Tüüfus

Proosa

• Tüüfus, täitnud Lowoodis oma laastamismissiooni, hakkas pikapeale raugema. Ent mitte varem, kui epideemia ohvrite arv me koolile avalikkuse tähelepanu oli tõmmanud. Põhjuste selgitamiseks korraldati uurimine, ning ilmsiks tulnud faktid piitsutasid ühiskondliku pahameele ülimalt kõrgele. Vaestekooli ebatervislik asukoht, vilets ja kesine toit, seisev, roiskunud vesi, armetu riietus ning külmad eluruumid — kõikide nende asjaolude päevavalgele tulek ei teinud küll au mister Brocklehurstile, kuid tuli kasuks koolile. (lk 80)
  • Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Eduard Viiralt, sa valisid Marrakešši tulekuks juulikuu. Kas sa aimasid, et tabasid karvapealt õige aja? Mõni nädal varem saabudes oleks sa kahe jalaga astunud tähnilise tüüfuse käärivasse katlasse.

Maroko Prantsuse Protektoraadi valitsus ei söandanud häirida Prantsusmaad ega välisilma teatega Atlase taga, Sussis puhkenud taudist. Püüti varjata ka haiguse kiiret kandumist Atlase berberi küladesse. Nagu Sussis, nii polnud ka mägedes kahe aasta jooksul langenud tilkagi vihma. Esimesel aastal saadi kuidagi läbi vanade tagavaradega. Kui ka järgmisel künniajal mullapind kivikõva püsis, kui näljatont irvitama hakkas, kui inimestel ja lojustel polnud enam midagi suhu pista ning elujõud nende liikmeist kadus, siis hakkaski imelik palavik noori ja vanu hauda viima.

Tõusid hääled: "Põgeneme põhja poole! Läheme linna! Marrakešis on leiba ja vilja küllaga!"

Ning tagamaade ja mägede berberid asusid teele perede ja pisikutega, jättes maha oma maatükid ja elamud. Tuigerdades venis nende rivi mäekurudel ja lauskmaa teedel uue Meka, Marrakeši poole. Hinge püüti sees hoida teeveerel maast kaevatud targhuda poolmürgiste juurtega. Siin ja seal jäi maha jõuetusse ja tüüfusesse surnuid.

Kas oli maailm Jeremia aegadest saati paranenud? (lk 272-273)

• Veebruaris-märtsis olid taudi küüned juba Marrakešis kinni. Võidumarsil määras taud oma dessandipataljoni sõdureiks riidetäid. Marrakešis ei olnud kunagi nähtud nii palju täisid. Nad ronisid äkki igal pool inimeste peal, bussides ja kinotoolidel. DDT pulber oli alles leiutamata. Kes täidest endas haiguse idu kandis, see selle ka inimestele edasi andis.

Kus oli taudil toredam tuuseldada kui Marrakešis? Kaubanduse ja lõbustuse sõlm, 200 000 elanikuga keskus põhjast ja lõunast kokku tulevatele killavooridele, alati üle külvatud liikuvaist inimestest. Terve rägastik ahtaid tänavaid, kakssada registreeritud ja kaks tuhat registreerimata lõbunaist. (lk 273)

• Ta joonistab... Lihtsas selguses ja karguses kinnitab ta lehele poisi kuju, kõhna näo, kudede pinge kaotanud käsivarred, põllutööst korbased, rammetud käed kodukootud, narmendava džellaaba voltides. Loomise kõrgpunktiks kujunevad noore berberid suured ja ilusad silmad. Nende pärani silmade sügavusest loeb kunstniku intuitsioon, tema peenetundeline hing nagu raamatust poisi kogu sisemaailma. Neist silmadest hõõgub kõigutamatu usk Allahi kõikvõimsusesse, samas ka saatuse paratamatusesse, mis on teda nüüd seadnud vastamisi väärusulisega, rahaka eurooplasega. Tõetruult märgib Viiralt nooruki pilgus avalduva umbusu ja koguni kurbuse tema, võõra naatsaretlase pärast.

Ent kõik need tunded kokku, mis nooruki silmades kajastuvad, hõljuvad iseäraliku, suure ja allergilise väsimuse taustal. Selle spetsiifilise, arstile tuntud väsimuse taustal, mis pärast kahenädalast tähnilise tüüfuse neljakümnekraadise palaviku käes lamamist hoiab inimest veel kaua oma köidikuis.

Teadlikult või mitte, tahes või tahtmata, jäädvustas Eduard Viiralt berberi poisi portreesse äsja Typhus Exantematicust põdenud inimese kliinilise pildi. (lk 279)

• Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997