Vaarikas

Harilik vaarikas (Rubus idaeus) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv põõsaliik, ogaline, tüütu ja rohkete juurevõsude tõttu kiire levikuga. Inimesed, kes metsas olevasse vaarikapadrikusse ei kipu, on vaarika ka koduaedadesse toonud ning aretanud sorte, mille marjad on metsvaarika omadest tublisti suuremad.

Proosa

Iga kodanik on kas või kord elus unistanud sellest, mis ta teeks, kui saaks ühegi päeva olla diktaator. Mis puutub minusse, ma korraldaksin, asutaksin ja keelaksin selle päeva jooksul musttuhat asja; kõigele muule lisaks annaksin välja nõndanimetatud Vaarika edikti. See kujutaks endast keeldu, et ükski aednik ei tohi parema käe maharaiumise ähvardusel istutada aia äärde vaarikaid. Öelge, palun, mis ütleb naaber, kui tal keset alpi roose pistavad nina välja naabriaiast pärinevad hävitamatud vaarikavõsud? Vaarika juured on maa sees meetri sügavusel; ükski aed ega sein ega kraav, isegi mitte okastraat või keelusilt ei pea teda kinni; ta pistab oma tüükad keset teie nelke või kuningakeppe välja, ja proovige temaga siis rääkida! Et lehetäid iga teie vaarikamarja vihaks muudaksid! Et vaarikavarred teie magamisasemest läbi kasvaksid! Et te saaksite küpse vaarika suurused soolatüükad! Kui te olete ausad ja korralikud aednikud, siis ärge istutage ühelgi juhul oma tara äärde vaarikaid ega kuutõverohtu ega kuldkanne ega muid taimi, mis võiksid teie naabri eraomandi — kui nii võiks öelda — jalge alla tallata.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 65-66

Üks aiatöödest oli "vanaema matmine", ja seda sai teha ainult öösel pimedas. Nimetasin juba, et meil oli kuivkäimla õues, see oli selline linna-kuivkemps, kus prill-laua all oli rauast tünn, mida tuli aeg-ajalt lasta fekaaliveoautol tühjendada. Isa-ema aga ei tahtnud "sitale peale maksta", vaid matsid tünni sisu aeda. Vaarikate vahele kaevati pikk ja sügav kraav, tünn tühjendati sinna ja muld aeti peale. Toiming oli tervishoidlikel põhjustel keelatud ja selle eest oleks arvatavasti pidanud trahvi maksma, kui see välja oleks tulnud. /---/ Vaarikad aga kasvasid meil suuremad ja lopsakamad kui kellelgi teisel.
- Helga Nõu, "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011, lk 89

Luule

Võõrast aiast vahtides
vabarnaid ja noori õunu,
vargsi nagu naeratan.

Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 20

Juba kaugelt kõrge puude rivi
viipab sõbralikult mulle vastu:
tule! Tule, pilguks puurist lastu!
Ongi aed ja mulk ja mulgust veerend kivi.

Ka see kivi, samblapadjast pehme,
kutsub lahkelt; istu, puhka puhu.
Vaarikas poeb varrelt ise suhu.
Heinputk poetab sülle valge ehme.

Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 46

Veel vaata remmelgaid, kuis valgus eretab
neil lehil, õhtu helendusest raugetel!
Vaarmari mõni tihnikus veel veretab
ja ruskab odrapõlde nõlvul laugetel.

Viivi Luik, "Sonetid" 2. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 166

mõni meist on mõnikord
kohand midagi mis ei mahu mõttesse
sõnasse ega pilku
olnud silmitsi õhtupooliku
sooja vihma
küpsete vaarikate hõnguga
millest sinna suurde vaikusesse
on mitu teed
ja tagasi ei ühtegi

Jaan Kaplinski, "Vaik kulub" kogus "Sõnad sõnatusse/Инакобытие", 2005, lk 13

Välislingid