Mine sisu juurde

Muusa

Allikas: Vikitsitaadid
Frans Florise maal Apollonist muusade õpetajana
Edward John Poynter, "Erato, poeesia muusa" (1870)

Proosa

[muuda]


  • Muusad on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida vaikuse ja viljaka öö lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud sibüll, kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega.
    • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund 1997, (ptk "Müüdid", lk 168)



Luule

[muuda]
  • Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,
kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!


Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                               vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:
Nägu – ööris,
             nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                   nuusiga
suu - suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.


Ema, panid mind õppima klaverit
ja kiitsid mu arabeske ja trillereid,
kuigi iga õpetaja arvates oli mu löök
veidralt puine, hoolimata noist heliredeleist
ja tundidepikkusest harjutamisest, mul polnud
kuulmist ning jah, mind ei saanudki õpetada.
Ma õppisin, õppisin, õppisin mujal,
muusadelt, keda polnud palganud sina, hea ema.

  • Sylvia Plath, "Rahutuks tegevad muusad"", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 15


Oh vanad õnnelikud ajad,
kui muusa oli tütarlaps,
kes kuuldes karjakrapi kaja
kõik lõõritas kord lüürikaks.
Nüüd muusa, Mõtte närvlik naine,
pilk hindav, peas elektrilained,
on vihuti nii vihanegi,
et vist ei võta jutulegi.


Kuid ma ei nõua kalki kaebemüüri,
mis varjab toredust ja lupjab sooni.
Ma suudlesin su üsa punast mooni.

Kui pühad enam süstasid ei üüri,
siis hoiab muusa türavart kui tüüri
ja Emajõgi eitab valukrooni.