Aino Kallas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aino Kallas, 1922.
Konrad Mägi, "Aino Kalda portree", tušš paberil, 1918.

Aino Julia Maria Kallas (aastani 1900 Krohn, pseudonüüm aastani 1902 A. Suonio; 2. august 1878 Kiiskilä küla, Viiburi maavald, Viiburi lään – 9. november 1956 Helsingi) oli soome kirjanik, esseist ja kriitik.

"Igaviku väraval"[muuda]

Aino Kallas, "Igaviku väraval: valitud luuletused", tlk Minni Nurme, 1979.


Taas Surmaluik kaamena ujub
jõe tumedal koolmeveel,
kes iial ta joigumist kuulnud,
se1 Maa kütkeist irdub meel.

  • "Surmaluik", lk 7


Justkui pikselöök halapaju lõhestab
ja ta tüve lahkab,
nii et tulejutt läbi elava puusäsi jookseb,
nõnda mind üdini rabanud taevane välk.

Nagu välgunool puul ära kõrvetand koore,
nõnda mu hing, koor põlenud söeks,
inimeste ees on ihualasti.

  • "Välgust rabatu", lk 8


Kaduvuse vari vajub mu üle kui langev puri,
kõik on kaotanud sära,
armastuse hõõgus ja juuste helk,
       olen võõras siin umbvõõral maal.

  • "Kaduvuse vari", lk 9


Armastan kevadet — alul
aimuste eredust,
lummust ja sünnivalu,
pakitsust mustavas mullas —
õnngi võib üleöö tulla —,
laululindude teretust.
...
Igatsen igavest lund,
igatsen igavest und,
virmaliste purpurvalgust,
Talv mu vali seltsiline,
sünge öö mu ainus sõber.

  • "Aastaajad", lk 18


...
Vaata, sihib surmasõrm!
Homme kõik on tuhk ja põrm,
kaduv armuunekene.

Igatsus vaid igavene,
igijääv vaid välge vetepinnal,
igijääv vaid ohe inimrinnas.

  • "Õhtu mererannal", lk 19


Edasi, edasi,
surmale vastu!

Kõik lapsed ja raugad
ja isandad auga,
kõik kehvad ja jõukad,
kõik albid ja nõukad,
ja kuningas valitsussauga.

Edasi, edasi,
surmale vastu!
...

  • "Nägemus", lk 20


...
Ennäe, mina pagesin saarele meres,
justkui pöörise südamikku,
lammaste seas mina leban
ega see häiri neid,
muutun halliks kiviks
ega keegi märka mind,
kimalased mu juustest kibavad lendu,
põuest piiluvad väikesed lilled,
randauhutud puuks mind pleegitab päike,
mured pagevad kui kalaparved madalas vees.
Kes küll võiks mind leida?
...

  • "Tormisüda", lk 21


Oh verine kuu,
vaenuaegade kuu,
sa valgustad maailma ööd.
...
Maapind su all täis on halli tuhka,
miks, kõver kuusirp, sa rahus ei puhka?
Kas leidub veel rüüstamata vilju?
On surmavaikus, käib tuulgi hilju.
Sa tummalt valgustad veretööd,
Palg pööra ära, oh kuu!

  • "Verine kuu", lk 22


Asupaika ehk muutsid?
Kas Sinu hingus innustab uusi hingi,
vääritu olen Su eluasemeks?

Kui mind ei häälesta Sina, ma ei helise,
kui ei süüta mu tõrvikut Sina, ma ei helenda,
kui mind lendu ei vii Sinu tiivad,
siis maas ma laman,
kui minus ei lõõma Su tuli, olen kustunud kui saja-aastane tuhk.

  • "Loomise Vaim", lk 23


"Hundimõrsja"[muuda]

Aino Kallas, "Hundimõrsja: Üks jutt Hiiumaalt", 1982.


  • Seesinane on lugu Aalost, metsavaht Priidiku abielunaisest, kellele Saatanast hundi väljanägemine anti ja kes nõnda Libahundi kombel ome laulatud mehe juurest laande põgenes, seal kiskjate elajate ja Diabolus Sylvarum'i elik Metshaldja kaas läbikäimises oli ning seepärast maarahvast Hundimõrsjaks sai kutsutud. (lk 3)
  • Sest neil aegadel oli huntide, karude, ilveste ja teiste metselajate kari üpris väga suureks kasvanud nii Eesti- kui Liivimaal, nõnda et võõradki teekäijad seda imekspanemisega tähele panid. Aga see kõik oli küll veel vanade vaenuaegade pärandus, sest kirjutati Anno 1650, ja maa tema elanikkude kaas puhkas nüüd Rootsi arma rahupõlve sees. (lk 4)
  • Siis oli hundisugu ka Hiiumaal üpris heitumatuks läinud, sest hunt, kui nälg tema sisikonda kaevab, on üks julge ja kartmata kiskjas, kuigi tema täis kõhuga on loomu poolest arg. Nõnda ei hoolinud hundid talve külma ajal taradest, vaid tungisid taludesse ja viisid lambad laudast elik koera õuest. Ja kuigi nemad suvel ainult ühe- elik kahekaupa ringi rändasid, siis lõid nemad talvel suurteks karjadeks kokku ja pidasid vahti nii metsa- kui maanteede ääres, et teekäijate kallale tormata, nõnda et paljud teele minnes sidusid pitka köie otsa teiba ning seda kiskjate peletamiseks oma ree järel lohistasid.
Nõnda ei leppinud need hundid, kelle algmine on Kuradist (sest eks ole Kurat ise Archilupus elik Peasusi?) ja kes ikka on olnud nõidade sulased, nemad ei leppinud mitte elamisega Kõpu ja Ristna laantes, kus oli nende asukoht vanast ajast peale olnud, vaid nad tegid oma pesapaigad Kõrgessaare kuusetihnikutesse ning soosaartele keset Hiiumaad ennast. Seal tegid emahundid oma kutsikad, ja kui sügis tuli, siis olid noored hundid juba välja kasvanud, et oma vanematega saart mööda ringi rännata.
Nõnda sai neist ja nende hõimlastest tervele Hiiusaarele üpris raske nuhtlus, äranis et nemad oma ahnuses enam kiskusid kui ära süüa jõudsid, nagu nõuab seda hundi iseloom. (lk 4-5)
  • Nõnda võis talveöödel, aga iseäranis Jõulu pühadel öödel (sest December on maarahvast kutsutud Hundikuuks!) kuulda neid oma nälja ja südame viha pärast taeva poole ulgumas otsekui vägevaid pasunapuhujaid, nõnda et hobused oma latrites ehmatasid ning maarahvas ütles, et taevataat huntidele pilvetükke elik ka tahukive otsekui koertele kontisid toiduks viskab. (lk 6)
  • Aga need julged hundikarjad olid ainult nagu Põrgu vahisalgad, mida see Kurivaim, kes valju hoolt inimese hukatuse eest peab, enese ette saatis.
Sest ei kulunud kaua selle järel, kui loomulikud hundid olid nõnda heitumatuks saanud, nii et kuskil ei võinud olla kaitstud nende kallaletungimise eest, kui inimeselapsedki hakkasid huntidena ümber jooksma ja huntide tegusid tegema, otsekui oleks tige Kurivaim nende sisse läinud. Ja kuigi see nõiajaht alles nüüd oli Hiiumaale ulatunud, mis on küll nagu Ultima Thule elik üks Issanda silma eest kõrvale jäänud koht, siis oli see ristiilma kõige kindlamates kantsides, nagu on Saksamaa ja Pöömi, samuti kui Spaania ning Frankrikemaa, juba ammu lahti pääsenud. Sest ausad ja korralikud inimesed, kes amma selle ajani olid kirikus käinud ning oma hingeõnnistuseks saakramenti võtnud, kiskusid nüüd verejanulise hundi kujul looma- ja lambakarja, kuigi ep oleks varem isegi vere lõhna kannatanud.
Nõnda oli Issand Roojaste Vaimude raudpuurid silmapilkmiseks pärani lahti teinud. Ja selles ei võinud olla mingit kahtlemist, sest seda tunnistati palju kordasid nende õnnetumate Libahuntide elik Lycanthropus'te eneste suu kaudu, kui neid üle kuulati per viam inquisitionis ja veekatsumise abil, sest Vesi, mis on puhas Element, ei võta siivutumat vastu, vaid heidab enesest välja kõik roojase ja rüvetuma. Ja mõnigi Libahunt on nagu nõid tuleriidal põletud, nõnda et tema hinge võiks puhtalt taevale anda, olgugi et tema ihu tulest hukka sai.
Siis langesid ka Hiiumaal mõnedki Issanda karja hulgast selle uue püünise sisse, mis oli Saatanast välja mõeldud. Sest kuigi tema Liivimaal ka ühe armuliku mõisaemanda oma paela oli saanud, siis ahvatles ta ometi iseäranis harimata lihtrahvast, et see ei oleks pidanud osa saama sellest õndsusest, mis Kristus oma taevase Isa sülest oli maa peale alla toonud.
