varjunime, pakkus oma ninatutele sõpradele meelelahutust iga kuu ühe aasta jooksul kuni surmani, misjärel rühm "õnnetuna laiali pudenes". (lk 81)
  • Aastal 1884 süstis Ameerika arst William Pancoast uinutatud naisele, kelle abikaasat peeti viljatuks, oma "parima väljanägemisega" õpilase spermat - seejuures naise teadmata. Üheksa kuud hiljem sünnitas naine terve lapse. Lõpuks rääkis Pancoast oma teost naise abikaasale, kuid mehed otsustasid naist tõe teadasaamisest säästa. Pancoasti katse jäi kahekümne viieks aastaks saladuseks. Pärast arsti surma 1909. aastal tunnistas doonor - mees, kelle nimi iroonilisel moel oli dr Addison Davis Hard - ajakirjale Medical World salajase teo üles. (lk 87-88)
  • 12. sajandil Edinburghi elanike kaitseks püstitatud linnamüürid takistasid vanalinna laienemist. Selle tulemusena kasvasid majad ülespoole, küündides ajal, mil ehitusmäärused polnud kaugeltki ranged, suisa ohtlike kõrgusteni. Linnaosa kehvadel ehitistel võis vabalt olla kümme või rohkem korrust, iga järgmine eelmisest ohtlikumalt eenduv, nii et nende lobudikest hoonete katused varjasid päikesevalguse. Esimestel korrustel elasid kõige vaesemad. Nende eluaset ümbritsesid otse välisukse taga veised ja lahtine, inimeste väljaheidetest üle ajav kanalisatsioon. (lk 100)
  • Vanalinna slummid roiskusid nagu mädanevad haavad. Selliste mugavuste nagu puhas vesi ja tualetid puudumine tekitasid õhustiku, mis ühe Edinburghi elaniku sõnul oli "meelitapvalt rikutud ja muutunud peaaegu talumatuks, ülimalt ebameeldivaks nendel perioodidel, mil rappeid ja jäätmeid oli vaja tänavaile laotada". Väiksele alale kokku pressitud inimmassi toodetud saast ja kõnts lõid ideaalse inkubaatori nakkushaiguste, näiteks tüüfuse, tuberkuloosi ja taastuva palaviku levimiseks. (lk 101)
  • ... üheksateistkümnenda sajandi alguskümnendite Suurbritannias võis lahkamiseks legaalselt saada ainult poodud mõrvarite laipu. Meditsiini erakoolide õitsengu tõttu polnud lihtsalt kõigi jaoks enam piisavalt kadunukesi saadaval. Turunõudluse tulemusena lõi linn kihama kehanäppajatest või "ülesäratajatest", nagu neid mõnikord kutsuti. Näppajad töötasid südatalvise pimeduse varjus, kui Šoti jäine ilm loomulikku lagunemisprotsessi aeglustas. Puust labidaid ja raudkonkse kasutades kaevasid nad haua päitsisse väikese augu, purustasid kirstu kaane ja tirisid surnukeha välja. Mehed võisid öö jooksul varastada kuni kuus laipa ja töötasid tihti väikeste jõukudena, mis võitlesid üksteisega laibaäri monopoli eest. (lk 102)
  • Krimmi sõja ajal levis Aasia koolera kogu Euroopas - peeti võimalikuks, et koolera jõudis rindele sõdurite sisikonnas. Pärast kaks kuni viis päeva kestnud inkubatsiooniperioodi tabas nakatunut äkiline kõhulahtisus ja oksendamishood, põhjustades organismis suurt vedelikukadu. Mackenzie tähendas koju saadetud kirjas, et surm võis järgneda mõne tunni jooksul: "Paljusid tabas atakk hommikuse rivistuse ajal ja nad surid kolme, nelja või viie tunni jooksul... vaevalt on vaja lisada, et igasugune ravi oli sellistel juhtudel täiesti tulutu." Ravimata jätmisel oli suremus Aasia koolerasse 40-60%. (lk 117)
  • [Philadelphia, 1876:] Lister kohtus platvormil kaubitsejatega, kes müüsid väikesi vihmavarje, mis pidid kasutajaid kaitsma nii päikese kui juhuslike äikesetormide eest, mis linna sel aastaajal kimbutasid. Neid varje sai kinnitada härrasmehe kaabule ja reguleerida õlgadele kinnitatavate lintide abil. Müügil olid ka käsiventilaatorid, värskendavad "arktilised" joogid ja jää. Poisid kikilipsudes, riietatud lõhikuga kuubedesse, pakkusid viiepenniseid juhendeid uutele saabujatele, kes varsti ammulisui nende ees avaneva erakordse vaatemängu lummuses ringi ekslesid. (lk 219)
  • [Ameerika kodusõjast:] Kogu sõja vältel jäi Ameerika kirurgia tase algeliseks ja haavanakkused levisid kontrollimatult. Rohkem kui kolmekümne tuhande unionistist sõduri kuulidest räsitud jalgu ja käsi amputeerisid välikirurgid, kellest paljudel oli traumapatsientide ravimise kogemusi vähe või puudusid need üldse. Noad ja saed pühiti paakunud verest puhtaks määrdunud kaltsuga, kui keegi seda üldse vaevaks võttis teha. Kirurgid ei pesnud kunagi käsi ja nad olid uut operatsiooni alustades sageli eelmiste patsientide vere ja sisikonnajäänustega kaetud. Kuna voodipesust ja puuvillriidest oli puudus, kasutasid armee kirurgid lahtiste haavade sulgemiseks külma niisket mulda, ja kui haavad hakkasid paratamatult mädanema, tänati neid "kiiduväärse mäda" eest. (lk 222)