Naomi Novik

Naomi Novik, 2008.

Naomi Novik (sündinud 30. aprillil 1973 New Yorgis USA-s) on poola päritolu USA kirjanik ja programmeerija.

"Tema Majesteedi lohe"

Tsitaadid väljaandest: Naomi Novik, "Tema Majesteedi lohe", tlk Tiina Viil, 2010.

• Prantsuse laev, tekk verest libe, kõikus lainetaval merel, nii et iga hoop võis pikali paisata niihästi mehe, kellele see suunatud oli, kui ka selle andja enese. Keset taplusmöllu polnud Laurencell olnud mahti üllatuda vastupanu tugevusest, aga isegi läbi lahingupalaviku tuimastava hämu, mõõgavõitluse segaduse ning püstolilaskude suitsu märkas ta äärmiselt ahastavat ilmet Prantsuse kapteni näol, kui too oma meestele ergutusi hüüdis. (lk 9)

See ilme oli alles ka pisut hiljem, kui nad tekil kohtusid ja mees väga vastutahtsi oma mõõga loovutas: veel viimasel hetkel haaras ta terast peaaegu kinni, otsekui soovides seda tagasi tõmmata. Laurence tõstis pilgu, et teha kindlaks, kas lipp on langetatud, seejärel võttis mõõga vastu sõnatu kummardusega - ta ei rääkinud prantsuse keelt ja ametlikum jutt pidi ootama, kuni tuleb tema kolmas abi, noormees, kes oli parajasti trümmis ametis prantslaste relvade valvamisega. Kui lahingutegevus lakkas, langesid allesjäänud prantslased peaaegu jala pealt sinnasamasse, kus olid seisnud; Laurence märkas, et neid oli vähem, kui ta arvas olevat kolmekümne kuue suurtükiga fregatil, ja et nad kõik näisid haiged ja lohkus põskedega. (lk 9)

• Paljud lamasid tekil surnult või olid suremas, Laurence vangutas selliste kaotuste üle pead ja silmitses Prantsuse kaptenit hukkamõistvalt - see mees poleks küll mingil juhul tohtinud lahingut alustada. Peale ilmse tõsiasja, et Reliant olnuks Amitiést ka parimates tingimustes suurtükkide ja meeste arvult pisut üle, oli mingi tõbi või nälg meeskonda vähendanud. Lisaks olid laeva purjed nende pea kohal kurvalt puntras ja seda polnud põhjustanud lahing, vaid torm, mis oli laevast üle käinud alles sama päeva hommikul; nad olid vaevu saanud taaksli langetada, enne kui Reliant lähedale jõudis ja mehed sealt pardale tulid. Kapten oli ilmselgelt kaotusest sügavalt häiritud, aga ta polnud enam poisike, et lasta tujudel endast võitu saada: ta pidanuks oma meestest rohkem hoolima ja mitte viima neid nii lootusetusse lahingusse.

"Härra Riley," ütles Laurence oma teise abi poole pöördudes, "laske meie meestel haavatud alla kanda." Ta kinnitas kapteni mõõga oma vööle, Laurence'i meelest polnud see mees ära teeninud au, et talle mõõk tagasi antaks, kuigi tavaliselt oleks ta nii teinud. (lk 9-10)

• Laurence astus lähemale ja vaatas üksisilmi alla muna poole. Vaevalt võis keegi kahelda, mis muna see on, siiski ei saanud ta oma kogemuste põhjal midagi kindlat väita. Kui suurem hämming oli möödas, sirutas Laurence kõhklevalt käe ja puudutas väga ettevaatlikult muna pinda: see oli katsudes sile ja kõva. Ta tõmbus peaaegu kohe tagasi, kartes, et võib seda kuidagi kahjustada.

Härra Pollitt tuli oma kohmakal moel alla trümmi, klammerdudes mõlema käega redeli külge ja jättes sellele veriseid jälgi; ta polnud suurem asi meremees, laevaarstiks oli ta saanud alles küpses eas, kolmekümneselt, pärast mingeid teadmata pettumusi kuival maal. Sellest hoolimata oli ta lahke ja meeldis meeskonnale väga, isegi kui operatsioonilaua ääres polnud ta käsi alati just kõige kindlam. "Jah, söör?" alustas ta ja nägi siis muna. "Püha taevane isa."

"See ongi siis tõesti lohemuna?" ütles Laurence. Nõudis pingutust, et hääles juubeldust talitseda.

"Oo jaa, muidugi, kapten, seda on suurusestki aru saada." Härra Pollitt oli käed põlle sisse puhtaks pühkinud ja lükkas nüüd ülevalt rohkem õlgi kõrvale, et näha, kui suur muna õigupoolest on. "Hoidku küll, juba täitsa kõvaks tõmbunud, ma ei saa aru, mida nad ometi mõtlesid, ise maast nii kaugel."

See ei kõlanud just eriti paljutõotavalt. "Kõvaks tõmbunud?" küsis Laurence teravalt. "Mida see veel tähendab?"

