Paula Hawkins

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paula Hawkins, 2015.

Paula Hawkins (sündinud 26. augustil 1972) on Suurbritannia ajakirjanik ja kirjanik.

"Tüdruk rongis"[muuda]

Paula Hawkins, "Tüdruk rongis", tlk Evi Eiche, 2015.


  • [Rachel, 5. juuli 2013:] Raudteerööbaste kõrval on rõivapundar. Helesinine kangas — võib-olla särk — läbisegi millegi määrdunud valgega. See on ilmselt kalts, osa prügikoormast, mis on tühjendatud väikse võssakasvanud metsa alla teetammi kõrval. Või jäi see maha tehnikutest, kes selles raudtee osas töötavad — neid on siin päris tihti. See võis ka muudmoodi sinna sattuda. Ema ütles ikka, et mul on liiga suur kujutlusvõime; Tom samuti. Aga ma ei saa sinna midagi parata; kui näen äravisatud asju, määrdunud T-särki või üksikut kinga, suudan mõelda vaid teisest kingast ja jalgadest, mis neisse passisid. (lk 11, romaani algus)
  • Toetan pea vastu vaguniakent ja vaatan mööda veerevaid maju nagu liikuva kaameraga võetud kaadreid. Ma näen neid isemoodi; isegi nende omanikud ei hooma neid ilmselt sellest perspektiivist. Kaks korda päevas pakutakse mulle pilti teiste ellu, ainult hetkeks. Võõrad inimesed turvaliselt oma kodus — selles on midagi lohutavat. (lk 12)
  • Džinn kerkib kihisedes üle serva, kui ma purgi suu juurde tõstan ja lonksu võtan. Karge ja külm — just niimoodi maitses minu esimene Tomiga koos veedetud puhkus kalurikülas Baski rannikul 2005. aastal. Hommikul ujusime kaheksasaja meetri kaugusele lahes asuvale väikesele saarele, armatsesime salajastes, varjulistes randades; pärastlõunal istusime baaris, jõime kanget, mõru džinni ja toonikut ning vaatasime, kuidas rannajalgpallurid mängisid kaootilistes 25-liikmelistes kampades mõõnaga paljastunud liivaväljadel. (lk 12)
  • Palju päikest, pilvitu taevas, kuid pole kellegagi lõbutseda, mitte midagi teha. Selline elu — see, kuidas ma praegu elan — on kõige raskem suvel, kui on väga palju päevavalgust ja vähe pimedat aega. kui kõik on väljas ja liikvel, on karjuvalt, agressiivselt õnnelikud. See väsitab ja paneb end kehvasti tundma, kui sellest osa ei saa.
Mind ootab ees nädalalõpp - nelikümmend kaheksa tühja tundi, mis on vaja ära täita. (lk 13)
  • [Rachel, 8. juuli 2013:] Uuesti 8:04 rongis olla on suur kergendus. Mitte sellepärast, et ma ei jõua oodata, millal Londonisse jõuan, et uut nädalat alustada - ma ei taha eriti üldse Londonis olla. Tahan lihtsalt lösutada mõnusalt pehmel, lohkuvajunud veluuristmel, tunda aknast sisse voogava päikese soojust ja veduri edasi-tagasi kõikumist ning kuulara rongirataste lohutavat rütmi rööbastel. Pigem olen siin kui kusagil mujal ja saan vaadata raudtee kõrval seisvaid maju. (lk 13)
  • Tean, et soojadel suveõhtutel ronivad selle maja asukad Jason ja Jess mõnikord välja suurest lükandaknast, et istuda ajutisel terrassil köögi laienduse katusel. Nad on täiuslik, särav paar. Jason on tumedapäine ja hea kehaehitusega, tugev, kaitsev, lahke. Ta naerab vahvasti. Jess on väike lindnaine - kahvatu iludus lühikeseks kärbitud blondide juustega. Tema luustik kannab selle välja: teravad, tedretähnilised põsesarnad ja ilus lõualuu. (lk 14)
  • Õhtu on väga ilus, soe, kuid mitte liiga palav, päike vajub aegamisi, varjud pikenevad ja valgus hakkab puid kuldseks võõpama. Rong logistab edasi, pühime Jasoni ja Jessi kodust mõõda, nende kujud on õhtupäikeses hägused. Mõnikord, mitte sageli, näen neid sellelt raudteepoolelt. Vahel, kui vastassuunda ühtki rongi parajasti ei sõida ja meie oma venib, näen neid vilksamisi terrassil. Kui ei näe — nagu täna —, siis kujutan neid ette: Jess istub terrassil, jalad laual, veiniklaas käes, Jason seisab naise selja taga, kaed tema õlgadel. Kujutan ette, kuidas oleks tunda endal Jasoni käsi, nende julgustavat ja kaitsvat survet. Mõnikord leian end mõttelt, millal mul endal oli viimati mõni tähenduslik füüsiline kontakt teise inimesega — kallistus või südamlik käepigistus — ja südames kihvatab. (lk 15)
  • [Rachel, 9. juuli 2013:] Elasin viis aastat aadressil Blenheimi tee kakskümmend kolm, super õnnelik ja läbinisti õnnetu. Ma ei suuda seda maja praegu vaadata. See oli mu esimene kodu. Mitte vanematekodu, mitte koos teiste tudengitega üüritud korter, vaid minu oma esimene kodu. Ma tõesti ei suuda seda maja vaadata. Noh, eks suudan ikka, ma teen seda, tahan vaadata, ei taha vaadata, püüan mitte vaadata. Iga päev ütlen endale, et ma ei vaataks, aga ikka vaatan. Ma ei suuda vastu panna, kuigi seal pole midagi, mida näha tahan, kuigi kõik, mida näen, teeb haiget. (lk 16)
  • Õhtune 17:56 rong on veidi aeglasem kui hommikune — see sõidab tunni ja ühe minuti, tervelt seitse minutit kauem kui hommikune, hoolimata sellest, et ei tee lisapeatusi. Mul ei ole selle vastu midagi, sest nii nagu mul pole mingit kiiret hommikul Londonisse jõudmisega, pole mul kiiret ka õhtul Ashburysse naasmisega. Mitte sellepärast, et see on Ashbury, kuigi paik iseenesest on kehv: 1960. aastatel ehitama hakatud linn, mis laieneb nagu kasvaja keset Buckinghamshire'i. Mitte kehvem ega parem kui kümned teised sarnased linnad, keskus täis kohvikuid ja mobiiltelefonide poode ja JD Sportsi harukauplusi, ümbritsetud äärelinna sõõriga, mille taga linna servas on kobarkino ja Tesco ala. (lk 17)
  • Cathy on tore inimene, veidi võimukal moel. Ta sunnib sind märkama, et ta on tore. Tema toredus on väga silmatorkav, see on teda iseloomustav omadus ja tal on vaja, et seda tunnustataks sageli, peaaegu iga päev, kuid see võib olla väsitav. See pole küll väga hull, sest korterikaaslastel võib palju hullemaid omadusi olla. (lk 17-18)
  • Ei, see pole Cathy, isegi mitte Ashbury, mis mind mu uues olukorras kõige rohkem häirib (mõtlen sellest ikka veel kui uuest, kuigi see on juba kaks aastat kestnud). See on hoopis kontrolli kaotamine. Cathy korteris tunnen end kogu aeg nagu külaline, kelle tegevus on väga piiratud. Tunnetan seda köögis, kui me õhtusööki tehes ruumi pärast heitleme. Tunnetan seda, kui istun Cathy kõrval diivanil, televiisoripult kindlalt tema haardes. Ainus privaatne koht on mu väike magamistuba, kuhu on mahutatud kaheinimesevoodi ja kirjutuslaud, aga nende vahel on väga napp käimisruum. Tuba on päris mugav, kuid see pole koht, kus tahan olla, selle asemel tolknen elutoas või köögilaua ääres, rahutu ja võimetu. Olen kaotanud kontrolli kõige üle, isegi mõtete üle oma peas. (lk 18)
  • [Rachel, 10 juuli 2013:] Loomulikult ei näe ma Jessi. Ma ei tea, kas ta maalib või kas Jason naerab vahvalt või kas Jessil on ilusad põsesarnad. Siit ma ju et näe tema luude struktuuri ja ma pole kunagi kuulnud Jasoni häält. Ma pole neid kunagi lähedalt näinud, nad ei elanud veel selles majas, kui mina samal tänaval elasin. Nad kolisid siia siis, kui mina kaks aastat tagasi lahkusin. Ma ei teagi täpselt, millal. Ma vist hakkasin neid märkama umbes aasta tagasi. Aegamisi, kuude möödudes, said nad mulle tähtsaks.
Ma ei tea ka nende nimesid, seega andsin kummalegi ise nime. Jason, sest ta on ilus briti filmistaari kombel, mitte nagu mõni Depp või Pitt, aga nagu Firth vöi Jason Isaacs. Ja Jess lihtsalt sobib Jasoniga kokku ja sobib naisele samuti. See on temalik, ta on nii kena ja muretu. Nad klapivad hästi, nad on paar. Olen aru saanud, et nad on õnnelikud. Samasugused, nagu mina varem olin, nad on nagu Tom ja mina viis aastat tagasi. Nad on see, mida mina kaotasin, kõik, mida tahan olla. (lk 19)
  • [Rachel:] Ma pole enam tüdruk, kes olin varem. Ma pole enam ihaldatav, olen isegi eemaletõukav. Mitte sellepärast, et olen juurde võtnud või et mu nägu on joomisest ja magamatusest paistes; aga tundub, et inimesed näevad seda hävingut, mis on mind märgistanud: nad näevad seda mu näol, kehahoiakus ja liigutustes.
Ühel õhtul eelmisel nädalal, kui astusin toast välja köögist vett tooma, kuulsin pealt, kuidas Cathy rääkis elutoas oma peika Damieniga. Seisin koridoris ja kuulasin. "Ta on nii üksildane," ütles Cathy, "mul on tema pärast mure. See ei aita teda, kui ta kogu aeg üksinda on." Seejärel ta lisas: "Kas sul pole töö juures mõnda tuttavat, või äkki ragbiklubis?" Ja Damien vastas: "Racheli jaoks? Ma ei taha kedagi solvata, Cath, aga ma ei usu, et keegi oleks nii meeleheitel." (lk 20)
  • [Rachel:] Olen kurnatud, pea on uimane ja paks. Kui ma joon, siis ei maga peaaegu üldse. Vajun ära tunniks või paariks, siis ärkan, hirmust haige, enda pärast mures. Kui on selline päev, kui ma üldse ei joo, siis öösel langen väga raskesse unne, sügavasse teadmatusse, ja hommikul ei suuda õieti ärgata, ei saa uimasusest lahti, nii kestab mitu tundi, vahel terve päeva. (lk 36)
  • [Rachel:] Seisame ikka veel signaaltule taga. Näen aias Jessi ja tema selja taga astub üks mees majast välja. Tal on midagi käes - võib-olla kohvikruusid - ning ma vaatan teda ja taipan, et see ei ole Jason. See mees on pikem, saledam, tumedanahalisem. Ta on peretuttav; ta on Jessi või Jasoni vend. Ta kummardub ja asetab kruusid tagaõues seisvale metalllauale. Ta on tädipoeg Austraaliast, jääb ehk paariks nädalaks; ta on Jasoni vana sõber, isamees nende pulmas. Jess astub tema poole, paneb käed talle piha ümber ja suudleb teda, pikalt ja sügavalt. Rong hakkab liikuma.
