Piret Räni

Piret Räni (sündinud 13. aprillil 1974) on eesti lastekirjanik, kunstnik, kuraator, fotograaf, poliitik ja keskkonnaaktivist.

Artiklid

Need ajad on möödas, mil raske rusikaga ja vitsakimpu hoidev pereisa ühiskonnas au sees oli.
Psühhiaatrilise abi seadus näeb senini ette, et vabatahtlikku psühhiaatrilist abi osutatakse alaealisele ainult tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kuidas aga nõusolekut saada, kui seesama seaduslik esindaja on oma käitumisega need probleemid tekitanud ning ei soovi, et laps juhtunust räägib? Kas me kujutame ette, et intsesti ohver ja lapsepilastaja lähevad rõõmsalt käsikäes arsti juurde?
- Piret Räni, "Pidevas vägivallahirmus elavaid peresid on meie seas rohkem, kui arvame", EPL, 03.11.2020

Haridus, teadus ja kultuur ei saa olla vaadeldud majandusharudena, need valdkonnad on midagi, mida me eluks vajame, mis on palju enamat kui teenus. Neist valdkondadest moodustub meie identiteet ja tulevikuvõimalus. Me peame neid hoidma just nagu loodust meie ümber. See on koht, kus riik peab võtma vastutuse ja tagama täie teadlikkusega keele, kultuuri ja looduse säilimise tulevastele põlvedele.
- Piret Räni, "Oleme justkui unustanud, milleks meile Eestit vaja on", ERR, 02.12.2021

Läbi fosforiidisõja ennast vabaks murdvas Eestis oli üks meid kõiki ühendav soov - elada vabade täieõiguslike kodanikena vabas riigis, kus suudetakse hoida meie keskkond puhtana. Inimesed olid ettevõtlikud ning uskusid, et omas riigis, vabade maailmakodanikena on võimalik samal ajal elada jõukalt, arendada meie rahvuskultuuri ning tagada ka looduse heaolu laiades puutumata laantes. Nende paksude loodusmetsade hoidmiseks loodi RMK - riigimetsad, mis kuuluvad kogu rahvale, pidid olema vaba Eesti kestmise pant ning eesti krooni kullakate.
Eesti rahvuskultuur võrsub meie hiiepuudest, ristimetsadest ja allikatest, regilauludest ja väekirjadest, aga mitte piiblist, kauge kultuuri ajalooürikust. Kuidas saab piiblit emmates rääkida globaliseerumisest kui kõige kurja juurest? On ju piibel toodud meile globaalse kultuuri kandjana tule ja mõõgaga kaugetelt maadelt. Kristlik rahvuskultuur, mis kutsub üles globaliseerumise vastu võitlema, on oksüümoron, kehastunud vasturääkivus.
Eestlastele on oluline, et meie metsad kannaksid koos meiega edasi meie kultuuri, mitte ei muutuks toormeks ja käibeks mõne eraettevõtja pangakontol. Metsad ja mererand on eestlaste identiteediküsimus, mitte raha, või kes kellega abielluda võib. Las abielluvad need, kes soovivad. Peaasi, et me ei rikuks elukeskkonda ja ei hävitaks meie kultuuri juuri, looduslikke pühapaiku, elu maal, endale toidu kasvatamise-küpsetamise oskust ja suitsusaunu.
Loomulikult ei lähe kõik eestlased maale tagasi, aga igaüks meist vajab võimalust minna metsa ja lülituda ökosüsteemi kõikvõimsuse tunnetamisesse ning võimalust minna maale ja saada ühendust meie identiteedi juurtega.
Me oleme Põhjamaa, kus naised ei peaks kartma sattumist kiriku, rusika ja pliidi vahele, vaid olema julged ilmasambad, kes karmi loodust tunnetades suudavad kaitsta ja toita oma peret.
Meie rahvuskultuuri juured kasvavad siinses looduses, hiiemetsades ja mererandadel. Meie rahvuskultuuri kõige kangemaks tüveks on olnud võime jääda ellu ning püüd olla nii vaba kui võimalik. Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem kirikumeestel eestlaste ühtsust maha põletada. Me ei tohi lubada meie mõnusast Eestist naisi ja vähemusi ahistavat Poolat teha.
Looduskultuuris on kõigile ruumi. Hiiemetsadesse ja mererandadesse mahuvad õlg õla kõrval ära suurpered ja kärgpered, üksiklased ja kangelasemad, naised, kes elavad naistega ning mehed, kes elavad meestega.
Täiesti vaba saab inimene olla ainult demokraatlikus võrdsusriigis. Sellises riigis, kus austatakse üksikisikute õigusi, toetatakse inimesi nende arengus ja kutsumustes ning kus hoitakse kõik religioonid riigiseadustest lahus.
- Piret Räni, "Meie reliikvia on vabadus", ERR, 01.11.2020