"Eks ikka seda, et varsti hakkab kooruma. Ma pean kindluse mõttes raamatutest järele vaatama, aga minu meelest on Badke "Bestiaariumis" selgelt öeldud, et kui koor on täielikult kõvastunud, võib nädala jooksul koorumist oodata. Milline suurepärane eksemplar, ma toon mõõdulindid." (lk 12-13)

• "Tänan teid, söör, ja kui ma tohin öelda, ma olen äärmiselt teadlik... väga tänulik..." Aga siin jättis Gibbsi sõnaosavus, mis kunagi eriti märkimisväärne polnud, ta maha, mees ei üritanudki enamat, vaid lihtsalt säras üle näo Laurence'ile ja kogu maailmale, heast tahtest tulvil. (lk 14-15)
• Laurence kortsutas kulmu, ta mõistis meeste ülevat meeleolu ja kui olukord olnuks pisutki erinev, jaganuks ta seda nendega. Kui muna õnnestuks turvaliselt maale viia, oleks see väärt oma tuhandekordse kaalu kullas, kõik mehed pardal saaksid varandusest osa ja tema ise kaptenina pälviks selle väärtusest suurima jao. (lk 15)
• Amitié logiraamatud olid üle parda heidetud, aga prantslaste meeskond polnud nii diskreetne kui ohvitserid ja Wells oli nende kurtmistest piisavalt teada saanud, et viivitust ülearugi selgelt põhjendada. Meeskonnaliikmete palavik, millele järgnes suurema osa kuust kestnud tuulevaikus, tsisternide leke, mis jättis mehed veenappusse, ja siis viimaks tormituul, millest nemadki hiljuti pääsesid. Tegemist oli olnud pideva halva õnnega ja Laurence teadis, et tema ebausklikud mehed lööksid verest ära mõtte juures, et muna, mis kahtlemata kõike seda põhjustas, on nüüd Relianti pardal.

Ta hoolitseb kindlasti, et meeskond sellest teada ei saaks, on vaieldamatult parem, kui meestel pole aimu õnnetustereast, mida Amitié oli pidanud taluma. (lk 16)

• "Võib-olla te kõik ei tea," ütles ta, vaigistades sosistajaid pilguga, "et õhuväe poolest on Inglismaa väga kehvas seisus. Loomulikult on meie oskused suurepärased ja meie väed lendavad paremini kui ükski teine rahvas maailmas, kuid prantslastel on lohesid kaks korda rohkem ja ei saa salata, et neil on paremad tõud. Korralikult rakkes lohe on meile väärt vähemalt niisama palju kui saja suurtükiga laev - isegi tavaline kollarappija või kolmetonnine winchester -, aga muna suuruse ja värvi põhjal usub härra Pollitt, et siit koorub esmajärguline eksemplar, kes kuulub tõenäoliselt mingisse haruldasse suurt kasvu tõugu." (lk 16-17)
• [Laurence:] "Ma usun, härrased, et siin pole ühtegi meest, kes ei oleks valmis täitma oma kohust Inglismaa ees. Meid pole ehk küll kasvatatud õhuväe jaoks, kuid ega merevägi ka mingi muretu koht ole, ja teie hulgas pole ühtegi, kes ei mõistaks ränka teenistust." (lk 17)
• Laurence saatis vihase pilgu üle toa, mitte keegi ei vaadanud enam talle silma ega hakanud protestima.

Teda ajas veel rohkem raevu, et ta mõistis teise tundeid ja koguni jagas neid. Päris kindlasti ei suhtunud ükski mees, keda polnud selliseks eluks kasvatatud, hästi väljavaatesse ootamatult lohelenduriks saada, ja Laurence jälestas vajadust oma ohvitserid sellega silmitsi seada. See tähendas ju lõppu kõigele, mis vähegi tavalise eluga sarnanes. See polnud nagu meresõit, kus sa võisid laeva mereväele tagasi anda ja sind arvati erru sageli hoolimata sellest, kas sa ise tahtsid või mitte.

Ka rahuajal ei saanud lohet ju dokki panna ega vabalt ringi luusima lasta ja selleks et hoida täiskasvanud kahekümnetonnist elukat tegemast just seda, mis talle parasjagu pähe tuleb, kulus enam-vähem kogu lohelenduri tähelepanu ja abimeeskonna oma veel pealegi. Lohed ei allunud tegelikult jõule, nad valisid pirtsakalt, keda üldse endale juhiks võtta, mõned ei tunnistanud isegi äsja koorunult mingit ülemvõimu ja mitte ükski ei võtnud seda enam omaks pärast esimest toitmist. Metsikut lohet tuli pidada aretuskeskuses ja hoolitseda tema toidu, paariliste ja mugava ulualuse eest, aga kellelegi ta ei allunud ja inimestega rääkima ei hakanud.

Seega, kui vast koorunud lohe lasi ennast rakmeisse panna, sidus kohustus su temaga igaveseks ühte. Lendur ei saanud endale kergesti varandust koguda ega peret luua, tal polnud võimalik arvestataval määral seltskondlikust elust osa võtta. Lendurid elasid eraldi ja suuresti väljaspool seadust, sest polnud võimalik karistada lendurit, kaotamata võimalust kasutada tema lohet. Rahuajal elasid nad omamoodi metsikut ja pöörast vabameheelu väikestes enklaavides peamiselt Inglismaa kaugemates inimtühjades paikades, kus lohedele sai veidigi vabadust võimaldada. Kuigi õhuväe mehi austati tingimusteta nende vapruse ja teenistusele pühendumise eest, ei meelitanud väljavaade nende ridadesse astuda ühtegi kõrgemas seltskonnas kasvanud härrasmeest.