Ma ei suuda seda uskuda. Ahmin õhku kopsudesse, mõistan, et olen hinge kinni hoidnud. Miks peaks Jess seda tegema? Jason armastab teda, ma näen seda, nad on ju õnnelikud. Ma ei suuda uskuda, et Jess veab teda alt, Jason ei vääri seda. Tunnen tõelist pettumust, tunnen, nagu oleks mind petetud. Tuttav valu täidab mu rinda. Olen tundnud seda varemgi. Muidugi suuremal määral, intensiivsemalt, aga mäletan selle valu iseloomu. Seda ei saa unustada. (lk 36-37)
  • [Rachel:] Sain asjast teada nii, nagu kõik vist praegu saavad: elektrooniline apsakas. Mõnikord on see teksti- või häälsõnum; minu puhul oli see e-kiri, tänapäevane huulepulgajälg krael. See oli tegelikult juhus, ma ei nuhkinud üldse. Ma ei oleks pidanud minema Tomi arvuti lähedalegi, sest ta alati pabistas, et kustutan kogemata mingi tähtsa asja või klikkan millelegi lubamatule ja lasen arvutisse viiruse, troojalase või midagi taolist.
"Tehnoloogia pole just su kõige tugevam külg, ega ju, Rach?" ütles Tom pärast seda, kui mul õnnestus kogemata kustutada kõik kontaktid tema meilikontolt. Nii et ma ei oleks pidanud arvutit puutuma. Aga tegelikult tahtsin head: püüdsin heastada seda, et olin veidi õnnetu ja raskemeelne, ning plaanisin midagi erilist meie neljandaks aastapäevaks - reisi, mis meenutaks meile, kuidas kõik varem oli. Tahtsin, et see oleks üllatus, seega pidin salaja tema tööplaani kontrollima, ma lihtsalt pidin vaatama.
Ma ei nuhkinud Tomi järel, ma ei püüdnud teda vahele võtta ega midagi, nii rumal ma pole. Ei tahtnud olla nagu need kohutavalt kahtlustavad naised, kes sorivad oma mehe taskutes. (lk 37)
  • [Rachel:] Mul oli vaja vaadata Tomi tööplaani ja ta oli jätnud oma sülearvuti lahti, sest oli jooksnud suure hilinemisega koosolekule. See oli suurepärane võimalus, seega heitsin pilgu tema kalendrisse ja märkisin üles mõned kuupäevad. Kui brauseriakna sulgesin, nägin Tomi eposti kontot sisselogituna ja avatuna. Ülemises osas oli sõnum aadressilt aboyd@cinnamon.com. Klõpsasin sellele. XXXXX. Ainult see oligi, lihtsalt rida ikse. Arvasin algul, et see on rämpspost, kuni mõistsin, et need tähistasid suudlusi. See oli vastus sõnumile, mille Tom oli saatnud paar tundi varem, veidi pärast seitset, kui mina alles meie voodis magasin.
Uinusin eile õhtul sinule mõeldes, unistasin sellest, kuidas suudlen su suud, rindu, su reite sisekülgi. Ärkasin täna hommikul, pea täis mõtteid sinust. Igatsen väga su puudutusi. Ära oota mult kainet mõistust, see on võimatu sinuga olles.
Lugesin Tomi sõnumeid: neid oli kümneid, peidetud kausta "Admin". Sain teada, et naise nimi oli Anna Boyd ja et mu mees armastas teda. Tom ütles seda talle sageli. Ta ütles, et polnud kunagi midagi sellist tundnud, et ta ei jõua oodata, millal temaga koos saab olla, et ei lähe kaua, kuni nad saavad olla koos.
Mul pole sõnu, et kirjeldada, mida tol päeval tundsin, kuid praegu rongis istudes tõuseb minus raev, surun küüned peopesadesse, pisarad kõrvetavad silmi. Tunnen suurt vihasööstu, Tunnen, nagu oleks miski minult ära võetud. Kuidas ta küll võib? Kuidas võib Jess nii teha? Mis tal viga on? Vaadake seda elu, mis neil on, vaadake, kui ilus see on! Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas saavad inimesed nii muretult suhtuda kahjusse, mida nad oma südant järgides teevad. Kes ütles, et südame järgimine on hea? See on puhas egoism, isekus vallutada kõik. Mind täidab põlgus. Kui ma näeksin seda naist praegu, kui näeksin Jessi, sülitaksin talle näkku. Kratsiksin tal silmad peast välja. (lk 38-39)
  • [Rachel:] "Rachel, Anna siin." Pikk paus. "Pean sinuga telefonikõnedest rääkima." Veel üks pikk paus - ta räägib minuga ja teeb midagi muud, mitu ülesannet korraga, nii nagu nobedad abikaasad ja emad ikka: koristavad, pistavad pesu masinasse. "Ma tean, et sul on raske aeg," ütleb Anna, nagu tal endal poleks midagi mu valuga pistmist, "kuid sa ei saa meile kogu aeg öösel helistada." Tema hääl on katkendlik, närviline. Juba see on halb, et sa meid oma helistamisega üles ajad, aga sa äratad ka Evie ja see on täiesti vastuvõetamatu. Me harjutame teda praegu öö otsa ilma ärkamata magama." Me harjutame teda öö otsa ilma ärkamata magama. Meie. Meie väike pere. Meie oma probleemide ja rutiiniga. Kuradi lits! Kägu, kes munes oma muna minu pessa. Ta võttis mult kõik. Ta võttis kõik ja nüüd helistab mulle ja ütleb, et minu piinad põhjustavad talle ebameeldivusi? (lk 41)
