Eino Leino

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eino Leino, 1912

Eino Leino (sünninimega Armas Einar Leopold Lönnbohm; 6. juuli 1878 Paltamo vald – 10. jaanuar 1926 Tuusula vald) oli soome kirjanik, tõlkija, ajakirjanik ja kriitik.


  • Näe, tuisus kui ühte hoiavad kaks,
on teekondki muutunud kergemaks.
  • "Naeratav Apollo" ("Hymyilevä Apollo"), viimane osa kolmeosalisest poeemist "Hümn", mis ilmus 1898. aastal kogumikus "Sada ja üks laulu" ("Sata ja yksi laulua").


  • See rahvas ei seedi midagi ega kedagi enesest suuremat. See rahvas on andekas oma vihas ja mitte armastuses, sest see ei või armastada muid peale enese ja omasuguste.
  • Kui mulle viimsel hetkel öeldaks, et siin maatükil elab rahvas, kes ei ole vennatapja ega pea salaviha, olles naabrile kade, võin siis ehk minagi parema põhjusega silmad kinni vajutada, sest siis mina tean, et Soome rahvas on surnud.
    • Raamatu "Vapauden kirja" eessõnas, 1918


Olgu valida muil voli,
mul ei olnud iialgi,
kas ma alt või ülalt tulin,
ennast ainult teostasin.
Mida pidin, tegin seda,
mis ei võinud, ma ei teind;
hämarale kiskus õdag,
lõpuks langes vaikne tund.

  • Gustav Suitsu proosatõlke põhjal[1]

"Ylermi"[muuda]

Tõlkinud August Annist.

Ylermi, ülbe'e isanda,
täkul templisse kihutas,
lausus löövi võlvi alta:
"Siin on meesi seesugune,
kahetse ei tehtud tööda,
taevast taga ei igatse!"
...
Paasi seinasta pajati,
sai sõnad kivine Kristus:
"Pea sa põrmus põlviteled,
kui on koolnud kaasa kallis."
...
Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis põrmanda pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi verise mõõga,
paiskas kindasa kivije,
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see kirik pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne müürid murdunevad,
kui sõrm seinasta mureneb.

Enne veel tulgu teine aega,
aega teine ja tugevam,
mis ei koolule kummarda,
rooma ei Manale minnes!"
Kannusti hobusta,
leegid lõid üle kuldase kübara...
Veelgi on kivissa kinnas.


"Oderma ja Kaderma"[muuda]

Tõlkinud Villem Ridala.

Oli korra mees Oderma,
Odermal veli Kaderma,
kummallagi naine noori.

Sõitsid hommiku hämussa
läbi laane varjulise;
laulis puus pahukse lindu:
...Õuduja on mees Oderma,
kaunike on mees Kaderma,
hää on süüa Hiie linnul
venna maksada verista."
Vandusi veli vanembi:
"Mida laulad Hiie lind!"
...
Valgusid eralle vennad,
kuulis kaunike Kaderma
suhisevat sulgunoole.
"Miksi sa lased minuda?"
Sõnus õuduja Oderma:
"Olen liugatand pahasti."
Veeris aegada vähene,
pöetud paistis, laigud tõusid,
hanged suuredki sulasid;
ei sula südanda külma
sumedassa vennassauna.
...
Kuulis kapsavada kabja,
nuuksahti pahasti noorik:
"Oi, Kaderma, kaunikene!
Veli välkudes tulekse,
noolkoda vihane vöölla."

Lausus kaunike Kaderma:
"Täiab tulla meie surma."

Vene langes vee varaje,
saivad sõrmed sõudemiksi,
sattus õuduja Oderma
rannalle sõmeraselle;
noole vinguja läheti
järgeje mehe ujuma,
läbi venna õlgaluie,
läbi naisegi nisista,
hüüdis veela, huilahuti:
"Mis on verda veljessani,
painu paadena üsereje,
mis on noorta naisessani,
tõuse tiibana kajaka,
et ei teine teist nad tabaje
ega süülista süleda,
ega siina, ei ka säälla,
ega maassa, maa seessa -
ega Looja taevaassa!"


Viited[muuda]

  1. Eino Leino nekroloog, Postimees, 13. jaanuar 1926, lk 2
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel