Kaubik

Proosa

• [Rachel:] Tom ostis mulle selle kohta raamatu. Mitte just eriti romantiline, aga ta oli väsinud sellest, kui talle hommikuti ütlesin, kui kahju mul on, kuigi ma isegi ei teadnud, mille pärast mul võis kahju olla. Arvan, et ta tahtis, et ma näeksin, millist hävingut ma põhjustasin, milleks ma olin võimeline. Selle oli kirjutanud arst, aga mul pole aimugi, kas see jutt oli õige: autor väitis, et mäluauk ei ole lihtsalt juhtunu unustamine, vaid polegi üldse mälestusi, mida unustada. Tema teooria järgi satub aju sellisesse seisu, kus ta ei loo enam lühiajalisi mälestusi. Ja kui sa oled seal sügavas pimeduses, ei käitu sa nagu tavaliselt, sest reageerid lihtsalt kõige viimasele asjale, mis sinu arvates juhtus. Et sa ei loo mälestusi, ei pruugi sa tegelikult teada, mis see viimane asi oli, mis päriselt juhtus. Tal oli ka anekdoote ja hoiatavaid lugusid mäluaukudega joodikutele: üks mees New Jerseys jäi iseseisvuspäeva peol purju. Hiljem istus ta oma autosse, sõitis kiirteel mitu kilomeetrit vales suunas ja sõitis otsa kaubikule, mis vedas seitset inimest. Kaubik süttis põlema ja kuus inimest hukkus. Purjus mehega oli kõik korras. Nagu ikka. Ta ei mäletanudki, et oli autosse istunud. (lk 73)
  • Paula Hawkins, "Tüdruk rongis", tlk Evi Eiche, 2015