Ulla-Lena Lundberg

Ulla-Lena Lundberg, 2012.

Ulla-Lena Lundberg (sündinud 14. juulil 1947 Kökari vallas Ahvenamaal) on Ahvenamaa soomerootsi kirjanik.

"Siber"

Tsitaadid väljaandest: Ulla-Lena Lundberg, "Siber. Tiivuline autoportree", tlk Anu Saluäär, LR 38-40/2013.

• Moskvas Jaroslavli vaksalis kohtusin kord mehega, kellele pole maailmas võrdset. See oli nagu ingli puudutus, ja inglitele on iseloomulik see, et nad mööduvad. Me reisisime üheskoos läbi Siberi ja elasime peaaegu terve aasta Jaapanis, ja läksime siis lahku. (lk 5)
• Õnnelikum kui Siberis pole ma iialgi olnud. Mul võttis pool elu aega, kuni suutsin end veenda sinna tagasi minema. Selle aja jooksul oli maailm pisut paremaks muutunud. See pakkus mulle midagi hüvituseks, ja mul oli palju tagasi saada. (lk 5)
• Vahepeal kulunud aastate jooksul valitses maailma kirdeosas Brežnevi ajastu. Kui ma tagasi pöördusin, oli Gorbatšovi aeg. Väikesed asulad raudtee ääres olid kummalisel kombel samasuguseks jäänud, nagu oleks stagnatsioon minu mäluga liitu astunud. Moodsad ehitused, mis olid kerkinud juba pärast minu aega, olid peaaegu eranditult lohakil ja räämas. Need olid nagu mind ennast samadel aastatel vallanud jõuetuse peegeldus. Me olime oma hoobid saanud, ja kõik võttis aega. (lk 5)
• Tookord septembris oli Siberi kohal mingi sära, just nagu maailma alguses. Sadas ainult enne Uuraleid, pärast seda valitses muinasjutuline valgus, kullane toon, mida ma uuesti nägin alles Aafrikas. See valgus läikis rongis vastu nõukogude kodanike raudhammastelt. Nad kõik naeratasid mulle, võib-olla sellepärast, et õnn on tõepoolest midagi vastupandamatut ja mingi äratundmine ütleb, et kõikidel inimestel on üheks hetkeks selle peale õigus.

Nad naeratasid ka sellepärast, et rong kujutas ennast pikemaajalist puhkekodu. Nädal aega kestval reisil Moskvast Vladivostokki oli inimestel aega puhata, süüa ja juttu ajada. Nad tundsid minu vastu suurt huvi, kuna ma olin ainuke välismaalane, kes reisis teises klassis, kaks ülejäänut olid esimese klassi reisijad. Me kohtusime restoranvagunis ja külastasime üksteise kupeesid, aga üldiselt kuulusin ma oma vaguni venelastele. (lk 5)

• Minu vene keel oli nii puudulik, et kogu mu jutt koosnes peamiselt hüüatustest, nagu: "Kui ilus! Kui tore! Kui huvitav!" Juba siis mõtlesin, et suured vääritimõistmised on reserveeritud nendele, keda me armastame ja kellega me võime sügavuti suhelda. Minu piiratud vene keel välistas seevastu kõik haavavad vääritimõistmised. (lk 5)
• Hiljem olen ikka ja jälle mõtelnud, kui eksimatu kõrv on venelastel sinu keeleoskuse taseme kuulmiseks ja kui kiiresti nad sellega kohanevad. Venelased ja mina väljendasime peagi üksteisele oma head tahet umbes neljakümne sõna abil. Nad lootsisid mind sõbralikult ja tõhusalt mööda esimeses klassis sõitvatest purjus ohvitseridest, kes tahtsid mind oma kupeesse kutsuda, ja hoolitsesid selle eest, et mehele, keda ma olin armastama hakanud, restoranis enne toitu ette ei antud, kui mina olin kohale ilmunud. Keegi teenindajatest valvas, et koht tema vastas jääks minu tulekuni vabaks. Siis kiirustasid nad kohale ja juhtisid mind sinna, kuhu ma tahtsin minna. Seejärel tuldi ja toodi menüü, kus kõik road peale ühe olid maha tõmmatud. Hommikuks, lõunaks ja õhtuks sõime mune ja rasvaseid kotlette, ja maitsvamat toitu pole ma ealeski söönud.

"Mulle ei anta üldse süüa, kui ma sinuga koos ei ole," kaebas mees, keda ma olin armastama hakanud.

• Sellest sai armastus, mille tõttu ma surivoodil ei pea kurvastama, et üks tunne on minust mööda läinud. See oli oluline armumine ka puht geograafilises mõttes. Ma kukkusin otse üle Siberi, nii et jalad olid Uurali mäestikus ja pea Jaapani mere ääres.

Seetõttu läks nii, et minu pilt Siberist muutus pildiks minust enesest, ja kui ma kirjutan Siberist, siis kirjutan omamoodi autobiograafiat.

• Maailm eksisteerib ainult meie meeltes. Ma sõitsin läbi Siberi 1968. aasta sügisel, samal aastal kui venelased marssisid Tšehhoslovakkiasse. Vene—Hiina piiri ääres Kaug-Idas, kukesammu kaugusel raudteest, koondati pärast Ussuurimaa kokkupõrkeid vägesid. Aga kuidagimoodi oli see nädal tegelikust maailmast otsekui välja tõstetud. Raudteeharud ja kõrvalteed viisid taigasse, töölaagritesse ja pagendusse, kõikjal olid inimesed, kes ihkasid kuhugi mujale. Igatsuste ja kaotuste kogutonnaaž, mida rong aeglaselt läbi Siberi vedas, oli tohutu suur, aga see ei muuda asja: ükski maastik pole mõjunud mahedamana, kui see oli Siberis septembris 1968, kui ma olin kahekümne ühe aastane. (lk 6)
• Inimene, keda inglid on puudutanud, otsib neid alati ja kõikjalt. Siis paned automaatselt tähele ka teisi tiivulisi olendeid; see ongi too suur hüvitus, mida maailm pakub. Peaaegu kõik, millele me kirglikult pühendume, on asenduseks millelegi muule. Linnuvaatlejate kohta öeldakse näiteks, et need on inimestes pettunud inimesed. Selles on oma iva, ja ei saa eitada, et osa teiste linnuvaatlejatega koosolemise võlust peitub selles, et peamine huvi on enesestmõistetavalt suunatud lindudele. (lk 7)