Trahv

Proosa

[Õpetaja Laur Joosep Tootsile:] Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?
- Oskar Luts, "Kevade". 13. tr. Tallinn, 1982, lk 82

"Kinnipidamine," ütleb ta [Ravn] aeglaselt, "väikeses helikindlas akendeta ruumis, nagu mulle on räägitud, olevat eriti ebameeldiv, kui inimene on üles kasvanud Gröönimaal."

Temas ei ole sadismi. Ainult täpne ja võib-olla pisut melanhoolne teadmus oma mõjutamisvahenditest.

Gröönimaal ei ole vanglaid. Suurim erinevus Taani ja Nuuki seadustes ongi selles, et Gröönimaal karistatakse palju sagedamini trahviga nende üleastumiste eest, mis Taanis tooksid kaasa aresti või vanglakaristuse. Gröönimaa põrgu ei ole euroopalik väävliloikudega mägimaastik. Gröönimaa põrgu on suletud ruum.

Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tlk Arvo Alas. Tallinn: Varrak, 1997, lk 92

Parkimise korraldamine, trahvide sissenõudmine, sõidukite teisaldamine on kontsessiooni alusel antud erastruktuuridele (minu teada mingi turvafirma ehk erapolitsei), kelle majanduslikuks huviks on võimalikult suurte trahvisummade sissenõudmine. Omakorda kohtutäiturid, kes hilinenud trahve kasseerivad, on eraettevõtjad, kes samuti eluliselt olenevad raha kättesaamisest. Seadus lubab mitte ainult otsekohe arestida teie pangaarve, vaid avaldada ka "võlgnike" nimed avalikel internetilehekülgedel. Sinna võite te sattuda samuti siis, kui võlgnete näiteks ühe kuu telefoniarve mõnele privaatsele mobiil- või tavatelefonioperaatorile. Ja teie nime ei kustutata andmebaasist ka siis, kui te olete oma võla kustutanud. Te jääte musta nimekirja. Huvitaval kombel ei protesteeri selliste totalitaarsete võtete vastu mitte keegi. Ilmselt on see mingi rahvuslik eripära. "Süü" (sks. Schuld, prantsuse keeles täpne vaste puudub: faule (viga), tort, peche (patt) pole just päris need) on argument, mis veenab kõiki.
- Emil Tode, "Raadio". EKSA 2002, lk 351

Isaisa oli niisugune, kellele ei meeldinud ükski võim ega valitsus ja kes igaühele ütles otse, mida ta asjast arvab. Ta nimetas end anarhistiks. Nad elasid Tallinnas ja ta tegi kodus väikest viisi kingsepatööd, mis kui eratöö oli siis keelatud. Kord oli keegi kaevanud, mispeale pandi talle kõva trahv peale, mida nad vanaemaga hulk aega oma viletsast pensionist maksid. (lk 13)
- Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: Ingrid Rüütel, "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi", Tallinn: TEA Kirjastus, 2010

Üks aiatöödest oli "vanaema matmine", ja seda sai teha ainult öösel pimedas. Nimetasin juba, et meil oli kuivkäimla õues, see oli selline linna-kuivkemps, kus prill-laua all oli rauast tünn, mida tuli aeg-ajalt lasta fekaaliveoautol tühjendada. Isa-ema aga ei tahtnud "sitale peale maksta", vaid matsid tünni sisu aeda. Vaarikate vahele kaevati pikk ja sügav kraav, tünn tühjendati sinna ja muld aeti peale. Toiming oli tervishoidlikel põhjustel keelatud ja selle eest oleks arvatavasti pidanud trahvi maksma, kui see välja oleks tulnud. /---/ Vaarikad aga kasvasid meil suuremad ja lopsakamad kui kellelgi teisel.
- Helga Nõu, "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011, lk 89

Praktika näitab, et tagastamisega hilinemine on suhteliselt haruldane – eriti kui räägime mitmekuusest või lausa mitmeaastasest hilinemisest. Näiteks eelmisest aastast on õigeks ajaks tagastamata 52 raamatut. Võrdluseks – ainuüksi mai keskpaiga seisuga oli rahvusraamatukogust välja laenutatud enam kui 9000 teavikut. Seetõttu me ei usu, et inimesed tagastavad raamatuid vaid trahvi ähvardusel – see on eelkõige ikkagi sotsiaalne norm ehk õige asi, mida teha.
- Janne Andresoo, "Rahvusraamatukogu lõpetab viiviste võtmise" ERR, 10.06.2020

Edasi kulgeb tee otse ookeaniäärsel kaljunukil. Tuul on hingemattev, aga ma pean kohe nüüd pissile minema.

"Sa oled päriselt hull! Siin riigis saab selle teo eest 120 eurot trahvi!" teatab peruulane.

"Kas sa teed nalja? See siin on palvetee, loodus pealegi," argumenteerin mina.

Kõnnime edasi, kuni ma enam oodata ei kannata.

"Kui vältimatu vajaduse rahuldamise hind on 120 eurot, siis ma maksan," teatan talle bravuurselt ja ronin kaljunuki taha, hirmsa tuule kätte pealegi. (lk 70)

Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020