Libahunt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Saksa puulõige 1722. aastast

Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.

Libahundi (ka koduhunt, Saaremaal inimesehunt, lõunaeesti murretes soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).

Proosa[muuda]

  • Inimestele ei meeldi libahundid. Ja h u n t i d e l e ei meeldi libahundid samuti. Kellelegi ei meeldi hundid, kes suudavad mõelda nagu inimesed, ja kellelegi ei meeldi inimesed, kes võivad käituda nagu hundid. See näitab ainult seda, et inimesed on igal pool ühesugused.
    • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2006, lk 114


Draama[muuda]

Luule[muuda]

Ah see raba!
Ah see raba —
lage laukasoo —
loitsinud on loitsuliseks
minu eluloo.
Isa Harjust,
ema Järvast
paarilisteks said,
otsides seal Valge Hobu
võhmal murakaid.

Ah see võhmas!
Ah see võhmas,
üksik ürgne saar!
Ah see libahuntidena
ühtind armupaar!

Sealt on jäänud,
sealt on jäänud
minu verre mürk,
otsaette,
otsaette
libahundimärk.

Ei see anna,
ei see anna
mulle asu eal.
Nii ma laulan libalaule
elu raba peal.

  • Muia Veetamm, "*Ikka mõtted", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 7-8)


Lippude me,
lippude me, lippude me vahetust
näinud mitu,
näinud mitu nurjakäiku tahetust.
Sunnirahva,
pöörderahva punalipust joobunud -
Brest-Litovskis
punalipp meist isegi loobunud.
/---/
Mustavalge,
mustavalgepunase nad tippu maa -
sinimusta,
sinimustavalget laulnud lippu ma.
Painaja all inimene hüüdnud nagu: lunasta!
Ennäe uut ju
libahunti, kiskjana ei punasta!

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel