Mine sisu juurde

Elupaik

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Tondinahkade maa oli lopsaka taimestikuga, vihmavärske ning õitest kirev. Tondinahad pidasid oma elupaika ilusaks ja küllap neil oli õigus. Ka iseenda välimus meeldis neile. Keegi ei kõigutanud nende usku oma kaunidusse. Kiskjad, kes öösiti eemal mägedes jahti pidasid ja ao eel mereranda võitluse kuumust maha jahutama tulid, ei pannud magavaid tondinahku tähelegi. Vari või tondinahk — see paistis kõrvalistele silmadele üks ja sama. Hallid nad olid, hämarusega ühte värvi, just nagu oleks kiirustav tondikari siit läbi vuhisenud ja tülikad kasukad muru peale laiali loopinud. (lk 6)
  • Kui ürgajal maid ja meresid jagatud, seisnud elusolendid hoolega järjekorras, et oma tulevasest kodupaigast mitte ilma jääda. Kõik kivised künkad, liivased kõrbed, mädasood ja lumelagendikud, metsatihnikud ja kaljulõhed, ookeanisügavused ning ojakaldad määrati kellelegi elamiseks. Teised olnud oma õnne juhuse pärast ärevil, ainult tondinahad ei võtnud üldisest sagimisest ega trügimisest osa. Nemad põõnanud rahumeeli päikesepaistel, tulgu mis tuleb. Kõikide üllatuseks selgus, et voostritel vedas hullupööra. Jagajad teinud teatavaks, et vedelvorstid surevad muidu välja, kui neile parimat maanurka ei anta. Kuidas aga saaks nobedate ning virkade nobedust ja virkust mõõta, kui üleüldse laisku ja loodreid poleks? Eks maailma täiuse nimel otsustatigi lorud tondinahad külluslikul maalapil hinges hoida. (lk 6-7)
  • Mida kaugemale maha jäi kustunud lõkkease, seda enam mõtlesid tondinahad oma tulevasele asupaigale. Neil polnud aimu, mis ootas ees, ja sellepärast oskasid nad vaid kunagise kodupaigaga sarnanevat elukohta igatseda. Et oleks roheline muru ja magusasti lõhnavad viljad käeulatuses. Tõsi küll, mõni neist tajus üllatusega, et tahaks midagi uut ja huvitavamat. (lk 47)