[---] Eesti rahvuslik rikkus, mis peaks säilima üle inimpõlvede, mis kunagi oli Eesti krooni tagatiseks ja on jätkuvalt meie laste elukindlustus – see on riigimets. Mitte lihtsalt riigi mets, vaid meie kõigi mets. Looduskaitsealad ja rohevööndid, puhke- ja marjametsad, kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alad ja looduslikud pühapaigad. Mets, mis on mõeldud säilima ja metsaks jääma.
Metsasõja mõiste tekkiski selle olukorra kirjeldamiseks – loodusteadlased ja teised metsaga erialaselt seotud professionaalid peavad Eesti loodust Eesti riigi eest kaitsma. Rohekoridorid, mis on ette nähtud selleks, et loomad saaksid liikuda ühest metsast teise, on suuresti maha raiutud. Nüüd on järg juba KAH-alade ning looduskaitsealade piiranguvööndite käes.

Tegevuse õigustamiseks räägitakse majandusmetsajuttu – metsa on vaja uuendada, et ka tulevased põlved seda raiuda saaksid. Aga looduskaitsealad ei ole puupõllud, nende eesmärk ei ole tagada suurt puidutootlikkust. Looduskaitsealade eesmärk on säilitada ka teised liigid peale inimese.

Metsasõjas on vastamisi need, kes räägivad metsast kui ökosüsteemist ja soovivad säilitada elusloodust, pidades silmas nii inimeste kui ka muude liikide vajadusi, ning need, kes räägivad metsast raietihumeetrites, eeskätt inimese majanduslikke ihasid oluliseks pidades.

Elu ei saa mõõta tihumeetrites. Hiiumaa jagu palke metsast välja tuues ei saa jätta muud elu tühja kohta rippuma. Kotkapesad ja torikseened ei jää hõljuma sinna, kust tüved ära on võetud. Aga nemad tihumeetrites ei kajastu.
On vaja jälle panna ühiselt kirja, et looduskaitsealadel kaitstakse loodust, mitte ei kasvatata puitu.
Puitu saab kasvatada ka alal, kus praegu ei ole mitmesaja aasta vanust elukooslust, aga vanade metsade liike põllule uut kasvukohta moodustama ei meelita. Kogukond ei tunnista hiiemetsana raiesmikku, mis Exceli-tabelis metsana paistab.
Metsaökoloog on õppinud nägema metsas süsteemi. Ta uurib tervikut ja saab aru, mis mida mõjutab. Tema eesmärk ei ole metsa muuta. Metsaökoloog teab, kuidas metsa kaitsta, sest ta teab, mida antud kasvukohatüübi liigid vajavad.

Metsaökoloogid, bioloogid ja teised loodusteadlased ei mõtle metsandusettevõtjate kasule, vaid antud metsas toimivale kooslusele, mis on ärihuvidest kõrgemal seisev looduskeskkonna säilimise ühishüve.

Metsamajandusteadlane jällegi on õppinud nägema metsa toorainena inimese tarbeks. Tema oskab mõelda, mida peab metsas muutma, et inimestele sellest tooraine hankimisel rohkem kasu oleks.

Nii nagu on probleem metsateadlastega, on ka probleem metsandusega. See sõna tähendab ühest küljest kõike metsaga seotut, teisalt ainult metsandussektorit majanduses. Niimoodi on ka metsanduse arengukavale eri nõudmised – kas see peaks andma arengujuhiseid majanduslikel eesmärkidel metsa toorainena kasutavatele ettevõtetele või andma laiema vaate riigi suhtest metsaga.

Metsamajandussektor on pahane, kui metsanduse arengukavasse liiga palju metsa ökoloogilist ja kultuurilist väärtust toonitavaid argumente sisse tuuakse, kuna see mõjub töötlevale tööstusele piiravalt. Aga on paratamatu, et teistega peab ka arvestama.

