Sylvia Plath

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sylvia Plath.jpg

Sylvia Plath (27. oktoober 1932 Boston – 11. veebruar 1963 London) oli ameerika luuletaja, proosakirjanik ja esseist. Ta on tuntud eelkõige oma luuletuste ja hinnatud poolautobiograafilise romaani "Klaaskuppel" järgi. Eesti keeles on ilmunud kogumik "Luulet" Tiina Augi tõlkes (Eesti Raamat, 1990) ja "Klaaskuppel" Inna Kustavuse tõlkes (Eesti Raamat, 1995), samuti üksikuid luuletusi perioodikas ja antoloogiates.

"Luulet" (1990)[muuda]

Ema, panid mind õppima klaverit
ja kiitsid mu arabeske ja trillereid,
kuigi iga õpetaja arvates oli mu löök
veidralt puine, hoolimata noist heliredeleist
ja tundidepikkusest harjutamisest, mul polnud
kuulmist ning jah, mind ei saanudki õpetada.
Ma õppisin, õppisin, õppisin mujal,
muusadelt, keda polnud palganud sina, hea ema.

  • "Rahutuks tegevad muusad" (lk 15)


Armastus on mu kiilaspäise põetaja ametirüü.

Armastus on mu needuse liha ja luu.
Kokkuliimitud vaasis aimub juba seal peavarju
leidev roos.

Kümme sõrme vormib karikat varjude tarvis.
Mu õmblused sügelevad. Mis siis enam muud.
Olen varsti niisama hea kui uus.

  • "Kivid" (lk 27-29)


Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba.
Mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla -
just seesugusena, nagu ta on - armastusest või põlgusest ähmastamata.
Ma pole julm, kõigest tõetruu -
pisijumala silm, neljakandiline.
Enamasti juurdlen vastasseina üle.
See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua,
et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb.
Näod ja pimedus lahutavad meid taas ja taas.

  • "Peegel" (lk 45)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel