Mine sisu juurde

Kai Laitinen

Allikas: Vikitsitaadid

Kai Laitinen (täisnimega Kai Leon(ard) Kaarlo Laitinen; 27. september 1924 Suonenjoki, Soome – 11. märts 2013 Helsingi) oli soome kirjandusteadlane, kriitik ja estofiil.

Kirjutised ja sõnavõtud

[muuda]
  • [Eesti NSV-s ilmunud raamatute näitusest Helsingis:] Mis eesti raamatu näitus see on, kus Suits ja Under puuduvad!
    • Kai Laitinen; Valev Uibopuu, [ "Eesti vaba kirjanduse võit Helsingis"], Teataja, 6. aprill 1957, lk 1


  • Hämmastava tarmukusega jatkab eesti pagulaskirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv pilditeose "Meie maa" avaldamist. Mitmesugustest arhiividest ja eraisikuilt kõigist maailma kolgastest on neil õnnestunud koguda materjali, millistest paremat nad vaevalt oleks saanud kokku paigapealgi. Eriti hea pärituul on neil olnud seekord, sest Kesk-Eesti on kogu sarja kauneimaid teoseid, Viljandi- ja Tartumaa lopsakalt künklikud ja jõgedest uuristatud maastikud avanevad vaataja ette otsekui looduses nähtuna. "Meie maa" trükivälimus on esmaklassiline. Soomlasest ebaselgemate ja ähmasemate pilditeostega harjunud lugeja vaatleb neid Skanska Centraltryckerieti meistrinäiteid lihtsalt kadestades.
    • Kai Laitinen, "Viljandist Tartusse", Helsingin Sanomat, 2. juuni 1957; cit. via: "Kiidusõnu Soomest", Vaba Eesti Sõna, 27. juuni 1957, lk 4


  • [Aino Kallase ja Marie Underi kohtumisest:] Kui Tuglas Aino Kallase palvel tutvustas neid kaht juhtivat naiskirjanikku, ei olnud neil teineteisele mitte midagi öelda.
    • Kai Laitinen, "Aino Kallas: uurimus Aino Kallase loomingu peateemast ja taustast", Tallinn, 1997


  • [Märt Laarmanist:] Suveräänselt pürgis ta väheuuritud aladele, mis jäid kultuuri peateest kõrvale, ja lõi seal oma riigi.
    • Kai Laitinen, järelsõna, rmt: Märt Laarman, "Külmad rubaiid", 1996


Luule

[muuda]

"Igaühel on südame põhjas kell;
jääb see seisma, siis algab surma aeg,"
kirjutas Eino Leino.
Kui viis päeva tagasi
istusin sinu lauas, Rudolf Sirge,
suitsulatikas ees,
vaadates su pruune silmi,
tarka nägu, käte elavaid liigutusi
konjakiklaasi taga,
meenutades lõbusat juttu
ja lauldes kaeblikke laule,

kuidas võisin aimata,
et sinu kell oli lõpuni keeratud,
et ees ootas asumine
Hommiku tänavalt Öö tänavale,
et oli jäänud vaid viis päeva
argiaskeldusi, muresid ja kavatsusi,
elu viis sooja lõikuskuu päeva?

Ent olen rõõmus selle üle,
et viimne asi, mida nägid,
oli kalavete sädelus,
ja viimne töö, mida tegid,
ankru hiivamine.

  • Kai Laitinen, "Rudolf Sirge mälestuseks", Helsingis, 26. VIII 1970; tlk Minni Nurme, Looming 11/1970, lk 1688
  • Teade Rudolf Sirge surmast vapustas mind tavatult. Mäletasin Sirget nii elavalt — nii elavana! — ja mäletasin kõike, millest olime rääkinud. Meenus, et mõtlesin: hea, et Sirge on nii vilgas ja energiline... Ega aimanud, et talle jäänud aeg on nii üürike.
Ka pean tunnistama, et olen süüdi patus, millesse kriitik ei tohiks langeda: kirjutasin luuletuse. Aga kuna see on kirjutatud Sirge mälestuseks, kuulub mu patt ehk andeksantavate pattude hulka.
  • Katkend Kai Laitise kirjast, Looming 11/1970, lk 1688

Tema kohta

[muuda]
  • Kai Laitinen on tõenäoliselt esimene soome teadlane, kel lubati juba aastal 1967 Tartus tutvuda teda huvitavate kirjanduslooliste materjalidega. Kirjandusmuuseum olnud tema tarbeks avatud ka väljaspool tööaja lõppu, pärast sealt tulekut oodanud Villem Alttoa kodus terve virn raamatuid, mis võinuks Aino Kallase monograafia kirjutamisel abiks olla, lipikud korralikult vahel.
  • Kai Laitise põhialaks on loomulikult siiski ennekõike soome kirjandus. Olen üsna veendunud, et ta jääb soome kirjandusteaduses viimaseks, kes oli suuteline ja kellel tahtmist kirjutada raamatuks ühe mehe soome rahvuslik kirjanduslugu. Selle algvariant "Soome kirjandus 1917-1967" ilmus Soome Vabariigi 50. aastapäevaks.

Kirjandus

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel