Mine sisu juurde

Süüfilis

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Nii nagu don Quijote kannul tema Sancho Panza, nii sammub kristluse kannul süüfilis. (lk 18)
  • Mille süüfilis puutumata jättis, selle teeb maatasa ajakirjandus. Tuleviku ajupehmenemiste puhul ei ole põhjust enam niisama lihtne kindlaks teha. (lk 22)
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999


  • Kui "Põrmus" oli lõppenud õhtusöök, mille maksis kinni Mihhail Semjonovitš, tulid teda, see tähendab Mihhail Semjonovitši, kel oli seljas kallis piibrinahast kraega kasukas ja peas silinder, saatma kogu "Magnetiline Triolett" ja veel keegi viies — see oli purupurjus mees kitsenahkse kraega palitus. Špoljanski teadis temast üsna vähe: esiteks seda, et tal oli süüfilis, teiseks seda, et ta oli kirjutanud jumalavastaseid värsse ning Mihhail Semjonovitš, kel oli mõjukaid kirjanduslikke sidemeid, oli need ühte Moskva kogumikku sokutanud, ja kolmandaks seda, et ta oli Russakov, raamatukoguhoidja poeg.
Süüfilisehaige mees nuttis oma kitsenahka märjaks Kreštšatiku elektrilaterna all, surus küüsi Špoljanski piibrinahast kätistesse ja seletas:
"Spoljanski, sa oled kõige tugevam, kõigist tugevam selles linnas, mis mädaneb just niisamuti nagu mina. Sa oled nii ilus, et sulle võib andeks anda isegi su võika sarnasuse Oneginiga! Kuule, Špoljanski... On sündsusetu olla Onegini nägu. Sa oled kuidagi liiga terve... Sinus ei ole seda õilsat kõdumärki, mis võiks sinust teha meie aja tõepoolest silmapaistva mehe... Mina mädanen ja olen selle üle uhke... Sa oled liiga terve, aga sa oled ka tugev nagu kruvi ja sellepärast kruvigi ennast sinna!... Kruvi ennast kõrgusse!... Näe, nii..."
Ja süfiliitik näitaski, kuidas seda peab tegema. Ta haaras laternapostist kinni ja keerdus tõepoolest selle ümber, näides millegipärast pikk ja peenike nagu nastik.


  • "Te räägite nagu Adonis. Kas teile löödi valusaid haavu?"
Tekkis vaikus. Siis astusin otsustava sammu. Juba sellest hetkest peale, kui sain teada, et ta on arstiteadust õppinud, oli see mõte mind kiusanud; ja see, et ta minu fatalismi tõsiselt ei võtnud, äratas soovi teda millegagi rabada.
"Tegelikult löödigi." Ta silmitses mind uurivalt. "Nakatusin süüfilisse. Aasta algul Ateenas oskasin selle endale kuidagi hankida." Ta jälgis mind ikka veel teraselt. "Aga nüüd on asi korras. Ma olen vist paranenud."
"Kes teile diagnoosi pani?"
"See mees siinsamas külas. Patarescu."
"Kirjeldage mulle sümptomeid."
"Ateena haiglas leidis tema diagnoos kinnitust."
"Eks muidugi." Ta ütles seda väga külmalt, nii külmalt, et hakkasin sellele kohe seletust otsima. "Nüüd kirjeldage mulle sümptomeid." Lõpuks pressis ta need minult välja; kõigis üksikasjades.
"Seda ma arvasin kohe. Teil oli pehme šanker."
"Pehme šanker?"
"Ulcus molle. Väga tavaline haigus Vahemeremaades. Ebameeldiv, kuid ohutu. Parim ravim on sagedane seep ja vesi."
"Miks siis, kuradi päralt...?"
Üldtuntud kreeka žestiga, mis tähendas raha ja korruptsiooni, hõõrus ta nimetissõrme ja pöialt vastamisi. "Teil tuli maksta?"
"Jah. Selle eri sorti penitsilliini eest."
"Siis pole teil enam midagi teha."
"Ma annan selle neetud haigla kohtusse."
"Te ei suuda tõestada, et teil ei olnud süüfilist."


  • Suured linnad on hoorad. Kes seda ei teaks? Baabülon oli hoor. O La Reine aux fesses cascadantes. Penitsilliin hoiab New Yorgi välispidiselt puhta. Ei ole süüfilisest puretud nägusid, haigutavaid ninakoopaid nagu vanasti.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 133-134


  • Isegi Eestit joonistades peegeldab Viiralt maailma. Raua joonised viitavad aina sinna, kus on olnud alguse algus. Viiralti omad sinna, kus lõpule võib tulla lõpp. Raual rajatakse maailma veel rattata ja plokkideta, lihaste jõul, süles tassides. Viiraltil on juba hammasrattad isegi ajudes, elektripirnid silmaaukudes; terastorudest ninasõõrmeist külvatud surm lõhub peakapsleid, ja mida dünamiit ei purusta, selle närib läbi süüfilis.
    • Voldemar Panso, "Raud ja Viiralt", rmt: "Portreed minus ja minu ümber", 1975, lk 141


  • Ehkki teada tõsiasi on see, et van Gogh oma kõrva ära lõikas, lõi ta ennast ka nuiaga, käis igal pühapäeval mitmel jumalateenistusel, magas laudplangul, nägi veidraid religioosseid nägemusi, jõi petrooleumi ja sõi värvi. Praegu arvavad uurijad, et mõni van Goghi stilistilistest veidrustest (näiteks kiirtepärjad tänavalaternate ümber) ei pruugi sugugi olla tahtlik moonutus, vaid oli tingitud tema haigusest, või õieti tema kasutatud värvilahustite ja vaikude tekitatud mürgistusest, mis võis tema silmi sedavõrd kahjustada, et ta nägi valgusallikate ümber halosid. Patrick Trevor-Roperi järgi, kelle teoses "Maailm läbi töntside silmade" uuritakse maalikunstnike ja luuletajate nägemishäireid, olid van Goghi depressiooni võimalike põhjuste seas "ajukasvaja, süüfilis, magneesiumipuudus, oimusagaraepilepsia, digitaalisemürgistus (mida manustati epilepsia raviks ja mis võis tekitada kollase nägemise) ja glaukoom (mõnedel autoportreedel on näha laienenud parem pupill, ja van Gogh maalis tulede ümber värvilised halod)."


  • Süüfilis oli nii levinud, et üle kogu Londoni kerkisid "ninatute klubid". Üks ajaleht teatas, et "ekstsentriline härrasmees, olles võtnud pähe näha suurt ninatute seltskonnapidu, kutsus kõiki kannatanuid, keda ta tänavatel kohtas, ühel päeval kõrtsi lõunale, kus ta moodustas neist vennaskonna". Mees, kes võttis endale nende salajaste pidude jaoks härra Cramptoni varjunime, pakkus oma ninatutele sõpradele meelelahutust iga kuu ühe aasta jooksul kuni surmani, misjärel rühm "õnnetuna laiali pudenes".
    • Lindsey Fitzharris, "Lihunikukunst. Victoria ajastu õudustäratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks", tlk Kaupo Nurk, Gallus, 2020, lk 81


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Süüfilis&oldid=121943"