Ometi olid lendurid pärit headest perekondadest, härrasrahva pojad, kes juba seitsmeaastaselt selliseks eluks kasvatada anti, ja õhuväele oleks tohutult solvav, kui keegi peale nende oma ohvitseride üritaks lohet rakmeisse panna. Ja kui kedagi tuli paluda see risk võtta, siis juba kõiki - ometi, poleks Fanshawe nii sobimatul moel rääkinud, oleks Laurence Carveri asjast hea meelega eemal hoidnud, sest ta teadis, et poiss ei talu kõrgust, ja taipas, et see on tõsine takistus lohelenduriks saamisele. Aga säärase kahetsusväärse palve tekitatud õhkkonnas võis see soosimisena tunduda - ja niisugune asi ei kõlvanud kuhugi. (lk 17-19)

• "No nii, ma tahaksin, et selgitaksite, mida te oma varasema märkusega mõtlesite, härra Fanshawe," ütles ta.

"Oh, söör, ma ei mõelnudki midagi," vastas Fanshawe. "Asi on ainult selles, mida lohelenduritest räägitakse, söör..." Ta takerdus ja vaikis Laurence'i aina sõjakamalt välkuva pilgu all.

"Mul on kuradima ükskõik, mida räägitakse, härra Fanshawe," lausus Laurence jäiselt. "Inglismaa lohelendurid kaitsevad maad õhust, nii nagu merevägi merelt, ja kritiseerima võiksite hakata siis, kui olete teinud pooltki nii palju kui nõrgim nende hulgast. Te võtate üle härra Carveri vahikorrad ja teete peale enda töö ära ka tema oma, grokist olete edasiste korraldusteni ilma: teavitage varustusülemat. Võite minna." (lk 21)

• Oli säravalt päikesepaisteline päev ja võib-olla julgustasid just soojus ja valgus kaua koorevangistuses olnud lohepoega, sest muna hakkas tõsisemalt pragunema peaaegu kohe, kui oli välja toodud. Ülevalt kostis kõvasti sehkendamist ja valju sosinat, millest Laurence otsustas mitte välja teha, ja mõned korrad ahmiti õhku, kui muna seest paistis esimesi liikumise märke: välja pisteti terav tiivaots, teisest praost trügisid nähtavale küünised.

Lõpp saabus äkitselt: koor murdus peaaegu keskelt ja kaks poolikut lennutati tekile laiali, otsekui oleks munaasukas äärmiselt kannatamatu. Lohepoeg jäi alusele keset kooretükke ja -kilde ennast kõvasti raputama. Ta oli ikka veel limaga kaetud ja helkis päikese käes märjalt ja libedalt, ta keha oli ninast sabani ühegi varjundita süsimust; meeskonna hulgast käis läbi vaimustuseohe, kui elukas oma suured kuue luuga tiivad nagu daami lehviku lahti voltis, tiiva alumisel serval olid ovaalsed hallid ja tumedad kumavalt sinised laigud. (lk 22-23)

• Väga kahvatu Carver astus eluka suunas, silmanähtavalt värisev käsi ette sirutatud. "Hea lohe," ütles ta, aga need sõnad kõlasid pigem küsimusena. "Kena lohe."

Lohepoeg ei teinud teda nägemagi. Ta oli ametis sellega, et uuris ennast ja noppis nõudlikult ära munakoore tükke, mis ta naha külge olid kleepunud. Kuigi lohepoeg oli vaevalt suure koera kasvu, olid viis küünist ta kummagi jala küljes ometi tollipikkused ja hirmuäratavad, Carver vaatas neid ärevalt ja peatus poole meetri kaugusel. Ta seisis seal tummalt ja ootas, aga et lohe ei teinud temast endiselt väljagi, heitis noormees mureliku abipaluva pilgu üle õla sinnapoole, kus Laurence koos härra Pollittiga seisis. (lk 23)

• Aga lohepoeg suundus hoopis tekki uurima, ta välgutas liikudes kitsast kaheharulist keelt, puudutades kergelt kõike, mis selle ulatusse jäi, ta näitas end uudishimuliku ja arukana. Ometi ei teinud ta hoolimata Carveri korduvatest katsetest lohe tähelepanu võita poisist endiselt välja ja näis, et teised ohvitserid huvitavad teda niisama vähe. Kuigi aeg-ajalt tõusis lohe isegi tagumistele jalgadele, et mõnda nägu lähemalt uurida, tegi ta sedasama, et uudistada plokiratast või ülesriputatud tunniklaasi, mille peale ta huvitunult silmi pilgutas.

Laurence tundis, et ta süda läheb raskeks: keegi ei saaks küll otseselt teda süüdistada, kui lohepoega ei tõmbaks väljaõppeta mereväeohvitseri poole, aga lasta äsja koorunud tõeliselt haruldasel lohel metsistuda mõjuks ikka tõelise hoobina. Nad olid selle rakmeisse paneku korraldanud, arvestades üldteada fakte, noppeid Pollitti raamatutest ja Pollitti enda puudulikke meenutusi koorumisest, mida ta kord oli jälginud, aga nüüd hakkas Laurence kartma, et pidi olema veel mingi oluline samm, mille nad olid kahe silma vahele jätnud. Talle oli igatahes kummaline tundunud, et lohepoeg peaks kohe, äsja koorunult, olema võiteeline rääkima. Nad polnud tekstidest leidnud mingit erilist kutset või nippi, kuidas lohepoega kõnelema panna, aga teda hakataks kindlasti süüdistama ja ta teeks ka ise endale etteheiteid, kui selguks, et midagi on tegemata jäänud.

Tõusis vaikne kõnekõmin, kui ohvitserid ja madrused tundsid, et oluline hetk hakkab mööduma. Varsti peab ta loobuma ja mõtlema hoopis, kuidas elukat vangistada, takistada teda ära lendamast pärast seda, kui talle on süüa antud. Oma avastusretke jätkates läks lohepoeg Laurence'ist mööda, vajus istuma ja silmitses teda uurivalt ning Laurence vaatas lohe peale alla, pilgus varjamatu kurbus ja lootusetus.

Elukas uuris teda, Laurence märkas, et ta silmad on sügavsinised ja kitsaste, püstiste pupillidega, ning siis ütles lohe: "Miks sa kulmu kortsutad?" (lk 24-25)

• Laurence silmitses lohet, siis kahvatut hirmunud poissi, hingas sügavalt sisse ja ütles elukale: "Palun andestust, ma ei mõelnud seda nii. Minu nimi on Will Laurence, aga sinu?"

Ühegi karistusega ähvardamine poleks suutnud ära hoida tekil levivat rabatud pominat. Lohepoeg ei paistnud seda märkavatki, ta murdis küsimuse kallal mõne hetke pead ja ütles viimaks rahulolematult: "Mul ei ole nime."

Laurence oli piisavalt Pollitti raamatuid uurinud, et teada, kuidas ta peab vastama, ja küsis ametlikult: "Kas mina tohin sulle nime panna?"

Lohepoiss - sest ta hääl kõlas ilmselgelt mehelikult - vaatas talle uuesti otsa, kratsis vaikides mingit pealtnäha veatut kohta oma seljas, ja lausus siis ebaveenva ükskõiksusega: "Kui sulle sobib."

Ja nüüd oli Laurence'i pea täiesti tühi. Tegelikult polnud ta rakmeisse paneku protseduurile üldse tõsiselt mõelnud - peale selle, et teha kõik endast olenev, et see ikka toimuks - ja tal polnud aimugi, milline võiks olla lohele sobilik nimi. Kui kohutav paanikahetk oli möödunud, seostus lohe ta mõtteis kuidagi laevaga ja ta pahvatas: "Temeraire," mõeldes suursugusele sõjalaevale, mille vettelaskmist ta oli aastaid tagasi näinud: seesama elegantne liuglev liikumine.

Laurence kirus ennast vaikselt, et polnud midagi valmis mõelnud, aga nüüd oli nimi välja öeldud, ja vähemalt oli see auväärne nimi, lõppude lõpuks oli ta mereväelane ja oli lihtsalt sobiv... Aga siinkohal katkestas ta oma mõttelõnga ja põrnitses lohepoega kasvava õudusega: loomulikult ei olnud ta enam mereväelane, koos lohega polnud see ju võimalik ja samal hetkel, kui too tema käest rakmed vastu võtab, pole Laurence'il enam pääsu.

Lohe, kes mehe tunnetest ilmselt midagi ei taibanud, ütles: "Temeraire? Jah. Minu nimi on Temeraire." Ta noogutas, see liigutus oli kummaline, sest tema pea jõnksles pika kaela otsas, ja ütles siis tungivamalt: "Mul on kõht tühi." (lk 25-26)

• Kui teda ei takistata, lendab vast koorunud lohe pärast toitmist kohe minema, ja ainult siis, kui elukas rakmed vabatahtlikult vastu võtab, saab teda üldse kunagi valitseda ja lahingus kasulikuks muuta. Rabson seisis ammuli sui ja hirmust kangena, ta polnud rakmetega ettepoole astunud, nii et Laurence pidi ta lähemale viipama. Ta peopesad higistasid, metall ja nahk tundusid libedad, kui mees rakmed tema kätte andis. Laurence haaras neist kõvasti kinni ja ütles, taibates veel viimasel hetkel uut nime kasutada: "Temeraire, kas sa oleksid nii hea ja laseksid mul need sulle ümber panna? Siis me saame su siia teki külge kinnitada ja sulle midagi süüa tuua."

Temeraire uuris rakmeid, mida Laurence tema poole sirutas, ta lame keel lipsas suust, et nende maitset proovida. "Hea küll," nõustus ta ja jäi ootavalt seisma. Mõeldes otsustavalt ainult käsilolevale ülesandele, põlvitas Laurence maha ja kohmitses rihmade ja pannaldega, sobitas neid ettevaatlikult siledale soojale kehale, hoidudes tiibadest hoolega eemale.

Kõige laiem rihm läks kohe esijalgade tagant ümber lohe keskkoha, käis pandlaga kõhu alt kinni ja oli ristipidi kinnitatud kahe jämeda rihma külge, mis jooksid mööda lohe külgi ja üle kummuva rinnakorvi, siis tagajalgade tagant ja saba alt läbi. Rihmade külge oli õmmeldud mitu väiksemat silmust, mida pannaldada ümber jalgade, kaela ja saba, et rakmeid paigal hoida, ja hulk kitsamaid ja õhemaid ribasid, mis rihmati üle selja.

Keeruline kaadervärk nõudis tähelepanu ja Laurence oli selle eest tänulik, sest ta võis täielikult ülesandesse sukelduda. Tegutsedes märkas ta, et eluka soomused on puudutades üllatavalt pehmed, ja talle torkas pähe, et metalliservad võivad lohele viga teha. "Härra Rabson, olge nii hea ja tooge mulle purjeriiet, mähime need pandlad sisse," ütles ta üle õla.

