Autoportree

Proosa

Kuula siis, Jane Eyre, oma kohtuotsust! Homme asetad sa enda ette peegli ja joonistad pliiatsiga oma portree, aga õiglaselt, ühtegi iluviga pehmendamata, ühtegi karmi näojoont vahele jätmata või ebameeldivat korrapäratust silumata. Siis kirjutad sa pildile alla: Üksiku, vaese ja inetu guvernandi portree.

Seejärel võta elevandiluust plaadike — sul on üks joonistusvahendite kastis —, sega paletil kõige värskemad, ilusamad ning puhtamad värvid, vali kõige peenem kaamelikarvadest pintsel ja visanda hoolikalt kõige veetlevam nägu, mida sa endale üldse oskad ette kujutada. Maali ta kõige õrnemates toonides ja pehmemates varjundites, vastavalt missis Fairfaxi kirjeldusele miss Blanche Ingramist: ära unusta ronkmusti lokke ega idamaiseid silmi — mis! Sa mõtled siin mister Rochesteri omi modellina kasutada! Jäta! Ei mingit nuuksatust! Ei ohkamist ega kahetsemist! Tahan tunnistada ainult mõistust ja meelekindlust. Tuleta meelde Blanche’i kreeka jumalannale omaseid kaela ja rinna ülevaid ning harmoonilisi piirjooni, näita ta ümarat, pimestavalt valget õlga ja õrna kätt, ära unusta briljantsõrmust ega kuldkäevõru. Kujuta täpselt ta riietust, õhulisi pitse ja säravat siidi, sujuvalt langevat salli ja kullakarva roosi. Kirjuta pildile alla: Täiusliku kaunitari, kõrgestisündinud leedi Blanche’i portree.

Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 156-157

Ehkki teada tõsiasi on see, et van Gogh oma kõrva ära lõikas, lõi ta ennast ka nuiaga, käis igal pühapäeval mitmel jumalateenistusel, magas laudplangul, nägi veidraid religioosseid nägemusi, jõi petrooleumi ja sõi värvi. Praegu arvavad uurijad, et mõni van Goghi stilistilistest veidrustest (näiteks kiirtepärjad tänavalaternate ümber) ei pruugi sugugi olla tahtlik moonutus, vaid oli tingitud tema haigusest, või õieti tema kasutatud värvilahustite ja vaikude tekitatud mürgistusest, mis võis tema silmi sedavõrd kahjustada, et ta nägi valgusallikate ümber halosid. Patrick Trevor-Roperi järgi, kelle teoses "Maailm läbi töntside silmade" uuritakse maalikunstnike ja luuletajate nägemishäireid, olid van Goghi depressiooni võimalike põhjuste seas "ajukasvaja, süüfilis, magneesiumipuudus, oimusagaraepilepsia, digitaalisemürgistus (mida manustati epilepsia raviks ja mis võis tekitada kollase nägemise) ja glaukoom (mõnedel autoportreedel on näha laienenud parem pupill, ja van Gogh maalis tulede ümber värvilised halod)."
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 305

Ta pilk tabas seinapeeglis omaenese liikumise. Ta peatus, et uurida oma nägu — osavõtmatult, otsekui mõnele võõrale kuuluvat. Silmad asetsesid teineteisest kaugel, pilk oli ekslev.

"Hulkuva koerarajaka silmad," mõtles Amos kibedusega. Haiglane suu väljendas tumma valu. Õnneks kattis kergelt teravnevat nõrka lõuga pruun hõre habemepuserik. /---/ Kuid kas oleks mõni võõras inimene, kes tema nime ei tea, osanud mõistatada, et teda on arvatud oma aja kolme-nelja silmapaistvama romaanikirjaniku hulka. Kas tema lugejad ei oleks pettunud, kui nad näeksid, et autor, kelle mehised tegelased vägivallast, verepilastusest ning piinamisest võitjana läbi sammuvad, pole võimeline mitte kassilegi "kõtt!" ütlema. Ootamatu mõte andis talle tröösti - Van Gogh. Autoportree. Just nõnda nägi temagi välja. Hapras astjas elutsev suurvaim. Mõte suurvaimust tõi kõvera naeratuse ta huultele. (lk 21-22)

[Leppy järelehüüe Amosele:] Mos Cottle, nagu teda nimetasid lähikondsed, oli lihtne vähenõudlik väikest kasvu mees, täiesti vaba edevusest või nina püsti ajamisest. Ei miski tema välises esinemises osutanud elavale ja vahedale mõistusele või võimsale loometungile, millest andsid tunnistust kõik tema teosed. Mos oli sale, hapra kondiga, tal olid unistaja leebed silmad ja meelas suu ning lõug, mida poolenisti varjas hõre habe, nagu ta seda armastas kanda. Sellisena oli tal teatav sarnasus Van Goghi autoportreega — needsamad lohkus põsed, seesama üksildase, kunstile pühendunud inimese kannatlik, ainitine pilk. (lk 65)
[Amose raamatutegelasest Edgar Wharne'ist:] Basili pilk oli mõtlik, kui ta ülevaate käest pani. Kas Wharne oli autoportree, milles laastava pahe osas esines alkoholismi asemel erootika, ametiala osas aga meditsiini asemel kirik? (lk 137)
- Helen McCloy, "Kaks kolmandikku vaimu", tlk Viktor Kerge, 1984

Siberis kehastab linnuriik kogu maailma igatsust. Seal vääneldakse ja kääneldakse, viskutakse kõrgele üles ja sööstetakse alla oma igatsuse poole, tuul vuhisemas sulestikus nagu reaktiivlennuk. Soos kareldakse mättalt mättale, uhkeldatakse sabasulgedega, tiibadega, kaelakroogete ja tupsudega ja kõigega, mis aga kellelgi on. "See olen mina!" hüütakse üle kogu mõõtmatu taiga ja tundra, ja see kõlab, nagu tuleks see kogu maailma ühendatud südamest.

See kõik on liiga jonnakas ja pealetükkiv, et seda võiks kauniks ja graatsiliseks nimetada. Luksutakse ja nõksutatakse peaga, viiksutakse ja küürutatakse, susistatakse, sihistatakse ja lõksutatakse, lehvitatakse tiibu, naksutatakse ja rabistatakse. Käitutakse nii, nagu loodus ette näeb, ja mina, vaatleja, tean, et see on peegeldus sellest mis toimub minu enda naha all.

Kord seisin ma keset Siberit, tupsude ja kaelakroogetega, ning loksusin ja viiksusin. Ma niksutasin ja kummardasin ja nokkisin maad, nii et sammal tolmas. Tema, kellele ma olin silma heitnud, tõusis tiibade rabinal lendu. Mängulennul arendas ta välja terve värvide ja sulgede signaalsüsteemi. Kas mina siis ei tea, kuidas on Siberis lind olla.

Ulla-Lena Lundberg, "Siber. Tiivuline autoportree", tlk Anu Saluäär, LR 38-40, 2013, lk 7-8

Neil pineva ootuse päevil hakkas Ševtšenko pidama venekeelset päevikut, mida ta jätkas ka pärast Venemaale jõudmist kuni 1858. aastani. "Päevik" ei kujuta endast mitte üksnes biograafilist dokumenti, vaid ka omapärast autoportreed, mis võimaldab tutvuda poeedi tunnete ja mõtetega, filosoofiliste ja poeetiliste veendumustega. "Päeviku" sissekannete põhjal joonistub Sevtšenko suure, kompromissitu humanistina, kes on tulvil kindlat usku rahvahulkade saabuvasse võidusse neid orjastanud feodalismi üle.
- Harald Rajamets, "Tarass Ševtšenko elust ja loomingust"; rmt: Tarass Ševtšenko, "Kobsaar", 1961, lk 343

Linda Kits-Mägi, kes töötas abikaasaga külg külje kõrval, ei lasknud oma maalijaisiksust lämmatada. Olles samuti särav, rikka paletiga kolorist, lõi ta Elmar Kitse omadest mitte vähem rafineeritud värvikooslusi. Teda võiks nimetada ekspressionismi kalduvaks impressionistiks, kellele olid esmatähtsad värv ja valgus. Ehkki tema spontaanne maalimisviis võib vahel paista hooletu, on tal iga pintslilöök ja värvinüanss paigas. Ta on maalinud valgusküllaseid interjööre, portreesid, lõputult maastikke, natüürmorte ja lilli. Tema "Autoportree" kohta ütles üks vaataja toredasti: "Nii vahetu, otsekui oleks nõusid pesemast tulnud, põll ees, ning istunud korraks enesele poseerima."
- Mai Levin, "Kitsede pere jätab sügava jälje", Postimees, 31.08.2020, lk 19

