Aga lahke laas oli lahkunud
ja tammik teabkus tammunud
ja püha hiis oli pagenud
ja sukapaela siduma
ei jäänud mitte keegi.
Vaid Vanemuine vehkis sääl
veel kannelt viimse keele pääl...
No nüüd on katki seegi.
Mari Vallisoo, "Kungla rahvas", rmt: "Mälestusi maailmast", 2015, lk 454