Ahistamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ahistamist ei olegi akadeemilistes tõlgendustes seotud niivõrd seksiga, kuivõrd võimuga, täpsemalt, võimupositsiooni kuritarvitamisega.
  • Kindlasti ei ahistata ainult naisi. Näiteks USA riikliku võrdsete töövõimaluste komisjoni (Equal Employment Opportunty Commission) statistika kohaselt on aastatel 2010–2016 mehed esitanud 16–18% ahistamiskaebustest, mis näitab, et naisahistajaid leidub, kuid enamik on siiski mehed.
  • Vajaliku kultuurimuutuse taga on inimestele mõistete andmine, mille abil sellest tuleb teemast rääkida. Olen viimase poole aasta jooksul olnud paljudes seltskondades, kus see teema üles võetakse, eriti kui seal on ainult naised. Väga erinevas vanuses naistel on tekkinud võimalus analüüsida olukordi, mida varem peeti lihtsalt naiseks olemise ebameeldivaks, kuid siiski paratamatuks osaks. Naised saavad nüüd teada, et niisugustesse olukordadesse ei ole ainult nemad sattunud. On hakatud aru saama, et kui mul on ebamugav, ei tähenda, et viga on minus. Varem oli meil ainult sümptom, nüüd on ka diagnoos.
  • Väikeses ühiskonnas, kus kõik teavad kõiki, on tunduvalt keerulisem rääkida kui suures. Meil ei ole kombeks oma probleemidest rääkida, levinud on vaikiv kõik-on-korras-suhtumine ning see taastoodab vaikimist ka ahistamisjuhtumite puhul. Ahistamise ohvriks sattunutele tuleb anda hääleõigus, julgust rohkem rääkida.


  • Paar asja on väga olulised. Ahistamine on ohvrile peale surutud, soovimatu tegevus. Hästi palju on kuulda kaeblemist, kas siis ei tohi enam flirtida või kas igasugune sõbralik tähelepanuavaldus on keelatud. Mind hämmastab, et ei osata teisest inimesest välja lugeda, neist aru saada, kas tunded on vastastikused. Võid küll flirtida, kui teine pool seda soovib. Katsumisega tasub aga ametialases keskkonnas väga ettevaatlik olla, sest inimestel on väga erinev valulävi, kui keha puudutatakse ka täiesti süütul eesmärgil. Ja see viib teise olulise asjani: seaduses on ahistamine sõnastatud nii, et ahistamisega on tegemist siis, kui kellegi eesmärk on teise inimese väärikuse alandamine, aga ka siis, kui teo tegelik toime on alandamine. Ahistaja võib seega tahtmatult ahistada. Minu arvates peab seksuaalvägivalda tervikuna käsitlema, sest ahistamine moodustab osa suuremast nähtusest, mis võib lõppeda teiste seksuaal­kuritegudega, näiteks vägistamisega.
  • Rootsis on välja tulnud, et ahistamine käib väga tihti koos töökiusuga, peale seksuaalsuse on seal esinenud karjumist või mõnitamist. Labiilsust. Ametikohad jäävad tõesti tühjaks, see võib tekitada teatud ringkondades suurt ärevust.
  • Need ahistamisjuhtumid, mis Eestis on välja tulnud, on andnud teistele naistele küll keele ahistamisest rääkimiseks, kuid ei julgusta ikkagi avalikult rääkima. Ohvri kritiseerimine on meil au sees. Olen kuulnud etteheiteid, et miks kohe sellest ei räägitud, miks nüüd, sest see juhtus ju 1990ndail. Ka Rõiva juhtumi puhul heideti ohvrile ette, et loost on juba suisa kolm nädalat möödas. Ükskõik kas 30 aastat, kolm nädalat või kolm päeva, ohver teeb ikka kõike valesti. Ei tabata ära ka psühholoogiat seal taga: ahistamise kogemus võib olla halvav, eriti kui oled noor.


  • Eristatakse kaht ahistamise liiki. Sooline ahistamine on adressaadi sooga seotud soovimatu käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on inimese väärikuse alandamine ja häiriva, alandava või solvava õhkkonna loomine. Näiteks ka sooga seotud halvustavate väljendite, nagu "kanad" vms, kasutamine on ahistamine. Teine on seksuaalne ahistamine. Seksuaalse olemusega käitumine on seksuaalne ahistamine, kui see on soovimatu ja selle eesmärk või tegelik toime on teise väärikuse alandamine ja see loob häiriva õhkkonna. Seaduse järgi ei pea ahistaja olema võimupositsioonil. Ahistajaks võib olla ka kolleeg või klient.
  • Aasta ahistamise teemat rahvusvahelises meedias on näidanud eelkõige seda, et ahistatakse laialdaselt ja et see on meie patriarhaalse kultuuri osa. Seepärast ei ole paljud ahistatud pöördunud kuhugi abi saamiseks. Lääne ühiskond toimib niiviisi, et pigem toetatakse või kaitstakse ahistajat kui ahistatut.
  • Mul on hea meel, et #metoo nii ulatuslikku vastukaja on saanud, sest vaja on kultuurimuutust. Kui vaatan, kuidas ajakirjandus Rõiva skandaali käsitles ja kui mõtlen üksikute ahistamislugude peale, mis on siiski aastate jooksul ajakirjandusse tilkunud, siis varem said need märksa vähem leheruumi, neist kõneleti ka täiesti teises keeles. Üldjuhul kirjutas meesajakirjanik, kes seadis kogu loo kahtluse alla. Nüüd on ajakirjanikke, kes väga kergekäeliselt ahistamislugudesse suhtuvad ja neid väga üleolevalt kajastavad, märksa vähem. Mingi kultuurimuutus on aset leidmas.
  • BBC avaldas detsembri alguses loo, kuidas nad küsitlesid 3000 naist. Tegemist oli pigem vanemate naistega ja nad võisid rääkida seikadest, mis ükskõik millal olid nende elus aset leidnud. Paljud naised pidasid kogetud käperdamist ja seeliku alla ronimist, mis praeguse noorema põlvkonna naistele tundub ilmselge ahistamisena, tollal tavaliseks. Naised ei saanud siis sellest rääkida ega kuhugi kaevata, sest selleks ei olnud keelt ega toetavat süsteemi.


  • Eestis on huvitav jälgida, et ennast ei panda ohvri olukorda. Sirbi endine peatoimetaja leiab, et riigi julgeolek on tähtsam üksikisiku julgeolekust. Või siis ütleb noorema põlvkonna kolumnist Andres Maimik, et talle meenutab see Natsi-Saksamaa raamatute põletamist. See oleks justkui diskussioon, meie status quo diskussioon. Kui ahistajad paljastatakse, siis mis saab meie kultuurist, kui nende kohad jäävad vabaks, küsib Rebeka Põldsam eelmises Sirbis. Kas siis meie kultuuri kannavadki ainult ahistajad?
  • Tuleb lakkamatult kritiseerida süsteemi, mis ahistamist lubab, naiste vaigistamist, jõu ärakasutamist, ja teha ettepanekuid, kuidas seda süsteemi muuta. Meedia on täis misogüüniat, ahistamine on kultuuri osa. Kuidas mõjutada maskuliinsust, et mehine ei ole olla pervert?


  • Ei saa küsida, et miks te siis varem ei rääkinud. Enne ei olnud meie ühiskonnas sellist mõtteruumi, kus neid lugusid rääkida. Naiste ärakasutamine oli nii tavapärane, et me ei pannudki tähele. Me vaikisime maha, kui meid vägistati, me kannatasime ära, kui meid käperdati. Me ei julgenud sellest iitsatadagi, kui midagi oli juhtunud, sest minna sai ainult hullemaks. Veel hiljaaegu ei julgenud vägistamisohver politseisse, toona miilitsasse, väärkohtlemisest teatada, kuna rahvasuu hoiatas, et kui miilitsasse vägistamisest rääkima lähed, vägistavad miilitsad ka.
Nii et kui nüüd noorema põlve meeste­rahvad heldinud häälega küsivad, et miks te ei rääkinud siis, kui teil halb oli, kõlab see samamoodi kui soovitus okupeerimise korral politsei kutsuda.


  • [Lea Larin]: E-häälte projektsiooni põhjal arvutati, et Rõivas pidanuks saama rohkem hääli, nii et mingi osa ta siiski kaotas. Kuid ikkagi on üllatav, et ligi poolteist tuhat inimest leidis pärast ahistamisskandaali, et tegu on mehega, kellele tasub oma hääl usaldada.
[Kadi Estland]: Miks see üllatav on? Me ju näeme ajakirjanduses samamoodi, et mehed mobiliseerivad ennast. Võib-olla ta saigi protestihääli just selle tõttu. Ohver oli anonüümne, kellest keegi midagi ei teadnud, aga Rõivas on olnud peaminister, tema abikaasa on meedias armastatud inimene, kes toetas oma abikaasat ka pärast ahistamisjuhtumit.