Peagi oli kõik tehtud, kuigi rakmed ja valgesse riidesse mässitud pandlad olid sileda musta keha taustal inetud ega istunud eriti hästi. Aga Temeraire ei kurtnud sugugi, ka mitte keti pärast, mis kinnitas ta rakmeid pidi pilleri külge, ja sirutas innukalt kaela värskelt veristatud kitse auravat punast liha täis püti poole, mis Laurence'i käsul kohale oli toodud. (lk 26-27)

• "Ärme hakkame hädaldama, Tom," jätkas Laurence vaiksemalt ja vähem ametlikult ning heitis hoiatava pilgu sinnapoole, kus Temeraire ikka toitu ahmis. Lohede tarkus oli mõistatus isegi inimestele, kes seda teemat uurisid, Laurence'il polnud aimugi, kui palju lohe kuuleb ja aru saab, aga ta arvas, et parem on mitte riskida teda solvata. (lk 28-29)
• Hinganud sügavalt sisse, võttis Laurence ära oma kuldsed epoletid; need olid tugevasti kinnitatud, aga kuna kapteniks saades polnud ta kuigi jõukas, oli tal neist päevist meeles, kuidas epolette ühe kuue pealt teise peale panna. Kuigi polnud ehk päris õige anda Rileyle auastmetunnus ilma admiraliteedi kinnituseta, tundis Laurence vajadust juhtimise üleandmine mingil nähtaval moel ära märkida. Vasaku pistis ta endale taskusse, parema kinnitas Riley õlale: isegi kaptenina võis Riley esimesed kolm aastat kanda ainult ühte. Riley heledast tedretähnilisest näost võis selgelt lugeda kõiki tundeid ja hoolimata praegustest asjaoludest ei saanud ta kuidagi suruda alla rõõmu selle ootamatu ametikõrgenduse üle, mees lõi näost õhetama ja tundus, et ta tahaks midagi öelda, kuid ei leia sõnu.

"Härra Wells," ütles Laurence vihjet andes - kord juba alustanud, tahtis ta kõik korralikult teha.

Kolmas abi võpatas ja ütles siis nõrgavõitu häälega: "Elagu kapten Riley!" Kõlasid tervitushüüded, esialgu küll ebaühtlaselt, kuid kolmandal korral juba valjusti ja selgelt. Riley oli väga asjatundlik ja siiralt armastatud ohvitser, kuigi olukord oli rabav. (lk 29)

• Temeraire ei ärganud enne, kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma, Laurence tukkus raamatu kohal, kus kirjeldati lohede käitumist nii, nagu oleks see umbes sama huvitav kui aeglaselt vantsivad lehmad. Temeraire hakkas oma tömbi ninaga Laurence'i põske nügima, et teda üles äratada, ja teatas: "Mul on jälle kõht tühi."

Laurence oli juba enne lohe koorumist hakanud laeva varusid ümber hindama, nüüd pidi ta need veel kord läbi mõtlema, kui jälgis, kuidas Temeraire kugistas alla kitse jäänused ja kaks kiiresti ohverdatud kana - kontide ja kõige muuga. Seni oli lohepoeg kahe korraga söönud ära oma kehakaalu jagu toitu, ta näis juba mõnevõrra suurem ja vaatas igatsevalt ringi, et veel midagi saada. (lk 31)

• Temeraire vaatas kala kõhklevalt, näkitses natuke ja varsti oli see tervenisti, peast sabani, ta kurgust alla läinud - ja kala oli kaalunud koguni kaksteist naela. Temeraire limpsas keelt ja ütles: "See on väga krõmpsuv, aga maitseb päris hästi." Seejärel ehmatas ta nii ennast kui ka teisi valju röhatusega. (lk 32)
• Oma kohustustest niiviisi vabanenud ja meeskonna pilgu alt ära, istus Laurence mütsatades toolile ja vaatas magavat lohet kui hukatuse tööriista.

Laurence'i ja ta isa omandi vahel oli kaks venda ja kolm vennapoega, ta enda vara oli investeeritud fondidesse, mis ei nõudnud suuremat hoolitsemist, või vähemalt ei põhjustanud see erilisi raskusi. Ta oli lahingus mitu korda üle reelingu kukkunud ja võis tormi ajal mastitipus olla, ilma et tal sugugi halb oleks hakanud: Laurence ei kartnud ka lohe seljas araks lüüa.

Aga mis ülejäänusse puutus - Laurence oli härrasmees ja härrasmehe poeg. Kuigi ta oli läinud merele kaheteistkümneaastaselt, oli tal enamasti olnud õnne teenida laevadel, millel oli sada suurtükki või ainult veidi vähem, jõukate kaptenite alluvuses, kes sõid hästi ja võõrustasid regulaarselt oma ohvitsere. Ta armastas väga seltskonda, vestlused, tantsimine ja sõbralik vistimäng olid ta lemmikajaviited ning kui ta mõtles, et ei pruugi enam kunagi ooperisse pääseda, tundis ta tungivat vajadust oma naaberkoi aknast välja tühjaks kallutada. (lk 32-33)

• Ta püüdis eirata enda peas kõlavat isa häält, mis needis ta lollust, püüdis mitte kujutleda, mida arvab Edith, kui lohest kuuleb. Ta ei saanud neiule praegu isegi kirjutada. Kuigi ta pidas end teatud määral seotuks, ei olnud ametlikku kihlust veel sõlmitud, esialgu varanduse puudumise tõttu ja viimasel ajal sellepärast, et ta oli kaua Inglismaalt eemal viibinud.

Laurence oli trofeelaevadelt kena rahanoosi saanud, et esimene probleem lahendada, ja kui ta oleks viimase nelja aasta jooksul piisavalt kauaks kuivale maale sattunud, oleks ta ilmselt ettepaneku teinud. Ta oli juba pooleldi otsustanud, et palub pärast selle merereisi lõppu luba lühikeseks ajaks Inglismaale jääda, ehkki oli raske laevalt vabatahtlikult lahkuda, kuna ta ei olnud kindel, kas talle hiljem uus laev määratakse, aga ega Laurence nüüd nii ihaldatav peigmehekandidaat ka ei olnud, et võiks arvata, nagu ootaks Edith kõiki kosilasi kõrvale jättes nimelt teda - ainult poolnaljatleva kokkuleppe pärast kolmeteistkümneaastase poisi ja üheksa-aastase tüdruku vahel.

