Eduard Viiralt
Tema kohta
[muuda]- Isegi Eestit joonistades peegeldab Viiralt maailma. Raua joonised viitavad aina sinna, kus on olnud alguse algus. Viiralti omad sinna, kus lõpule võib tulla lõpp. Raual rajatakse maailma veel rattata ja plokkideta, lihaste jõul, süles tassides. Viiraltil on juba hammasrattad isegi ajudes, elektripirnid silmaaukudes; terastorudest ninasõõrmeist külvatud surm lõhub peakapsleid, ja mida dünamiit ei purusta, selle närib läbi süüfilis.
- Raud vähendab, lihtsustab, heidab ära, ütleb lahti, nii palju kui annab. Viiralt suurendab, komplitseerib, paneb juurde, paljundab, nii palju kui annab. Raual tundub kõik kivine, Viiraltil kinone. Viiraltil on kaadrid ja kaadrid on kõrvu, pealikuti, läbi jooksvad ja läbisulavad. Viiralt on ammu juba vaske ning puusse suutnud uuristada neid põrgulikke visioone, mida Fellini-taolised meistrid praegu alles püüavad kino tselluloidfilmile ilmutada.
- Voldemar Panso, "Raud ja Viiralt", rmt: "Portreed minus ja minu ümber", 1975, lk 141
- Ta joonistab... Lihtsas selguses ja karguses kinnitab ta lehele poisi kuju, kõhna näo, kudede pinge kaotanud käsivarred, põllutööst korbased, rammetud käed kodukootud, narmendava džellaaba voltides. Loomise kõrgpunktiks kujunevad noore berberid suured ja ilusad silmad. Nende pärani silmade sügavusest loeb kunstniku intuitsioon, tema peenetundeline hing nagu raamatust poisi kogu sisemaailma. Neist silmadest hõõgub kõigutamatu usk Allahi kõikvõimsusesse, samas ka saatuse paratamatusesse, mis on teda nüüd seadnud vastamisi väärusulisega, rahaka eurooplasega. Tõetruult märgib Viiralt nooruki pilgus avalduva umbusu ja koguni kurbuse tema, võõra naatsaretlase pärast.
- Ent kõik need tunded kokku, mis nooruki silmades kajastuvad, hõljuvad iseäraliku, suure ja allergilise väsimuse taustal. Selle spetsiifilise, arstile tuntud väsimuse taustal, mis pärast kahenädalast tähnilise tüüfuse neljakümnekraadise palaviku käes lamamist hoiab inimest veel kaua oma köidikuis.
- Teadlikult või mitte, tahes või tahtmata, jäädvustas Eduard Viiralt berberi poisi portreesse äsja Typhus Exantematicust põdenud inimese kliinilise pildi. (lk 279)
- Viiralt liigub loomade vahel omainimesena. Vähenõudlik oma isikliku mugavuse suhtes, on ta sukeldunud ihu ja hingega loovasse töösse. Hoovis levib loomade mäletsemise läppunud, rasvane hais. Viltuse suuga krõmpsutavad loomad oma toitu, oks kollaste hammaste vahel tolknemas. Vaata et pritsib sulle sülge või poetab mõne puugi. Mäletseva kaameli portreteerimine nõuab kannatust ja aega. Tundide viisi veab loom oma alumist lõuga paremalt vasemale ja vasemalt paremale lausa hämmastava järjekindlusega. Viiralt vaeva ei karda ja sitkest tahtejõust tal puudust ei ole. Kaamel huvitab teda ülimal määral. Selle imeliku looma mõistmiseks on ta teda pidevalt vaadelnud, uurinud ja püüdnud hankida ka teateid. Talle imponeerivad looma harukordsed võimed ja ta püüab teda mõista. Visandeid ja joonistusi kaameleist on meister teinud hea hulga. Üks neist köidab mu tähelepanu. See on puulõikeks mõeldud joonis. Kaameli pea.
- Esimesel hetkel grotesksena tunduv, otsekui meelega liialdatud. Veider kolp voltis nahaga kaelal, julge silmavaatega.
- Ja ometi, milline sugestiivne ja sügavtõsine pilt! Imeloom kaamel kogu oma füüsiliste funktsioonide ja taibuka mõistusega on tervikuna minu ees paberilehel. See on kiidulaul Loojale, kes on selle looma määranud kõrbesse, ääretusse, päikese lõõma, ööde külmusesse ja tuulte alatisse lõõtsumisse.
- Oskuslikult juhib Viiralt tähelepanu looma silma kaitsvale mitmekordsele ripsmereale, lühikestele erksatele kõrvadele, mis on karvu täis nagu padjad, kinnitõmbuvaile ja lahtikäivaile ninasõõrmile — kaitseks liivatormi vastu. Ta seab minu ette looma seedimiskäigu kogu ulatuses. Ohutult haaravad karvadega vooderdatud mokad ja suulagi okkalist toitu. Vägevad hambad, otsekui kiskja omad, jahvatavad selle saepuruks. Kaelatorustik, päikest isoleerivate karvadega kaetud, veab toidu koos ilajoaga alla kolmeosalise kõhu veskimootorisse ja tõmbab hiljem mäletsemiseks suhu tagasi. Joonist silmitsedes tuleb meelde see seitseteist päeva joomata ja surma lävel olnud loom, kes ühe taani teadlase juuresolekul pumpas endale kümne minutiga sisse 62 liitrit vett ja jäi ellu... (lk 287-288)
- Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997