Mine sisu juurde

Tüütus

Allikas: Vikitsitaadid
Aleksandr Makovski, "Ma olen sust tüdinud" (1897)

Proosa[muuda]

  • Kui banaalseks ja tüütuks, mõtles Guy, muutuvad ka kõige huvitavamad inimesed, kui neid vaevab väikseimgi süütunne.
    • Muriel Spark, "Memento mori", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 160


  • Tüütule inimesele annab teine ta tüütuse andeks, too teisele ta tüdimust mitte.


  • Emand Patience seisis oma õuedaamiga rääkides minust umbes käeulatuse kaugusel.
"Mul ei ole kõht tühi, ausõna, tänan väga," pahvatasin ma, enne kui Laccy jõudis püsti tõusta. "Ma olen siin, sest mul kästi end hommikuti teie käsutusse anda nii kauaks, kui te seda soovite."
See oli hoolikas ümbersõnastamine. Tegelikult oli kuningas Shrewd mulle öelnud, et "mine igal hommikul tema kambrisse ja tee, mida iganes sa tema meelest tegema peaksid, nii et ta jätaks mind lõpuks rahule. Ja tee seda niikaua, kuni ta on sinust niisama tüdinud, nagu olen mina temast." (lk 253)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Nende Tulimuldade lappamine (nagu üldse vanade kirjandusajakirjade lehitsemine) on nagu surnuaial jalutamine. Mõõdukas koguses eleegiline ja mõtteid äratav, aga lõpuks tüütavad ära need lõputud hauakirjad, kõik need tundmatud, kes kunagi midagi väga tähtsat olla on tahtnud. Tahaks kuhugi, kus neid pole. Lihtsalt metsa.


Luule[muuda]

Kui tühjustunne tasahilju
ta südant jälle ahistas,
siis teiste mõtlemise vilju
hing omaks võtta ihaldas.
Ta riiulile köiteid ladus
ja luges, luges - huvi kadus:
siin tüütu jutt, seal sõge laim,
see sonib siin, sel puudub vaim,
kõik lohistavad raskeid kette;
ju põrmuks langes minevik,
kuid põrmust jampsib olevik -
ja tolmunud lektüüri ette
ta langetas kui leinaja
öömusta taftist kardina.