Nõnda ei võinud küll keegi kindel olla tema salajase kallaletungimise eest, sest siin ei aidanud ei kõivus eluviis ega vaga meel, ei vanaduse tarkus ega nooruse vaprus ega niisama ka valvelolemine. (lk 6-7)
  • Ja see sündis siis, et Priidik, Suuremõisa metsavaht, kes oli veel noor mees ja vallaline, läks ühel suvisel hommikul Kassari saarele lambaid ostma üle selle madala väina, mis lahutab Kassari ning Orjaku saare Käinast. Ja juhtus olema üpris tüün ilm, nagu oleksid kõik tuuled pidanud Issanda hingamisepäeva, taevas oli kergetes pilvedes kui rästa rinnasulgedes ning maa hingas oma kuumust otsekui põleva ahju suu.
Kui siis metsavaht Priidik oli mäeharjale jõudnud, mis jookseb läbi Kassari saare, ja terve saar ning selle neemed ja samuti mere avarus selle laidudega avanesid tema ees, siis nägi ta ühe neeme otsas imetabast liikumist ja tema kõrvad kuulsid naispoolte kisendamist ning lammaste hädaldavat määgimist. Aga kui tema mäelt alla astus, siis nägi ta paarisajapealist lambakarja mööda rihvaranda jooksmas, ja paljaste säärtega lapsi, kelle hulgas oli ka täisealisi naispooli, neid lehtvitsuga taga ajamas ning sundimas neid vee äärde, sest see oli suvine lammaste pesemise päev. (lk 8)
  • Siis nägi Priidik seda kahesajapealist lambakarja, mis oli veel talviselt pulstunud ja lõikamata, lainetamas otsekui üksainus vabisev keha, ning üpris hirmunult oma liikmeid siputamas. Ja needsinatsed loomad kippusid oma kartuses ning rumaluses üksteise peale, otsekui oleks hunt karjas olnud, sirutades kaelasid ja määgides haledalt, nii jäärad kui uted ühes talledega, kes pidid teiste jalge alla jääma, sest segadus oli üpris suur.
Siis jäi metsavaht Priidik seda suvist lammaste pesemist vaatama, sest temal ep olnud ruttu, varjates end ise suure kivi taha. Aga naised, keda oli kümmekond, haarasid karjast kord ühe, kord teise lamba oma märgi järgi, mis oli looma reie elik kõrva peale põletud. Ja nemad ei vaadanud, kust rutuga kinni said, kas esim estest või tagumistest jalgadest. Vaid ilmhalastamata lohistasid nad abitu looma vette, tõmbasid ta küliti ning hakkasid kahe käega tema villa loputama. (lk 9)
  • Aga metsavaht Priidik ütles enesele:
"Tõesti, seesinane piiga peab olema loomu poolest tasane, sest ta oli nii lahke ja pitka meelega lammaste seas, ei rebinud neid ega saanud ka muidu ägedaks. Eks roogitse ja hoia ta siis hellasti ka oma meest ning lapsi (kui Issand teda nendega peaks õnnistama), nagu hoolitseb armus ja leplikus meeles palgaliste, karja ning terve maja eest, nõnda et mehel oleks temaga hea olla ja täielik rahu?"
Ja nõnda tema meeliskles oma mõttes ega tahtnud tähele panna Saatana märke selles neitsikus, nagu on nõiamärk ning punased hiuksed, vaid pani lukku oma kõrvad hoiatuse eest, sest tema oli langenud ülepea armastuse paeladesse.
Ega kulunud rohkem kui pool ajastaega, enne kui sellest Kassari saare piigast, nimega Aalo, kes suvehommikul saare rannal lambaid pesi, oli saanud juba Suuremõisa metsavahi Priidiku abielunaine, ja Priidik tõi nõnda oma äravalitu lambakarja keskelt nagu kord Jakob oma onu Labani tütre Raheli Haranimaalt. (lk 12)
  • Aga otse nõndasama nagu ööpäevas on kaks poolt, üks päeva- ja teine ööpool, nii on mõningad küll päeva lapsed ja teevad päeva tegusid, teised on jälle öö lapsed, kes mõtlevad öö mõtlemisi, aga kolmandates vahetavad nagu ööpäevaski valgus ning pimedus. Ja kõike seda nähakse omal ajal, kui katsumine selle ilmsiks toob. (lk 13)
  • Aga see Roojane Vaim, kes rahu vihkab, oli selle naispoole juba enese omaks valinud, nagu märgitakse ära üks lammas karja keskel, ja ootas ainult kavalasti aega, mil saaks tema oma vormi järgi ümber valada.
Sest nõnda kui pottsepp ühest ja sestsamast savitükist võib teha savikruusi elik ahjukivi, nii võib ka Kurat ühest nõiast teha hundi elik kassi elik voona, ilma et ta tema küljest midagi ära võtaks või midagi juurde lisaks. Vaid see sünnib nii, nagu savi esiti sõtkutakse ühe, siis teise vormi järgi, sest Kurat on pottsepp, aga nõiad on savi. (lk 14)


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel