Kadri Simm

Kadri Simm (sündinud 30. aprillil 1976 Kiviõlis) on eesti filosoof ja eetikateoreetik.

Intervjuu

[Teaduseetikast:] Klassikaline näide on geneetilise materjali kogumine. See teema oli paarkümmend aastat tagasi väga kuum. Kui mina oma doktoritöös vaagisin argumente, mida selles kontekstis üldse kasutada saaks, siis praeguseks on paljud põhimõtted juba rahvusvahelistes kokkulepetes kirjas. Eetikadebatte ongi vaja pidada selleks, et saaks kokku leppida, mis on hea tava – ehkki ma ei ütle, et ebaeetilist koostööd enam ei toimu.
Eks kriitikas on ka tõetera sees. Mõnikord võibki tunduda, et kõike tahetakse ülemäära kontrollida. Tegelikult on probleem pigem selles, et valdkonnad ja uurimisteemad on väga erinevad. Uuringueetika on välja kasvanud biomeditsiinieetikast, ent tänapäeval peavad eetikakomitee kadalipu sageli läbima ka humanitaar- ja sotsiaalteadlased.
Aga osalejaid võivad kahjustada ka sotsiaal- ja humanitaarteaduslikud uuringud. Humanitaarias on teadusprojekte, kus eetikakomitee nõusolekut kindlasti vaja ei ole, aga on ka neid, kus seda võiks kaaluda.
[Ebaeetilistest meditsiiniuuringutest:] Veel 1960. aastatel uurisid teadlased vaeste mustanahaliste kogukonda Alabamas Tuskegees – lihtsalt selleks, et jälgida, kuidas süüfilis areneb ja milliseid vorme võtab. Tegelikult oli süüfilis tol ajal juba ravitav.
Kui sa tahad maksumaksja raha kasutada teaduse tegemiseks, peavad teatud tingimused täidetud olema. On uuringuid, mida paljudes riikides ei lubatagi teha, näiteks katseid embrüotega. Väga hoolikalt on turvatud militaartehnoloogia ja tehisintellekti arendamine. Tänapäeva teadlane peab ette mõtlema ka selle peale, kas tema töö tulemusi saab kurjasti ära kasutada ja kuidas ta saaks seda ära hoida.
Ameeriklastele õpetatakse – vähemasti õpetati siis, kui ma ise seal ajalugu õppisin –, et tuumapommi loomine ja kasutamine lõpetas II maailmasõja. Tuleb meeles hoida, et teadlane on ka kodanik, pereliige, ühiskonnaliige. "Oppenheimeris" võis pere olla üks kaalukeel, mis mõjutas teadlase otsust.
Teaduseetika on oluline, sest teadlased naudivad enamasti ühiskonnas suuremat usaldust. Aga selle eelduseks on ka kõrgemad eetilised ja professionaalsed normid.
Ka erialadevaheline koostöö on võimalik ainult siis, kui filosoof saab usaldada geneetikut ja vastupidi.
Lisaks ratsionaalsusele mõjutavad inimesi kontekst ja muud moraalivälised asjaolud. Kõik see on tihedalt seotud küsimustega, kas ja kuidas on võimalik eetikat – ja veel hästi – õpetada.
Arstide liidu kokkukutsutud töögrupp on koos käinud juba paar aastat ja oleme tegelenud patsiendi elulõpu tahteavaldusega. Enne kui me lubame eutanaasiat, peaksime andma inimestele võimaluse avaldada oma tahet, millisel puhul neid elustada või elus hoida. Teine pakiline teema on palliatiivravi parandamine – kui seda pole ja sa kannatad, polegi tegelikult midagi valida. Eutanaasiast saame rääkida alles siis, kui on tagatud inimväärne elulõpp ja valikuvõimalused.
Hoolitsuse kui praktika väärtust tuleks avalikult tunnustada, ja mitte pelgalt kord aastas aasta ema valides, vaid laiendades hoolitsust väljapoole privaatsfääri, toetada ja rakendada hoolitsuseetika põhimõtteid poliitikas ning avalikus elus, tegeleda hoolitsemise kui tegevuse mehelikustamisega.
Just värvisime kodus väikest raamatukapikest, mille loodame lähiajal oma maja ette välja panna – sain inspiratsiooni Washingtonist, kus just aasta elasin. Seal oli nii palju väikseid tänavaraamatukogusid! Mul ka virnad kodus kasvavad, aga tahan raamatuid jätkuvalt osta ja lugeda – eks raamatukogus käime muidugi ka.
- Kadri Simm, intervjuu: Tiia Kõnnussaar, "Kaasprofessor: teadust saab ka kurjasti ära kasutada", ERR/UT, 29.11.2023

Välislingid