Kõige võtmelisem tekst Üdi/Viidingu vahekorra mõistmisel on juba 1973 ilmunud "Autoportree selgituseks". Jüri Üdi kirjeldab siin Juhan Viidingut ning hüüatab ettehaaravalt: "Ja minust ta ära ei pääse! Ta lepib sellega jälle!" Selles tekstis on midagi, mis teeb Üdi-Viidingu maailmakirjanduses unikaalseks, lüües ta lahku ka näiteks Pessoast, ja ühtlasi mõtestab ümber kogu ta heteronüümse tekstikorpuse, nii et sellest saab midagi enamat kui lihtsalt kahe erineva signatuuri (dionüümi) ümber koondatud tervik. Heteronüümid jäävad heterogeenseteks; Üdi ja Viiding moodustavad ebasümmeetrilise topeltmonumendi. (lk 601-602)
"Ma tean, et eraelu on müsteerium, kuid ma ei tea, mis on müsteerium." Viidingu vormel on ingellik tõdemus inimlikust vaatepunktist, sellal kui "Autoportree selgituseks" on kaine enesekirjeldus ingellikust vaatepunktist. Mõlemal juhul jaatatakse seoseid, mida väga täpselt väljendab just ingli allegooria. (lk 615)
- Hasso Krull, "Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule", rmt: Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", 1998

See olekski kõik. Muu selgub raamatust, sest kirjutades teistest kirjutad paratamatult iseendast, kuna nad kõik on aidanud kujutada su (auto)portreed.
- Voldemar Panso, "Autoportree asemel", rmt: "Portreed minus ja minu ümber", 1975, lk 7

Laarman alustas ekspressionismi, kubismi ja konstruktivismi tähe all, omaaegse modernistina. Tema esimeseks meistritööks võib lugeda autoportreed aastast 1921, millel näojooni visandavad ja liigendavad valged laigud lõõmavad süsimustal taustal nagu plahvatuse leegid; musta ja valge kontrast on peaaegu pimestavalt jõuline. Autoportree on linoollõige, mida Laarman pidevalt harrastas, kuid üha enam puulõikele üle minnes.
- Kai Laitinen, "Järelsõna", rmt: Märt Laarman, "Kylmad rubaiid", 1996

Et olla erandlik, pidi maalikunstnik, kelle nägemisviisi oli vorminud traditsioon ja kes oli tõenäoliselt kuueteistaastasest saadik kellegi õpipoisina tegutsenud, oma nägemuse tõeliselt ära tundma ning eristama selle seejärel tavapärasest kasutusviisist. Ta pidi üksipäini seadma kahtluse alla norme, mille raames ta oli välja kujunenud. Ta pidi nägema end kunstnikuna moel, mis eitas senist kunstnikupilku. See tähendab, et ta pidi kujutlema end tegemas midagi, mida keegi varem ette ei näinud. Milliseid pingutusi see nõudis, saame aimu kaht Rembrandti autoportreed vaadates.

Esimene on maalitud aastal 1634, mil ta oli kahekümne kaheksa aastane; teine kolmkümmend aastat hiljem. Kuid nende erinevus seisneb milleski hoopis muus kui tõsiasjas, et aeg on nii kunstniku välimust kui ka karakterit muutnud.

Esimesel maalil on eriline koht Rembrandti "eluloofilmis", kui võime nii öelda. Ta maalis selle oma abielu esimesel aastal. Ta esitleb seal Saskiat, oma kaasat. Kuus aastat hiljem on Saskia surnud. Seda maali kirjeldatakse sageli kunstniku nii-öelda õnneliku perioodi kokkuvõttena. Samas, kui vaadata seda sentimentaalsuseta, on näha, et õnn on siin ühtaegu nii formaalne kui ka läbitunnetamata. Rembrandt kasutab siin traditsioonilisi meetodeid traditsioonilistel eesmärkidel. Tema kunstnikukäekiri on küll hakanud välja kujunema, kuid see pole enamat kui traditsioonilist rolli mängiva uue esitaja stiil. Maal tervikuna jääbselle tarbeks poseerinute (siinsel juhul Rembrandti enese) hea õnne, prestiiži ja jõukuse kuulutuseks. Ja nagu sellised kuulutused ikka, on see hingetu.

Hilisemas maalis on ta traditsioonile vastu astunud. Ta on selle maalikeele jõuga enese omaks teinud. Ta on vana mees. Talle on jäänud vaid eksistentsi küsimus, eksistents kui küsimus. Ning maalikunstnik temas - kes on nii enamat kui vähemat kui üks vana mees - on leidnud viisi väljendada just täpselt seda, kasutades meediumi, mis on traditsiooniliselt selliseid küsimusi välistanud.

