Viljatus

Proosa

• [Rachel:] Ükski arst pole suutnud mulle selgitada, miks ma ei rasestu. Olen piisavalt noor ja heas vormis, ma ei joonud palju, kui me üritasime. Tomil oli spermat küllalt ja see oli aktiivne. Seda lihtsalt ei juhtunud. Ma ei kannatanud ka nurisünnituse piinu, ma lihtsalt ei jäänud rasedaks. Tegime läbi ühe kunstliku viljastamise vooru, rohkem ei saanud me endale lubada. See oli, nagu kõik olid hoiatanud, ebameeldiv ja edutu. Keegi polnud aga hoiatanud, et see murrab mu. Kuid murdis. Või õigemini, see murdis minu ja seejärel mina murdsin meid.

Viljatusega on see lugu, et sa ei saa sellest üle ega ümber. Mitte siis, kui oled oma kolmekümnendates eluaastates. Mu sõpradel olid lapsed, sõprade sõpradel olid lapsed, igal pool räägiti rasedustest ja sündidest ja peeti esimesi sünnipäevi. Minult küsiti selle kohta kogu aeg. Mu ema, meie sõbrad, kolleegid tööl. Millal siis sinu kord on? Mingil hetkel sai meie lastetus asendamatuks teemaks pühapäevastel lõunavestlustel, mitte ainult Tomi ja minu vahel, vaid üldisemalt. Mida olime proovinud, mida peaksime tegema, kas sa tõesti arvad, et pead veel teise klaasi veini jooma? Olin ju noor, oli veel palju aega, kuid ebaõnnestumine kattis mind nagu mantel, see neelas mu, surus mu maha ja ma kaotasin lootuse. Tollal panin pahaks, et seda peeti kogu aeg minu süüks, et mina vedasin alt. Aga nagu näitab kiirus, millega Tom suutis Anna rasestada, ei olnud temal kunagi oma mehelikkusega probleeme. Seega eksisin, kui arvasin, et peaksime süüd jagama; see kõik sõltus minust. (lk 82-83)

• Paula Hawkins, "Tüdruk rongis", tlk Evi Eiche, 2015