Grotesk
Proosa
[muuda]- Vastavalt Lo Tui lopsakale ja impulsiivsele natuurile ("Mulle meeldib möllata ja ennast puistata!") said karakterrollid noore näitleja pärisosaks. Juba varakult ilmnes Lo Tui isikupärane nägemislaad ning mängumaneer. Oma lavakujude loomisel kasutas ta tugevaid jooni ja erksaid värve. Terav silm ning loomupärane kalduvus koomikale olid süüdi selles, et näitlejale kõigist žanritest grotesk ehk kõige rohkem kontimööda oli. Groteski, seda nii harva esinevat talenditahku, poleks ju iseenesest kuidagi võimalik "süüks" lugeda, ilmselt aga oli taoline mängulaad märgatavas vastuolus trupi üldise realistlik-olustikulise suunitlusega ning langes seetõttu paiguti ansamblist välja. Mõnikord võibolla vedas ka näitleja mõõdutunne alt, sest kriitika on hoiatanud, et mäng "ei muutuks ebaesteetiliseks".
- Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 16)
- Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?
- Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11
- Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.
- Hasso Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Vikerkaar 2013/6. Valdur Mikita "Lingvistilise metsa" arvustus