John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 110-112

Nüüd hoidsin ma siis käes kahte pilti minust endast, üks autoportree knittelvärssides, kurb ja pelglik nagu ma isegi, teine jahe ja pealtnäha kõrget objektiivsust järgiv, väljaspoolseisjalt, nähtud väljast ja ülevalt, loodud kellegi poolt, kes teadis rohkem ja ometigi vähem kui ma ise. Ja need kaks pilti, minu raskemeelselt kogelev luuletus ja tundmatu käe poolt kirjutatud tark uurimus, tegid mulle mõlemad haiget, mõlemal oli õigus, mõlemad kujutasid ilustamatult minu troostitut eksistentsi, mõlemad näitasid selgesti minu seisundi talumatust ja ebakindlust.
- Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, 1973, lk 54

Teine Vuokko lemmik oli Rembrandti tume ja intiimne autoportree, mis lasi läbi ainult vaikset valgust. See kujutas keskealist kunstnikku, kes teadis mida ta on korda saatnud ja mida ta kunagi enam korda ei saada. See näitas just seda hetke, kui Rembrandt taipas, et mitte ükski saavutus, mitte ükski auavaldus, mitte mingisugune edu ei too jäävat rahu; otsekui märkamatu haripunkt, mille järel uks oli jäetud lahti tema enese surmale. Ent pintsel püsis tal siiski veel käes ja sellest kavatses ta kuni viimase hetkeni kinni hoida.

Vuokko istus mu kõrvale plüüsiga kaetud pingile ja me silmitsesime pilti üheskoos. Ta ütles, et ehkki Rembrandti ilme liigutab teda, siis õigupoolest rohkem liigutab teda maali öine üksindus, mõte maalist siis, kui muuseum suletakse. Kui Rembrandti ümbritseb vaikus ja mitte keegi ei vaata.

Joel Haahtela, "Adele'i küsimus", tlk Kai Aareleid, 2020, lk 95-96

Luule

Nägu - ööris,
                         nina kolmnurk terav - sirge hüpotenuusiga,
suu - suudluste pööris,
                         laulatet igaveseks muusiga.

Kulmude mall:
                         kaks lennulist tiiba süsimusta.
Sinine viirg tõmmude laugude all, -
                         olen patune, võite uskuda.

Kaks silma
                         merirohelist - pärani pupillidega
optimistlikult sööstavad ilma
                         pilkude tulililledega.

Johannes Barbarus, "Autoportree" (1924). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 342

Ma olen kanatiib mille kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos
...
Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...
...
Ma olen tigude müstiline selgroog

Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 326-327

Mu ajudes
käib kummaline kahin,
kui ennast määrdund peeglitükist vahin.

Mu tajudes
on rohkem kui mu sõnus.
Oh pergel, küll on peeru lasta mõnus!
/---/

Paul-Eerik Rummo, "Autoportret't" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 211

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8

aga kärestikujõgi ise
see jõgedest rahutuim
on Sinu autoportree
uhkelt ja avameeli ta näitab
sügavuste ja nirede
valgeneelulist jõge
Jõuliste tunnete jõge
fantaasialennukat varju- ja valgusemängudes
...
aga koselõhangute jõgi ise
see jõgedest rahutuim
on Sinu autoportree —
avameelt ja uhkelt ta näitab
kärestikkude ilu jõulist ja isepäist
eneseületamise ilu
mis pole iganes mõõdukatele määratud
millest osasaamisel ometi
raame ega piire ei ole

Velly Verev, "Kärestikest" IV, rmt: "Paadilaulud", 1976, lk 65, 68, pühendatud Elmar Kitsele

Ma armastan Juhan Viidingut; armastan teda siis, kui ta
liigub mu unes, ja siis, kui ma näen teda ilmsi ja sageli.
Mida ta teeb, kui mind näeb, seda tean alati ette.
...
Mõeldes temast, mõtlen ta näost, mille jooni võib
uurida aastate kaupa, saamata küllalt; neist joontest
võib lugeda palju, kuid kõik peab endale jätma. Alati
muutuvad varjud - nad jätavad samaks ta näo, ta süga-
vad, rohekad silmad, ta nukra suu, mille taga on rivis-
tund hambad, mis muutuvad valgemaks järjest nagu
kiirgavad, lumised tipud, mis päikest kohtavad vara,
nagu pärlid ei tea mis karbist.
Juhan Viidingu ninas on sõõrmed, neist vabaneb
maailma pinge. Ta pikad saledad käed on looduse
suured teosed.
Ja minust ta ära ei pääse! Ta lepib sellega jälle!

Juhan Viiding, "Autoportree selgituseks", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 166

sellele pildile, mis ma sinust tegin
jäid sa poole liigutuse pealt,
kaks serva lõikavad su keha
läbi parema õla ja vasaku rinna pooleks.
...
vaatad mulle hääletus tardumuses otsa
aga mina tean, et juba otsidki sa
sellelt fotolt väljapääsu

huuled paokil
keeleots vormimas
selle luuletuse algust.

Maarja Pärtna, "autoportree", rmt: "Vivaarium" 2019, lk 13

Välislingid