Võlvkäik

Proosa

• [Rachel:] Olin seal loata. Just seda tundsin täna hommikul, sest see on nüüd nende territoorium, see on Tomi ja Anna ja Scotti ja Megani oma. Mina olen autsaider, mina ei kuulu siia, aga kõik on mulle seal nii tuttav. Jaamas mööda betoonastmeid alla, ajalehekioskist mööda Roseberry avenüüle, pool kvartalit ristmiku lõpuni, paremal võlvkäik, mis viib raudteealusesse rõskesse jalakäijate tunnelisse, ja vasakul Blenheimi tee, kitsas ja puudega ääristatud, kõrval ilusate Victoria-stiilis majade terrassid. Tundub nagu kojutulek: mitte mis tahes kodusse, vaid lapsepõlvekodusse, kohta, mis on jäetud seljataha kaua aega tagasi; tuttav tunne, kui astud trepiastmeist üks ja tead täpselt, milline neist nagiseb.

Tuttavlikkus ei ole ainult mu peas, see on mu luudes; see on lihasmälus. Täna hommikul, kui möödusin tunneb sissepääsust, sellest süngest tunnelisuust, mu tempo kiirenes. Ma ei mõelnudki sellele otseselt, sest seda lõiku kõnnin alati veidi kiiremini. Igal õhtul koju tulles, eriti talvel, kiirendasin sammu ja heitsin vilksamisi pilgu paremale, lihtsalt veendumaks. Seal polnud kunagi kedagi - mitte ühelgi neist õhtutest ja samuti mitte täna -, kuid ometi jäin hommikul paigale, kui pimedusse vaatasin, sest äkki nägin iseennast. Nägin end mõni meeter eespool, vastu seina vajunud, nägu käte vahel, pea ja käed verega koos. (lk 71)

• Paula Hawkins, "Tüdruk rongis", tlk Evi Eiche, 2015