Eesti vajaks keskkonnaministrit, kes valvaks, et majandus ei rikuks keskkonda ära, mitte ei kuhjaks majandamiseks ressurssi kandikul ette. Kahjuks on meil kujunenud teisiti – keskkonnaminister on pigem majanduse agent, kes võimalikult palju keskkonda kaitse alt välja smugeldab.
- Piret Räni, "Võimalustest lõpetada metsasõda", ERR, 29.12.2020

On kriiside aeg. Globaalselt on inimeste ühise jõupingutusena kätte jõudnud kliimamuutused ja elurikkuse vähenemine ning nendega käsikäes praeguse majandusmudeli jaoks veelgi keerulisem väljakutse - ressursikriis.
Meil ei ole enam vahendeid iga suurejoonelise kapriisi teostamiseks. Tegelikke vahendeid. Ma ei räägi rahast, mis on väljamõeldis ja mida annab ümber defineerida ja juurde trükkida. Ma räägin kivist ja liivast, maast ja veest, metsast ja põllust.
Eestlase jaoks kõige püham asi on kodu. Me mõtestame eestlaseks olemist läbi kodukoha, metsa ja mere, põllulapi, keele ja kultuuri. See on põliselanike vaade. Meie oleme see maa.
Kõik edasised suurarendused jahvatavad materjaliks kellegi kodud. Majandusmudelil on hoog sees ja arenduste peatamine vajab jõudu. See jõud tuleb leida, et vaadata kõik koos peeglisse ning nentida, et meil on veel võimalik praegust piisavust mugavamaks korraldada, aga kõike, millest me oskame unistada, pole lihtsalt võimalik teha.

Vaatame ringi. Igal pool on inimesed, kes juba kaitsevad endid riigi eest. Käivad kohtus, et kaevandused ei kaotaks nende kodust vett ja meelerahu, kaitsevad oma rahadega kodumetsi, et päästa oma kodumaastikud sellisena, nagu nad neid armastavad.

Elukeskkonna säilimist samaväärsena või elukeskkonna kahjustamisest tulenevaid kompensatsioone saab tagada ainult riik. Riik annab loa arendustegevuseks ja seeläbi võtab vastutuse. Ükskõik, mis juhtub arendava ettevõtjaga, ei tohi kannatajaks jääda kohalik inimene, kelle kodupiirkond kahjustada saab.

Suure pildi nägemise kohustus lasub riigil. Riik peab tagama ka selle, et arendused ei hävitaks loodust. Paraku on praegu meil looduskaitse üsna unaruses, sest majanduses nähakse kasu, aga elukeskkonna säilimisest mitte.

Eriti keeruline on säilitada bioloogilist mitmekesisust. Liigid vajavad erinevaid elupaiku ning inimene on oma tegevustega usinalt elupaigatüüpe vähendamas. Elurikkus aga ei suuda kohaneda kraavipervedel ega raielankidel, mürgitatud põldudel ega kergliiklusteedel.
Aga mitte trahvide hirmus ei pea me loodust hoidma, vaid selleks, et säilitada elu. Me peame endid intelligentseteks olevusteks, seega peaksime ju suutma mõista, et kui me elu hävitame, siis sureme ka varsti ise.
Tihti süüdistatakse kodukoha looduse kaitsjaid mitte-minu-õuele-sündroomis. Palun süüdistajail siiski korra oma mõtetes peatuda. Igaühel meist on vastutus selle paiga eest. Keegi peale meie endi ei saa meie kodu kaitsta.

See ei ole NIMBY, kui inimene jääb kodust ilma või kui ta soovib, et keskkonnakahju jääks tegemata, et meie maa oleks ka edaspidi elatav. See ei ole NIMBY, see on ressursside otsalõppemise ajastu algus, mis sunnib arendajaid-kaevandajaid tungima teiste kodudesse. Meid on ammu hoiatatud, et see aeg jõuab kätte, aga me pole soovinud sellest midagi teada.

Riik ja inimene peavad olema usaldussuhtes, nii, et me kõik teame, et riik on olemas inimeste heaks, selleks, et meil kõigil oleks parem ja efektiivsem elada. Paraku liiga paljudele tundub, et praegune riik ei ole nende sõber, ning just selles on meie julgeolekuoht nr 1.
Me peame riigina muutma seadusi nii, et inimeste kodust välja tõstmine ja kodu kahjustamine oleks kohutavalt keeruline. Mitte lõdvendama sundvõõrandamise seadusi.
Me peame taas mõtlema, et vajame isemajandavat Eestit, mis mahub iseenda sisse ja kus riik on inimese ning looduse sõber.
- Piret Räni, "Vajame loodust ja kodutunnet, mitte suurarendusi", ERR, 17.12.2022

Majandusruum, kus kehtib jätkuvalt seaduspära, et looduselt ei oodata armuande, vaid võetakse need jõuga, on liiga tugev, et seda peatada üksikute aktiivsete kodanike abil. Riigis, kus majandustegevus on jõupositsioonil ning väärtused, elukeskkond ja tulevik peavad end tõestama rahateljel, et jutule saada, on looduse kaitsmine paraku üsna võimatu.
Elukeskkonna kaitse ei ole radikaalne. Radikaalne on see, et meie ühiskond isegi praegu, globaalse kliimakriisi künnisel meie elu tagavate ökosüsteemide ja elurikkuse kaitsega tegelikult ei tegele.
Aeg on öelda, et hoolimatus elukeskkonna hoidmise suhtes on kuritegelik.

