Mine sisu juurde

Minni Nurme

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Minni Katharina Nurme (kuni 1935 Neumann, 1936–1941 Raudsepp, 1941–1958 Hint; 17. oktoober (vkj)/ 30. oktoober 1917 Kiini talu, Aidu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 22. november 1994 Tallinn) oli eesti tõlkija, kirjanik ja luuletaja. Tema õde oli väliseesti kirjanik Salme Ekbaum. 1941–1958 oli ta abielus kirjanik Aadu Hindiga, nende tütred on kirjanikud Eeva Park ja Miina Hint, poeg luuletaja Päärn Hint.


Puud ei liigu mets ei võppu
laotab võrku härmatis
sellel võrgul pole lõppu
lättesilmas kirmetis

  • "Taliharjapäeval", kogust "Päev on aja aken" (2009)


Talvest talve olen üksildasem
vaatan mõtlikumalt olen tasem

  • "***Talvest talve olen üksildasem...", kogust "Puud varjulised" (1987)


Kevadpäike, ära looju veel!
Linnud vidistavad tuhatkeelselt,
Sulle pika pilgu avameelselt
Tahan heita lahkumise eel.

  • "***Kevadpäike, ära looju veel..."


Tuulevaikuse tunnil
leht ei puuduta lehte
latv ei sahise -
pelk valgusejanu

  • "***Tuulevaikuse tunnil..."

Tema kohta

[muuda]
  • Siin pole lõhestunud problemaatilisi meeleolusid ega rafineeritud intellektuaalseid targutusi, küll aga elu jätkamise, kasvatamise ning hella hoidmise lihtsat õnne ja vahel ka lihtsat kurbust sel puhul, kui see on takistatud. Nurme luuletuste paremikus inimesed ja asjad ei tundu elavat üksi, omaette, nad on ikka mingis tundetoonitatud seoses. Looduspildid meenutavad tihti atmosfäärikaid maale, kus esemete äärjooned pehmelt üksteisesse sulavad. See ei ole just tavaline meie luules, kus esemed enamasti joonistuvad graafilise selgusega. Nägemispilti tihendavad üsna tõhusalt elamused kompamismeele valdkonnast, olgu siis juttu lammaste aurava villa kuumusest, savist vooliva lapse sõrmede all või noorte armastajate helltasasest sammust. Üldse on luuletuskogus üsna palju juttu pingest, hoost, erutusest.
Nõukogude kirjanduse üldisesse avarasse raami sobivaks teevad "Sünnimulla" mitmed muudki jooned, näiteks kas või see, et elunähtuste mitmekesisuses pole unustatud tööd kui väärikat luuleobjekti, või seegi, et siin puudub usundilistele ning idealistliku metafüüsika motiividele najatuv luulelisus. Maailm on Minni Nurmele täis jätkumise tunglevat elu. Isegi lahed ja merekäärud muutuvad tema lauludes hällideks ja "eluasemed kui rinnad tuikavad maa kuumal pinnal", rääkimata siis sellest, et "org laia rinnaga süleleb küla, sigineb põldude ihusoe põu" või "Juurt imetab emalik maa". Sellised visioonid loodusest ei tundu küünilised, nagu seda kodanliku Eesti ajal olid mõne meesluuletaja ajutised otslemised paralleelide järele seksuaalalalt igasugustele võimalikele nähtustele.


  • Kas me mäletame enam seda tunnet, teame, miks Minni Nurme, kes ise 1968. aastal Soomes olles õele üle suure lombi kirjutas, kuidas ta hingevärinal-lootuses-ootuses Praha kevadet jälgib, siin, kodus tagasi olles, oma 18aastast tütart Viljandi kohvikus avalikult nutmast keelab? "Mina ei saanud esimesel hetkel arugi, mis "liitlasvägi" see selline on, aga siis taipasin, et need on ju venelased, "meie" Nõukogude Liit, kes on kaasa käsutanud "liitlastest" käsualused, et minna Praha kevade vabadust tankidega maha suruma. Puhkesin nutma, Minni lausa käratas mulle: jäta järele. Ei tohi! Mina ei suutnud nuttu lõpetada ja minu jaoks oli tookord hirmus ka see, et rahvast täis kohvikus käitusid kõik nii, nagu ei oleks nad mitte midagi kuulnud /.../." (lk 118)
  • Ka oli Minnis mingi vaikiv tugevus, mis välistas – meie muidu nii tüliderohkes peres, kus kellelegi armu ei antud ega palutud – talle otsese "vastu haukumise" /.../. Minni ei sekkunud, ta ei käinud kunagi lastevanemate koosolekutel, ei läinud õpetajate hädakutse peale kooli asju selgitama, ei tulnud kohale ei siis, kui sa solistina esinesid, ega siis, kui sind direktori juurde oli kamandatud. Ja kui ma palusin, et ta mu päevikusse segaduse vältimiseks allkirja ei paneks – sest teen seda juba ammu tema asemel ise –, ei tekitanud see temas muid emotsioone peale ilmselge kergendus­tunde. (lk 43)
  • "Nüüd sureme küll enne kuu lõppu nälga," oli Minnil tihti kombeks öelda, ja läks aega, enne kui õppisin seda ütlust stoiliselt taluma. Asi ei olnud selles, et Minni ei oleks osanud rahaga ringi käia, vaid luuletaja ja tõlkijana teenis ta ka pidevalt tööd tehes oma suure pere tarbeks liiga vähe. (lk 84)
  • Mu ema nimelt armastas head teha ja seda vahel kasvõi vägisi. (lk 143)


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Minni_Nurme&oldid=129333"