Mine sisu juurde

Tutvumine

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • "Minu nimi on Lelet, Lelet Hallat," ütlesin ma ja surusin ta kätt. Hoidsin hinge kinni. Ma ei tahtnud, et ta paluks mul oma nime korrata. Ma vihkan, kui keegi mult seda palub. Ma tean, et mul on imelik nimi, aga ega ma seda endale ise pannud ole. Isa pani. Ja mulle ausalt öeldes isegi meeldib, et iga nurga peal ei tule mõnda nimekaimu vastu. Aga kui Karl oleks palunud mul oma nime korrata, siis oleks ma ta ikkagi selle raamatujamaga pikemalt mõtlemata põrgusse saatnud. Ma tean, et see on nõme jonn, aga ma olen juba selline ja midagi sinna parata ei saa. (lk 5-6)


  • Millal oli ta Georgiga tutvunud? Kas mitte 1927. aastal Fichte puhkelaagris? Ah ei, hoopis varem. Ta oli teda kohanud juba Eschenheimi jalgpalliväljakul, varsti pärast seda, kui nad olid lõpetanud kooli. Tema, Franz, oli nii halb jalgpallimängija, et kellelgi polnud tahtmist teda oma meeskonda võtta. Seepärast heitis ta nalja selliste poiste üle nagu Georg, kes ei mõelnud millestki muust kui jalgpallist. "Sul, Georg, on jalgpall pea asemel." — Georgi silmad muutusid ahtaks ja teravaks ning kindlasti ei löönud ta järgmisel pärastlõunal mitte juhuslikult palli Franzile kõhtu. Franz jäigi seejärel jalgpalliväljakust eemale — jalgpalliväljak polnud koht, kus ta oleks saanud mingit osa etendada, kuigi see teda endiselt veetles. Veel hiljemgi nägi ta vahetevahel unes, nagu oleks ta Eschenheimi meeskonna väravavaht. (lk 49)


  • Laurence silmitses lohet, siis kahvatut hirmunud poissi, hingas sügavalt sisse ja ütles elukale: "Palun andestust, ma ei mõelnud seda nii. Minu nimi on Will Laurence, aga sinu?"
Ühegi karistusega ähvardamine poleks suutnud ära hoida tekil levivat rabatud pominat. Lohepoeg ei paistnud seda märkavatki, ta murdis küsimuse kallal mõne hetke pead ja ütles viimaks rahulolematult: "Mul ei ole nime."
Laurence oli piisavalt Pollitti raamatuid uurinud, et teada, kuidas ta peab vastama, ja küsis ametlikult: "Kas mina tohin sulle nime panna?"
Lohepoiss - sest ta hääl kõlas ilmselgelt mehelikult - vaatas talle uuesti otsa, kratsis vaikides mingit pealtnäha veatut kohta oma seljas, ja lausus siis ebaveenva ükskõiksusega: "Kui sulle sobib."
Ja nüüd oli Laurence'i pea täiesti tühi. Tegelikult polnud ta rakmeisse paneku protseduurile üldse tõsiselt mõelnud - peale selle, et teha kõik endast olenev, et see ikka toimuks - ja tal polnud aimugi, milline võiks olla lohele sobilik nimi. Kui kohutav paanikahetk oli möödunud, seostus lohe ta mõtteis kuidagi laevaga ja ta pahvatas: "Temeraire," mõeldes suursugusele sõjalaevale, mille vettelaskmist ta oli aastaid tagasi näinud: seesama elegantne liuglev liikumine.
Laurence kirus ennast vaikselt, et polnud midagi valmis mõelnud, aga nüüd oli nimi välja öeldud, ja vähemalt oli see auväärne nimi, lõppude lõpuks oli ta mereväelane ja oli lihtsalt sobiv... Aga siinkohal katkestas ta oma mõttelõnga ja põrnitses lohepoega kasvava õudusega: loomulikult ei olnud ta enam mereväelane, koos lohega polnud see ju võimalik ja samal hetkel, kui too tema käest rakmed vastu võtab, pole Laurence'il enam pääsu.
Lohe, kes mehe tunnetest ilmselt midagi ei taibanud, ütles: "Temeraire? Jah. Minu nimi on Temeraire." Ta noogutas, see liigutus oli kummaline, sest tema pea jõnksles pika kaela otsas, ja ütles siis tungivamalt: "Mul on kõht tühi." (lk 25-26)


  • "Mul on hea meel teiega tutvuda, mister Vaim," ütles Carol.
"Mitte mister," vastas vaim. "Lihtsalt vaim. Ainult see ma olengi. Ja kõige koledam on see, et ma ei tea, kelle vaim ma olen. Teiega tutvumine valmistab mulle suurt rõõmu. Nii mõnus, kui laua ääres on neli inimest. Neli on kuidagi kena ja tasakaalustatud arv." (lk 198)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tutvumine&oldid=93445"