  • [Rachel:] Kavatsen Annale tagasi helistada ja öelda, et ma ei hooli temast ega tema perest ja mul kama kaks, kas tema laps saab üldse kogu ülejäänud elu jooksul öösel rahulikult magada. Ütlen sellele naisele sama asja, mida Tom talle ütles - "ära oota mult kainet mõistust". Ta ütles muide sama ka mulle, kui alles kohtusime; ta kirjutas seda mulle ühes kirjas, kui kuulutas oma surematust kirest. See ei ole isegi tema enda välja mõeldud lause: ta varastas selle Henry Millerilt. Kõik, mis Annal on, on teise ringi oma. Tahan teada, kuidas ta end selle pärast tunneb. Tahan talle tagasi helistada ja küsida, mis tunne on, Anna, elada minu majas, ümberringi mööbel, mille mina ostsin, magada voodis, mida ma jagasin Tomiga aastaid, toita oma last köögilaua taga, millel ta mind keppis? (lk 42)
  • [Rachel:] Minu meelest on siiani veider, et nad otsustasid sinna jääda, sellesse majja, minu majja. Ma ei suutnud seda uskuda, kui Tom mulle sellest rääkis. Ma armastasin seda maja. Mina käisin peale, et selle ostaksime, hoolimata selle asukohast. Mulle meeldis raudteerööbaste lähedus, meeldis vaadata mööduvaid ronge, ma nautisin nende häält: mitte küll linnadevahelise ekspressi kriiskamist, vaid vana veeremi väsinud rühkimist. Tom ütles, et see ei jää alatiseks niimoodi, et liini viimaks uuendatakse ja siis hakkavad sealt samamoodi kiirrongid kriisates mööda tuiskama, kuid ma ei uskunud, et see kunagi tegelikult juhtub. Ma oleksin ise sinna jäänud, oleksin Tomile tema osa ära maksnud, kui mul oleks raha olnud. Kuid mul ei olnud ja kui me lahutasime, ei leidnud me korraliku hinna eest ostjat ning hoopis Tom ütles, et tema maksab mulle minu osa ära ja jääb majja elama, kuni saab selle eest hea hinna. Aga ta ei leidnudki õiget ostjat, selle asemel tõi ta sinna Anna ja tollele hakkas maja samamoodi meeldima kui mulle ja nad otsustasid jääda. Anna peab ikka endas väga kindel olema, ilmselt neis mõlemas, sest teda vist ei häiri, et ta kõnnib seal, kus enne kõndis teine naine, Ta ilmselt ei pea mind mingiks ohuks. Mõtlen luuletaja Ted Hughesist, kes tõi Assia Wevilli oma koju, mida ta varem oli jaganud Sylvia Plathiga, ja kuidas too naine kandis Sylvia rõivaid, harjas juuksed tema harjaga. Tahan helistada Annale ja talle meelde tuletada, et Assia lõpetas pea gaasiahjus, just nagu Sylviagi. (lk 42-43)
  • [Rachel:] Tegelikult see varahommikune tolmuimeja mind ei häiri, sest ma ei maga niikuinii. Ma ei saa hommikuti magada, ei saa rahulikult keskpäevani põõnata. Ärkan järsku üles, hingamine katkendlik, süda taob, suus liisunud maitse, ja tean kohe, et see on käes: olen ärkvel. Mida rohkem tahan niisama unelda, seda vähem seda suudan. Elu ja valgus ei lase mul olla. Leban voodis, kuulates Cathy kiire, rõõmsameelse toimetamise häält, ja mõtlen kaltsudest raudtee kõrval ja sellest, kuidas Jess suudles hommikupäikses oma armukest.
Mind ootab pikk päev, mille ükski minut pole täidetud.
Võiksin minna taluturule Broadil; võiksin osta hirveliha ja peekonit ning veeta päeva kokates.
Võiksin istuda diivanil tassi teega ja telekast köögisaadet vaadata.
Võiksin jõusaali minna. Võiksin oma CV-d täiendada.
Võiksin oodata, millal Cathy majast välja läheb, minna veinipoodi ja osta kaks pudelit Sauvignon Blanci. (lk 43-44)
  • [Rachel:] Tundub, nagu süda taoks kurgus, ebamugavalt ja valjusti. Suu on kuiv, valus on neelata. Keeran end külili, näoga akna poole. Kardinad on ette tõmmatud, kuid isegi hämar valgus teeb silmadele haiget. Tõstan käe näole; surun sõrmed laugudele ja püüan valu minema hõõruda. Küüned on räpased.
Miski on valesti. Hetkeks tundub, nagu ma vajun kusagile, nagu kaoks voodi mu keha alt ära. Eile õhtu. Midagi juhtus. Tõmban järsult õhku kopsudesse ja tõusen istukile - liiga kiire liigutus, süda taob, peas lõhub.
Ootan, et ilmuks mõni mälupilt. Mõnikord tuleb kaua oodata. Vahel on see mõne sekundiga mu silme ees. Mõnikord ei näe ma midagi. (lk 46)
  • [Rachel:] Ajan end püsti, krahman hommikumantli ja piilun magamistoa ukse vahelt välja. Korteris on vaikne. Miski ütleb mulle, et Cathyt pole kodus. Kas ta mainis, et jääb ööseks Damieni poole? Ilmselt küll, aga ma ei mäleta, millal. Enne mu väljaminekut? Või rääkisin temaga hiljem? Astun koridori nii vaikselt, kui saan. Näen, et Cathy toa uks on lahti. Piilun sisse. Voodi on tehtud. Võimalik, et ta on juba üleval ja tegi selle ära, kuid ma ei usu, et ta magas öösel kodus, ja see pakub veidi lohutust. Kui teda polnud kodus, ei näinud ega kuulnud ta, kui ma eile õhtul koju jõudsin, mis tähendab, et ta ei tea, kui kole ma välja nägin. See ei tohiks lugeda, kuid loeb ometigi: häbitunne juhtunu pärast on proportsionaalne mitte ainult olukorra tõsidusega, vaid ka inimeste hulgaga, kes on selle tunnistajaks. (lk 47)
  • [Megan:] Eile õhtul koduteel oli mul paanikahoog. Üks mootorrattur muudkui lisas järsult kiirust, üks punane auto sõitis aeglaselt mõõda nagu prostituute noolides ja kaks lapsevankriga naist blokeerisid mu teed. Ma ei saanud neist kõnniteel mööda, seega pidin tänavale astuma ja oleksin äärepealt jäänud auto alla, mis tuli teiselt poolt ja mida ma enne isegi ei näinud. Juht andis signaali ja karjus mulle midagi. Mul jäi hing kinni, süda tagus, tundsin kõhus krampi, nagu siis, kui oled võtnud tableti ja see hakkab kohe mõju avaldama - see adrenaliinisööst, mis ajab sind iiveldama ja põnevile ja tekitab samal ajal hirmu.
Jooksin koju ja majast läbi ja alla raudtee äärde, siis istusin seal, oodates rongi, et see vuraks minust läbi ja võtaks teised hääled kaasa. Ootasin, et Scott tuleks ja mind maha rahustaks, kuid teda ei olnud kodus. Üritasin ronida üle aia, tahtsin mõnda aega teisel pool istuda, seal, kus keegi ei käi. Vigastasin oma kätt, seega läksin majja ja siis tuli Scott ja küsis, mis juhtus. Ütlesin, et pesin nõusid ja pillasin klaasi käest. Ta ei uskunud mind ja ärritus hirmsasti. (lk 51-52)
  • [Megan:] Doktor Abdic - Kamal, nagu võin teda kutsuda - soovitas mul täna pärastlõunasel seansil päevikut pidama hakata. Oleksin äärepealt öelnud, et ei saa seda teha, sest ei usalda oma meest, ta võib seda lugeda. Aga ei öelnud, sest see tundus Scotti suhtes jube ebalojaalne. Aga see on tõsi. Ma ei saaks kunagi kirjutada üles seda, mida tegelikult tunnen või arvan või teen. Illustreeriv näide: kui täna õhtul koju tulin, oli mu arvuti soe. Scott teab, kuidas kustutada brauseri ajalugu ja mida kõike veel, ta oskab väga hästi oma käike peita, aga ma tean, et panin arvuti kinni, enne kui kodust välja läksin. Ta on jälle mu e-kirju lugema hakanud.
Tegelikult on mul suva, seal pole midagi lugeda. (Palju rämpsposti töövahendusfirmadelt ja Jenny pilatesetunnist küsimas, kas tahan koos temaga neljapäeval minna õhtusöögiklubisse, kus tema ja ta sõbrad teevad kordamööda üksteisele õhtusööki. Ma pigem suren.) Mul on suva, sest Scotti rahustab, et midagi ei toimu, et ma ei tegele millegi keelatuga. Ja see on minu jaoks hea - see on meie jaoks hea -, kuigi see pole tõsi. Ja ma ei saa tõesti tema peale vihastuda, sest tal on piisavalt põhjust kahtlustada. Olen andnud talle minevikus põhjust ja tõenäoliselt teen seda uuesti. Ma ei ole näidisnaine. Ma ei saa olla. Ükskõik kui palju ma teda ka armastan, sellest ei piisa. (lk 52-53)
  • [Megan:] Magasin öösel viis tundi, mis on kauem kui viimase aja jooksul tavaliselt, ja imelik on see, et olin väga elevil ja energiline, kui eile õhtul koju jõudsin, ja seda jätkus mitmeks tunniks. Ütlesin endale, et ma ei tee seda uuesti, eriti pärast viimast korda, kuid siis nägin teda ja ma tahtsin teda ja mõtlesin, et miks mitte. Ma ei näe põhjust, miks peaksin end piirama, paljud ju ei piira. Mehed ei tee seda. Ma ei taha kellelegi haiget teha, aga enda vastu peab aus olema, kas pole? See on kõik, mida teen: olen aus oma tegeliku mina vastu, keda keegi ei tunne - ei Scott, ei Kamal, ei keegi. (lk 53)
  • [Megan:] Pärast ta tahtis, et ma räägiksin, mis juhtus, kui olin noor ja elasin Norwichis. Olin sellele varem vihjanud, kuid eile õhtul tahtis ta üksikasju teada. Midagi ma talle rääkisin, aga mitte tõde. Valetasin, mõtlesin asju välja, rääkisin talle kõiksugu räpaseid asju, mida ta tahtis kuulda. Meil oli väga lõbus. Ma ei tunne end valetamise pärast halvasti ja nagunii ma ei usu, et ta enamikku sellest uskus. Olen üsna kindel, et ka tema valetab. (lk 54)
  • [Megan:] Ta lamas voodis, vaatas mind, kui riidesse panin, ja ütles: "Seda ei saa enam juhtuda, Megan. Tead isegi, et ei saa. Me ei tohi enam niiviisi jätkata." Ja tal oli õigus, tean, et me ei tohi. Me ei tohiks, ei peaks, kuid me jätkame. See ei ole viimane kord. Ta ei ütle mulle ei. Mõtlesin sellest koduteel ja see on asi, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldib: võim kellegi üle. See on joovastav. (lk 54)
  • [Rachel:] Rongis hakkavad pisarad voolama ja ma ei hooli, et inimesed mind vaatavad; nad võivad arvata, et mu koer jäi auto alla. Võib olla pandi mulle surmaga lõppeva haiguse diagnoos. Ma võin olla viljatu, lahutatud, varsti kodutu alkohoolik.
See on naeruväärne, kui sellele mõtlen. Kuidas ma üldse sellisesse seisu sattusin? Ma ei tea, kust see algas - mu allakäik; ma ei tea, mis punktis ma kõikuma lõin. Kus astusin valesse suunda? Igatahes mitte siis, kui kohtasin Tomi, kes mind pärast isa surma kurbusest päästis.
Mitte siis, kui me abiellusime, muretud, õnnest joobnud, veidralt talvisel maikuu päeval seitse aastat tagasi. Olin rõõmus, maksujõuline, edukas. Mitte siis, kui kolisime number kahekümne kolmandasse: majja, mis oli avaram ja armsam, kui oskasin õrnas eas, kahekümne kuue aastasena elamiseks ette kujutada. Mäletan esimesi päevi väga selgelt: kõndisin majas ringi, paljajalu, tunnetasin jalge all puidust põrandalaudade soojust, nautisin avarust, tühjust kõigis neis tubades, mis ootasid täitmist. Tegime Tomiga plaane: mida aeda istutame, mida seintele riputame, mis värvi tuleb vaba tuba - juba siis pidasin seda lastetoaks.
Võib-olla oligi see siis. See hetk, kui asjad hakkasid valesti minema, hetk, mil kujutlesin, et me ei ole enam paar, vaid pere; ja kui see pilt kord mul juba silme ees seisis, siis kahekesi olemisest enam ei piisanud. Kas siis hakkaski Tom mind teistmoodi vaatama ja tema pettumus peegeldama minu oma? Pärast kõike seda, millest ta minu pärast loobus, et kahekesi koos olla, lasin tal arvata, et temast pole küllalt. (lk 56-57)
  • [Megan:] Hiljem õhtul pean muidugi välja minema, sest mul on aeg Kamali juurde. Olen rääkinud talle viimasel ajal Scottist, kõigist asjadest, mida olen valesti teinud, läbikukkumisest naisena. Kamal ütleb, et pean leidma viisi, kuidas end ise õnnelikuks teha, et ma ei saa mujalt õnne otsida. See on tõsi, pean jah, tean, et pean, ja siis olen selles hetkes ja lihtsalt leian, et kurat, elu on liiga lühike. (lk 61)
  • [Megan:] Hoian end ikka veel tagasi, sest ilmselgelt ei saa ma öelda kõike, mida tunnen. Tean, et see on ravi mõte, aga ma lihtsalt ei saa. Mul on vaja ebamäärasust, räägin segiläbi kõigist meestest, armukestest ja eksidest, aga ütlen endale, et see on okei, sest pole tähtis, kes nad on. Tähtis on see, kuidas nad panevad mind end tundma. Allasurutuna, rahutuna, näljasena. Miks ma lihtsalt ei saa, mida tahan? Miks ei suuda nad seda mulle anda?
Noh, mõnikord annavad. Vahel on Scott kõik, mida vajan. Kui ma lihtsalt õpin, kuidas hoida seda tunnet, seda, mis mul on praegu - kui võiksin lihtsalt avastada, kuidas keskenduda sellele õnnele, nautida hetke, mitte mõelda, kust järgmine õnnehetk tuleb - siis oleks kõik korras. (lk 62-63)
  • [Megan:] Kõnnin metsas. Tulin välja juba enne, kui valgeks läks, praegu vaevalt koidab ja on surmvaikne, välja arvatud juhuslik harakate kädistamine puudel mu pea kohal. Tunnen, et nad vaatavad mind, silmad helmjad, kalkuleerivad. Sõnumid harakatelt. Üks - kurbus, kaks - rõõm, kolm — tüdruk, neli - poiss, viis - hõbe, kuus - kuld, seitse - saladus, mida kunagi ei räägita.
Minul on neid mitu. (lk 64)
  • [Megan:] Kamal küsis, kas ma kartsin Scotti, ja ma sain tõesti vihaseks.
"Ta on mu abikaasa," nähvasin. "Muidugi ma ei karda teda."
Kamal näis üsna šokeeritud. Ma olin tegelikult ise ka šokeeritud. Ma ei olnud oodanud, et mu viha võib nii suur olla ja et ma Scotti nii hirmsasti kaitsen. See üllatas mind ennastki.
"Tean, et on palju naisi, kes kardavad oma abikaasat, Megan." Üritasin midagi öelda, kuid Kamal tõstis käe, et mind vaigistada. "Selline käitumine, mida sa kirjeldad - su e-kirjade lugemine, brauseri ajaloo uurimine — sa kirjeldad seda kõike, nagu oleks see tavaline, nagu oleks see normaalne. Ei ole, Megan. Ei ole normaalne niiviisi teise inimese privaatsusse tungida. Seda peetakse sageli emotsionaalse ahistamise vormiks."
Naersin, sest see kõlas nii melodramaatiliselt. "Ei ole mingit ahistamist," ütlesin Kamalile. "Ei ole, kui sul midagi selle vastu pole. Ja minul ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu."
Seepeale naeratas Kamal mulle üsna kurvalt. "Kas sa ei arva, et peaks olema?" küsis ta. (lk 65)
  • [Megan:] Kui seanss lõppes, küsisin Kamalilt, kas ta tahab minuga ühe dringi teha. Ta ütles ei, ta ei saa, see poleks sünnis. Seega läksin tema juurde koju. Ta korter on samal tänaval, kus ta tööruumid.
Koputasin uksele ja kui ta avas, küsisin: "Kas see on sünnis?" Libistasin käe talle kaela ümber, tõusin kikivarvule ja suudlesin teda suule.
"Megan," ütles ta, hääl nagu samet. "Ära. Ma ei saa seda teha. Ära."
See oli nii armas, see tõukumine ja tõmbumine, soov ja vaoshoitus. Ma ei tahtnud lasta sel tundel minna, tahtsin nii väga sellest kinni hoida. (lk 66)
  • [Megan:] Tõusin varastel hommikutundidel, maailm käis silme ees ringi, peas keerlesid igasugused lood. Ma ei suutnud lihtsalt lamada, ärkvel, üksi, mõtteis tiksumas kõik need võimalused, mida saaksin võtta või jätta, seega ajasin end voodist välja, panin riidesse ja läksin jalutama. Leidsin end siin. Olen ringi käinud ja mänginud kõike peas uuesti läbi — tema ütles, temake ütles, kiusatus, vabanemine; kui ma vaid suudaksin millegi juurde pidama jääda, otsustaksin millegi külge kinni jääda, mitte tõmmelda. Mis siis, kui ma otsitut ei leiagi kunagi? Mis siis, kui see ei ole lihtsalt võimalik? (lk 66)
  • [Rachel:] Olin seal loata. Just seda tundsin täna hommikul, sest see on nüüd nende territoorium, see on Tomi ja Anna ja Scotti ja Megani oma. Mina olen autsaider, mina ei kuulu siia, aga kõik on mulle seal nii tuttav. Jaamas mööda betoonastmeid alla, ajalehekioskist mööda Roseberry avenüüle, pool kvartalit ristmiku lõpuni, paremal võlvkäik, mis viib raudteealusesse rõskesse jalakäijate tunnelisse, ja vasakul Blenheimi tee, kitsas ja puudega ääristatud, kõrval ilusate Victoria-stiilis majade terrassid. Tundub nagu kojutulek: mitte mis tahes kodusse, vaid lapsepõlvekodusse, kohta, mis on jäetud seljataha kaua aega tagasi; tuttav tunne, kui astud trepiastmeist üks ja tead täpselt, milline neist nagiseb.
Tuttavlikkus ei ole ainult mu peas, see on mu luudes; see on lihasmälus. Täna hommikul, kui möödusin tunneb sissepääsust, sellest süngest tunnelisuust, mu tempo kiirenes. Ma ei mõelnudki sellele otseselt, sest seda lõiku kõnnin alati veidi kiiremini. Igal õhtul koju tulles, eriti talvel, kiirendasin sammu ja heitsin vilksamisi pilgu paremale, lihtsalt veendumaks. Seal polnud kunagi kedagi - mitte ühelgi neist õhtutest ja samuti mitte täna -, kuid ometi jäin hommikul paigale, kui pimedusse vaatasin, sest äkki nägin iseennast. Nägin end mõni meeter eespool, vastu seina vajunud, nägu käte vahel, pea ja käed verega koos. (lk 71)
  • [Rachel:] See on naeruväärne. Aga ma tean, et laupäeval juhtus midagi. Olin selles kindel, kui vaatasin sellesse süngesse raudteealusesse tunnelisse ja veri mu soontes tardus jäiseks veeks.
Mälulünki tuleb ikka ette, ja ma ei mõtle selliseid, kus sa ei mäleta selgesti, kuidas sa klubist koju jõudsid või mis asi see nii naljakas oli, kui pubis sai laterdatud. See on teistmoodi. Absoluutne pimedus — tunnid on täiesti kadunud ja neid on võimatu taastada. (lk 73)
  • [Rachel:] Tom ostis mulle selle kohta raamatu. Mitte just eriti romantiline, aga ta oli väsinud sellest, kui talle hommikuti ütlesin, kui kahju mul on, kuigi ma isegi ei teadnud, mille pärast mul võis kahju olla. Arvan, et ta tahtis, et ma näeksin, millist hävingut ma põhjustasin, milleks ma olin võimeline. Selle oli kirjutanud arst, aga mul pole aimugi, kas see jutt oli õige: autor väitis, et mäluauk ei ole lihtsalt juhtunu unustamine, vaid polegi üldse mälestusi, mida unustada. Tema teooria järgi satub aju sellisesse seisu, kus ta ei loo enam lühiajalisi mälestusi. Ja kui sa oled seal sügavas pimeduses, ei käitu sa nagu tavaliselt, sest reageerid lihtsalt kõige viimasele asjale, mis sinu arvates juhtus. Et sa ei loo mälestusi, ei pruugi sa tegelikult teada, mis see viimane asi oli, mis päriselt juhtus. Tal oli ka anekdoote ja hoiatavaid lugusid mäluaukudega joodikutele: üks mees New Jerseys jäi iseseisvuspäeva peol purju. Hiljem istus ta oma autosse, sõitis kiirteel mitu kilomeetrit vales suunas ja sõitis otsa kaubikule, mis vedas seitset inimest. Kaubik süttis põlema ja kuus inimest hukkus. Purjus mehega oli kõik korras. Nagu ikka. Ta ei mäletanudki, et oli autosse istunud. (lk 73)
  • [Rachel:] Ükski arst pole suutnud mulle selgitada, miks ma ei rasestu. Olen piisavalt noor ja heas vormis, ma ei joonud palju, kui me üritasime. Tomil oli spermat küllalt ja see oli aktiivne. Seda lihtsalt ei juhtunud. Ma ei kannatanud ka nurisünnituse piinu, ma lihtsalt ei jäänud rasedaks. Tegime läbi ühe kunstliku viljastamise vooru, rohkem ei saanud me endale lubada. See oli, nagu kõik olid hoiatanud, ebameeldiv ja edutu. Keegi polnud aga hoiatanud, et see murrab mu. Kuid murdis. Või õigemini, see murdis minu ja seejärel mina murdsin meid.
Viljatusega on see lugu, et sa ei saa sellest üle ega ümber. Mitte siis, kui oled oma kolmekümnendates eluaastates. Mu sõpradel olid lapsed, sõprade sõpradel olid lapsed, igal pool räägiti rasedustest ja sündidest ja peeti esimesi sünnipäevi. Minult küsiti selle kohta kogu aeg. Mu ema, meie sõbrad, kolleegid tööl. Millal siis sinu kord on? Mingil hetkel sai meie lastetus asendamatuks teemaks pühapäevastel lõunavestlustel, mitte ainult Tomi ja minu vahel, vaid üldisemalt. Mida olime proovinud, mida peaksime tegema, kas sa tõesti arvad, et pead veel teise klaasi veini jooma? Olin ju noor, oli veel palju aega, kuid ebaõnnestumine kattis mind nagu mantel, see neelas mu, surus mu maha ja ma kaotasin lootuse. Tollal panin pahaks, et seda peeti kogu aeg minu süüks, et mina vedasin alt. Aga nagu näitab kiirus, millega Tom suutis Anna rasestada, ei olnud temal kunagi oma mehelikkusega probleeme. Seega eksisin, kui arvasin, et peaksime süüd jagama; see kõik sõltus minust. (lk 82-83)
  • [Rachel:] Tom ei tundnud end nii nagu mina. See polnud ju tema viga ja igal juhul ei vajanud ta last nii nagu mina. Ta tahtis isaks saada: olen kindel, et ta unistas sellest, kuidas ta aias koos pojaga jalgpalli taob või pargis tütart õlgadel tassib. Aga ta arvas, et meie elu võib ilus olla ka ilma lasteta. Me oleme õnnelikud, tavatses Tom mulle öelda, miks me ei võiks ka edasi õnnelikud olla? Ta pettus minus. Tema ei mõistnud, et on võimalik tunda puudust millestki, mida sul pole kunagi olnud, seda taga nutta.
Tundsin end oma õnnetuses üksi. Muutusin üksildaseks, seega jõin natuke ja siis natuke veel ja siis muutusin veel üksildasemaks, sest kellelegi ei meeldi joodikuga aega veeta. Kaotasin ja jõin, jõin ja kaotasin. Mulle meeldis mu töö, aga mul polnud säravat karjääri, ja isegi kui oleks olnud, olgem ausad: tegelikult hinnatakse naistes vaid kaht asja, välimust ja emadust. Ma ei ole ilus ja mul pole lapsi, mis see minust teeb? Väärtusetu naise. (lk 84)
  • [Rachel:] Ma ei saa kõike seda joomise põhjuseks nimetada. Ma ei saa süüdistada oma vanemaid ega lapsepõlve, mind vääralt kohelnud onu ega mingit kohutavat tragöödiat. See on minu süü. Ma olin nagunii tipsutaja - mulle on alati meeldinud juua. Aga ma muutusin kurvemaks ja kurbus läheb mõne aja pärast tüütuks, nii kurva inimese enda kui kõigi ümbritsevate jaoks. Siis ma muutusin tipsutajast purjutajaks, ja sellest tüütumat asja pole. (lk 84)
  • [Rachel:] Vanemad ei hooli millestki muust kui oma lastest. Lapsed on universumi keskpunkt; ainus asi, mis tõesti loeb. Keegi teine ei ole tahtis, kellegi teise kannatus või rõõm ei loe, miski muu pole reaalne. (lk 85)
  • [Rachel:] Rong on täis vihmas ligunenud inimesi, nende rõivastest tõuseb aknaid uduseks tegevat auru. Kehalõhnade, parfüümi ja pesuseebi läpp ripub raskelt niiskete peade kohal. Pilved, mis olid juba hommikul ähvardavad, muutusid üha suuremaks ja tumedamaks, kuni õhtul paiskus kõik alla nagu mussoonvihm; just siis, kui kontoritöötajad astusid tänavale ja algas tõeline tipptund, mis ummistas teed ja metroojaamade sissepääsud, kui inimesed vihmavarje avasid ja sulgesid. (lk 93)
  • [Rachel:] Tahan juua ja ei taha ka, sest kui täna vastu pean, teeb see kokku juba kolm päeva, ja ma ei mäleta, millal viimati kolm päeva järjest joomata olin. Mul on suus veel teinegi maitse: endine sihikindlus. Oli aeg, kui mul oli tahtejõudu, kui jooksin kümme kilomeetrit enne hommikusööki ja tarbisin nädalate viisi vaid 1300 kalorit päevas. Tom ütles, et see oli üks neist asjadest, mis talle minu juures meeldis: sihikindlus ja tahtejõud. Mäletan üht vaidlust - lõpu poole, kui asi kiskus juba väga inetuks -, siis kui ta mu peale vihastus.
"Mis sinuga juhtunud on, Rachel?" küsis Tom. "Millal sa nii nõrgaks muutusid?"
Ma ei tea. Ei tea, kuhu see jõud kadus, ei mäleta, et oleksin selle järsku ära kaotanud. Arvan, et see kadus aja jooksul, killu kaupa, vähehaaval, elu jooksul, seda elades. (lk 95)
  • [Rachel:] Masendav, et ma ei suuda võib-olla kunagi meenutada, mis laupäeval juhtus. Paar tundi (nagu arvata võib, mitte kuigi põhjalikku) internetis tuhlamist täna pärastlõunal kinnitas, mida isegi kahtlustasin: hüpnoos ei ole üldiselt kasulik, kui tahetakse mälulünka täita, sest nagu väitis üks eelnevalt loetud artikkel, ei loo me mälukatkestuse ajal mingeid mälestusi. Seega lihtsalt polegi midagi mäletada. Mu ajaliinis on üks must auk ja see jääb sinna alatiseks. (lk 96)