Kuritegelik on kaitsealuste liikide elupaiku mitte kaitsta, ohustatud liike küttida ja kalastada, sest nii on alati kombeks olnud, väljasurevaid liike süüa ja lõbu pärast tappa, pesitsusrahu mitte pidada, elurikkuse jaoks põllumajandusmaadel ruumi mitte jätta, ohjeldamatult mürgitada, kuivendada, kaevandada. Alguses loetletud seaduste järgi on kogu see tegevus keelatud, vähemalt ilma keskkonnakahju vältimata ja keskkonnamõju hindamata.

Meid ümbritsev elu ei pea nii intensiivset häirimist vastu. Kõik populatsioonid kahanevad, peale inimese ja põllumajandusloomade.

Metsateadlasteks kiputakse nimetama nii puidukasvatusteadlasi-metsainsenere kui ka metsaökolooge. Neist esimesed teavad, kuidas meie majandusruumi puidunõudlust efektiivselt täita, ja teised uurivad elukeskkonda, mille sisse peaks inimene koos kogu oma tegevusega mahtuma.

Häda on selles, et otsuseid vastu võttes kuulatakse ökonoomikat, mitte ökoloogiat. Kuigi tegelikult on vaja, et inimühiskond mahuks ära looduse võimaldatavatesse piiridesse.

Kompromiss on võimatu, sest väljasurnud lindu enam tagasi ei istuta. Ja loodus ise ei saa tulla ütlema, et hm, kuulge, mul siin elukatel pole enam elupaiku järel, inimesed, muutke nüüd oma majandusmudelit, sest nii suurele kasumile ja pidevale kasvule orienteerudes rikute oma elukeskkonna lihtsalt ära.
Seni pole kahjuks ökoloogia arvestamiseks meie ühiskonnas lihtsalt kohta. Loodusteadlaste jutt ei huvita suurt kedagi. Ja nii me näemegi, kuidas näiteks angerjate populatsioonist on säilinud vaid üks-kaks protsenti võrreldes 30 aasta taguse ajaga. Nad on äärmiselt ohustatud liik, aga neid võib neid jätkuvalt söögiks püüda, sest inimestel on traditsioonid.
Näeme, et linnustik on vähenenud 30 aastaga 30 protsenti. Eriti on ohus vana märja metsa liigid, nende elu- ja toitumispaiku on väga vähe järel. Põhjuseks on kuivendamine, st nende elupaikade muutmine majandusmetsadeks. Ja kedagi ei huvita. Paljud ohustatud linnuliigid on jätkuvalt jahiulukite nimekirjas ja jahituristid võivad neid piiramatus koguses tappa.
Neid näiteid on väga palju, aga populatsioonide vähenemist pole majanduslikult kasulik märgata. Selles peitubki elurikkuse kadu ja meie elukeskkonna lõpp.
Meil on palju seadusi, mille abil oleks võimalik loodust kaitsta. Meie inimesed usuvad, et loodus on kaitstud, sest meil on ju seadused. Jah, on. Aga loodus ei ole kaitstud. Sest see ei ole majanduslikult kasulik.
Eeskätt tulebki tagada olemasolevate seaduste tegelik täitmine. Meie seadusruumi toel on tegelikult võimalik luua olukord, et looduskaitsealadel elupaiku ei rikuta; et ohustatud liike kaitstakse ja et inimeste kaevud ei jääks kaevanduste või arenduste tõttu tühjaks. Seadused tuleb aga jõustada, nii et tegelik normaalsus ei oleks neile läbi sõrmede vaatamine.
Reostus, muldade vaesumine, elurikkuse kadu ja veerežiimide rikkumine ei ole tegelased Exceli-põhises arvutimängus. Neid ei saa koos kasumisummadega mängulaual ringi tõsta ja veerge ümber nimetades ridade vahele peita. Raha nimel tapetud elu on pöördumatult kaotatud.
Vaade, et igal kasvaval liblel peab oma elu õigustuseks olema inimkonnale majanduslikult mõõdetav kasutegur ette näidata, peab minema ajaloo prügikasti. Kõigi liblede koosmõju on see, mis meie elu ja tulevikuvõimalust üldse hoiab.
- Piret Räni, "Me vajame tegelikku looduskaitset ja kohe", ERR, 06.10.2022