Nüüd oli ta tegelikult veel viletsam kandidaat, tal polnud vähimatki ettekujutust, kuidas ja kus ta lohelendurina võiks elama hakata või missugust kodu naisele üldse pakkuda saab. Edithi perekond võib vastu olla, isegi kui neiu ise on nõus, ja kindlasti pole nende abielu midagi niisugust, mida Edithit on õpetatud lootma. Mereväelase abikaasa peab küll kindlameelselt toime tulema mehe sagedaste äraolekutega, aga kui too siis koju tuleb, ei pea naine oma keskkonnast lahkuma ega kuhugi pärapõrgusse kolima, ukse taga lohe ja ainsaks seltskonnaks kamp karme mehi. (lk 33-34)

• Laurence oli alati hellitanud kindlat lootust saada omaenda kodu, kujutlenud seda pikkade üksildaste laevaööde ajal pisiasjadeni ette: olude sunnil väiksem kui see, milles ta üles kasvas, aga siiski elegantne, ja seda hoiab korras naine, kellele ta võib usaldada nii nende asjaajamised kui ka laste kasvatamise, see oleks mõnus varjupaik ajaks, mil ta on kodus, ja soe mälestus merd sõites.

Kõik tunded hakkasid selle unistuse ohverdamisele vastu, ometi polnud ta asjaolusid arvestades kindel selleski, kas saab Edithile auväärselt teha ettepaneku, mille neiu võiks meeleldi vastu võtta. Ja ei tulnud kõne allagi proovida Edithi asemel kellegi teise soosingut võita, mitte ükski täie aruga naine ei kulutaks oma tundeid lohelendurile, kui ta pole just seda sorti, kes eelistab rahulolevat ja eemalviibivat abikaasat, kes oma rahakoti naise kätte jätab, ja tahab elada mehest eemal isegi siis, kui too Inglismaal on - niisugune asjakorraldus ei ahvatlenud Laurence'it vähimalgi määral.

Magav lohe, kes oma kois edasi-tagasi kiikus, saba alateadlikult mingi võõriku unenäo tõttu tõmblemas, oli kodukoldele väga vilets aseaine. (lk 34)

• Järgmisel hommikul ärkas Laurence selle peale, et Temeraire mässis ennast jälle oma koisse ja see keeras kaks korda ringi, kui ta maha üritas ronida. Laurence pidi koi alla võtma ja Temeraire'i päästma: ta paiskus lahtiharutatud kangast välja nördimusest sisisedes. Et lohe jälle heatujuliseks muutuks, tuli teda silitada ja patsutada nagu solvatud kassi - ja siis oli tal kohe taas kõht tühi. (lk 36)
• Ülejäänud nädal möödus umbes samamoodi: Temeraire magas, kui tajust parajasti ei söönud, aga ta sõi ja kasvas ärevust tekitavalt. Nädala lõpuks ei elutsenud ta enam kajutis, sest Laurence oli kartma hakanud, et Temeraire'i ei saa laeva sisemusest kätte: ta oli juba raskem kui veohobune ja ninast sabani pikem kui barkass. Pärast arupidamist Temeraire'i kasvamise üle otsustati last ümber paigutada, et raskus laeva vööriosas paikneks, ja panna lohe tasakaaluks tekile ahtriossa.

Muutus tehti just õigel ajal, sest Temeraire suutis vaid suure vaevaga ennast kajutist välja pressida, kui oli tiivad tihedasti kokku rullinud, ja ta läbimõõt kasvas öö jooksul härra Pollitti mõõtmiste järgi veel terve jala. Õnneks polnud ta laeva ahtris lebades kellelgi eriti tee peal ees ja seal ta siis põõnas suurema osa päevast, saba aeg-ajalt tõmblemas, ärkamata õieti isegi siis, kui madrused olid sunnitud tööd tehes Üle tema ukerdama. (lk 36-37)

• Kui ilm umbes teise nädala keskel muutuma hakkas, tajus Laurence seda alateadlikult ja ärkas koidu eel, paar tundi enne vihmasaju algust. Amitie tulesid polnud kusagil näha, laevad olid tugevneva tuule tõttu öö jooksul lahku läinud. Taevas tõmbus ainult pisut heledamaks ja peagi hakkasid esimesed jämedad piisad vastu purjesid rabisema.

Laurence teadis, et ei saa midagi teha: just nüüd, rohkem kui kunagi, pidi käsutama Riley, ja nii võttis Laurence ülesandeks rahustada Temeraire'i, et too mehi ei häiriks. See osutus raskeks, sest lohe tundis vihma vastu väga suurt huvi ja sirutas muudkui tiibu laiali, et tunda, vett vastu neid peksmas.

Müristamine teda ei hirmutanud, välgusähvatused ka mitte; "Mis seda teeb?" küsis ta ainult ja oli pettunud, kui Laurence ei osanud talle vastust anda. "Me võiksime minna ja järele vaadata," pakkus ta, voltis tiivad jälle osalt lahti ja astus sammu ahtrireelingu poole. (lk 37-38)

• "See mees, kes mulle hai tõi, on vees," ütles Temeraire varsti, Laurence järgis tema pilku ja läbi peaaegu katkematu vihmakardina nägi ta umbes kuus rumbi pakpoordi piimist ahtri poole häguselt punavalget särki ja midagi, mis sarnanes vehkiva käega: see oli Gordon, üks madrustest, kes oli kalapüügis kaasa löönud.

"Mees üle parda!" hüüdis Laurence, käed suu ette torru tõstetud, et hääl paremini kostaks, ja osutas lainetes rabeleva kogu poole. Riley heitis talle ahastava pilgu, alla heideti mõned köied, aga madrus oli juba liiga kaugele mahajäänud, torm lükkas neid enda ees edasi ja polnud mingit võimalust Gordonile paatidega järele minna.

"Ta on nendest köitest liiga kaugel," märkis Temeraire. "Ma lähen ja toon ta ära."

Laurence tilpnes õhus veel enne, kui jõudis vastu vaielda, katkine kett Temeraire'i kaelas lehvis ta kõrval. Kui kett tema poole liikus, püüdis ta selle vaba käega kinni ja mässis paar korda rakmerihma ümber, et see ringi ei kõlguks ja Temeraire'ile piitsana vastu külge ei lööks, siis klammerdus ta süngelt rakmeisse ja püüdis kõigest väest rahulikuks jääda, sellal kui ta jalad rippusid õhus, all ainult ookean, mis ta vastu võtaks, kui ta haare lahti libiseks. (lk 38-39)

• Äkitselt lakkas vihm Laurence'ile näkku peksmast: nad lendasid tohutu tempoga pärituult. Laurence ahmis õhku, kiirus kiskus tal pisarad silmist, nii et ta pidi silmad sulgema. Lend oli niisama palju pöörasem kümnesõlmelise kiiruse juures mastitipus turnimisest kui viimane vaiksel kuumal päeval põllul seismisest. Laurence'i kurgust tahtis välja pääseda hulljulge poisilik naer, ta suutis selle hädavaevu maha suruda ja kainelt mõelda.

"Me ei saa otse tema juurde minna," hõikas ta. "Sa pead loovima - sa pead minema põhja, siis lõunasse, Temeraire, kas mõistad?"

Kui lohe midagi vastaski, siis viis tuul vastuse minema, aga tundus, et ta oli mõttest aru saanud. Ta langes äkitselt allapoole, pöördudes põhjakaarde, tiivad tuult haaramas ja Laurence'ist käis läbi jõnksatus, justkui oleks ta aerupaadis tugeva lainetuse käes. Vihm ja tuul materdasid neid endiselt, aga mitte nii hullusti kui enne, ning Temeraire muutis suunda ja loovis niisama kaunilt kui suurepärane kutter, ta siksakitas õhus ja pöördus järk-järgult tagasi läände. (lk 40)

• Temeraire sööstis järsult alla otsekui pikeeriv pistrik, Laurence lasi ennast lohe sihtimisvõimet usaldades rippu, ta sõrmed kündsid paar jardi veepinda, enne kui tabasid vettinud rõivaid ja ihu. Ta klammerdus kätega nende külge ja Gordon haaras omakorda temast kinni. Temeraire kerkis juba üles tagasi ja lendas eemale, tiivad pekslesid raevukalt, aga Õnneks said nad nüüd minna pärituult, selle asemel et vastutuult rabeleda. Gordoni raskus venitas Laurence'i käsi, õlgu, reisi, iga lihas oli pingul, rihm püsis säärte ümber nii tihedalt, et allpool põlve ta oma jalgu ei tundnud ja tal oli ebameeldiv tunne, et kogu kehast voolab veri talle pähe. Nad kiikusid raskelt edasi-tagasi nagu pendel, kui Temeraire kiiresti laeva poole lendas ja maailm tema ümber kaldus hullumeelselt viltu.

Nad kukkusid kohmakalt tekile, pannes laeva kõikuma. Temeraire seisis vankudes tagajalgadel, ta püüdis tiibu tuule eest kokku voltida ja tasakaalu säilitada, kui kaks meest kõhurihma küljes rippudes teda alla kiskusid. Gordon lasi lahti ja ukerdas paanikas eemale, jättes Laurence'i ennast vabastama, samal ajal kui Temeraire näis iga hetk talle peale vajuvat. Laurence'i kanged sõrmed ei saanud pannaldega hakkama, kuid äkki oli Wells seal ja lõikas noavälgatusega rihma läbi. (lk 41-42)

• Ta ajas end veel üheks hetkeks püsti, sest tundis sundi rääkida, kuigi keel oli väsimusest paks ja tuim. "Temeraire," ütles ta, "see oli tubli tegu. Väga vapper."

Temeraire vaatas tiiva alt mehele otsa, ta silmapilud laienesid ovaalideks. "Oh," kostis ta, hääl pisut ebakindel. Laurence taipas süü tundelahvatusega, et oli enne seda lohepojale vaevalt üldse mõne lahke sõna öelnud. Tema elu pea peale pööramine võis ju olla mingil moel lohe süü, aga Temeraire tegi ainult seda, mida nõudis tema loomus, ja teda selle eest kannatama panna polnud küll kuigi üllas.

Aga Laurence oli hetkel liiga väsinud, et hüvitada seda paremini, kui korrata mannetult "Väga tubli" ja patsutada lohe siledat musta külge. Ometi paistis sellest piisavat, Temeraire ei öelnud rohkem midagi, ainult nihutas ennast pisut, keerdus kõhklevalt ümber Laurence'i ja sirutas ühe tiiva veidi lahti, et meest vihma eest kaitsta. Selle katuse alla kostis torm summutatult, Laurence kuulis põse vastas võimsaid südamelööke, lohe kuum keha soojendas ta mõne hetkega üles ja niisuguses pelgupaigas vajus ta kiiresti sügavasse unne. (lk 42-43)

• "Hoia eemale, Tom," ütles Laurence kiirustades, lasi ketist lahti ja haaras kaelarihmast. "Hea küll, Temeraire, nüüd..." Üksainus hüpe ja nad olid õhus, laialisirutatud tiivad vehkisid suurte kaarjate liigutustega kummalgi pool Laurence'it, lohe pikk kere oli välja sirutunud otsekui taevasse tõusev nool. Laurence vaatas üle Temeraire'i õla alla, Reliant näis juba väikesena nagu üksildaselt ookeani hiiglaslikul veeväljal hulpiv mänguasi, ta nägi koguni Amitiéd - nii umbes kakskümmend miili ida pool. Tuul oli metsik, aga rihmad pidasid ja Laurence taipas, et ta näole oli taas ilmunud idiootlik lai naeratus, mida ta ei suutnud tagasi hoida. (lk 44)
• Temeraire neelas alla viimase tüki mõõkkala ja heitis terava ülalõualuu pärast uudishimulikku uurimist minema. 2Mul on nüüd kõht täis," ütles ta, tõustes tagasi kõrgemale taevasse. "Kas lähme lendame veel natuke?"

See oli ahvatlev ettepanek, aga nad olid juba üle tunni õhus olnud ja Laurence polnud päris kindel, kui kaua Temeraire vastu suudab pidada. Ta kostis kahetsevalt: "Lähme tagasi Relianti juurde ja kui sa tahad, võime natuke lennata laeva läheduses."

Järgnes kihutamine üle ookeani, sedapuhku madalal lainete kohal ja Temeraire riivas neid aeg-ajalt mänglevalt, pritsmed langesid uduvihmana Laurence’ile näkku ja hägune maailm tormas mööda, aga lohe oli ikka kindlalt tema all. Mees ahmis sügavate hingetõmmetega soolast õhku ja nautis lihtsat rõõmu tunnet, sikutades pärast kompassi uurimist aeg-ajalt ratsmeid ja juhatadeski nad viimaks Relianti juurde tagasi. (lk 45)

• Koosviibimine oli seega üsna mitteametlik, nii et kui Carver leidis, et on üksinda vaba, olles pudingi pisut rutem alla kugistanud kui ülemused, võttis ta julguse kokku, pöördus otse Laurence'i poole ja uuris ääri-veeri: "Söör, kui ma tohiksin küsida: kas see on tõsi, et lohed võivad tuld pursata?"

Laurence, kõht meeldivalt täis ploomipudingit, mis oli järele alla loputatud mitme klaasi hea riislingiga, suhtus küsimusse leplikult. "See sõltub tõust, härra Carver," vastas ta, pannes klaasi käest. "Siiski arvan ma, et see võime on äärmiselt haruldane. Mina olen sellist asja näinud ainult üks kord, tegu oli Türgi lohega Niiluse lahingus, ja seda ütlen ma küll, et olin paganama rõõmus, et türklased olid siis meie poolel."

Teised ohvitserid võdistasid ennast ja noogutasid, vähe asju olid laevale niisama hukatuslikud kui laevalael lahti pääsenud tuli. "Ma ise olin Goliathil," jätkas Laurence. "Me polnud Orientist poole miili kauguselgi, kui see laev lõi lõkendama nagu tõrvik, me olime Orienti pardakahurid kahjutuks teinud ja täpsuslaskurid mastide otsast enamasti alla võtnud, nii et lohe sai laeva pihta ikka südamest tuld pursata." Ta vajus vaikides mälestustesse: purjed üleni leekides ja mustad suitsusambad taustal, võimas oranži ja musta värvi elukas ülevalt laeva poole laskumas, heites oma lõugade vahelt nende suunas veel rohkem tuld ja lehvitades sellele tiibadega tuult, kohutav möirgamine, mis vaibus alles pärast plahvatust, ja see, kuidas kõik helid kostsid veel päev hiljemgi summutatult. Laurence oli kord poisipõlves Roomas käinud ja näinud Vatikanis Michelangelo maali põrgust, kus lohed küpsetavad tulel hukkamõistetud hingi - too sündmus oli olnud üsna sedamoodi. (lk 47)

• "Mis sa arvad, kas mina suudan kunagi tuld pursata või mürki sülitada?" uuris Temeraire. "Ma ei tea, kuidas ma pean sellest aru saama, ma proovisin, aga mul õnnestus ainult õhku välja puhuda."

"Kas sa kuulsid, mida me rääkisime?" küsis Laurence kohkunult: ahtriaknad olid lahti olnud ja jutuajamine võis väga hästi tekile kosta, aga talle polnud millegipärast pähegi tulnud, et Temeraire võib pealt kuulata.

"Jah," ütles Temeraire. "See lahingujutt oli väga põnev. Kas sa oled paljudes lahingutes osalenud?"

"Noh, ma arvan küll," vastas Laurence. "Mitte rohkem kui paljud teised mehed." See polnud just päris tõsi, tema arvel oli ebatavaliselt suur hulk lahinguid, ta oli alustanud üsna noores eas ja teda peeti lahingukapteniks. "Aga sinu me nii leidsimegi, kui sa veel koorunud polnud: sa olid laeva pardal, mille me sõjasaagiks võtsime," lisas ta, osutades Amitiéle, mille ahtrilaternad paistsid kaks rumbi pakpoordi pool.

Temeraire vaatas huviga osutatud laeva suunas. "Sa võitsid mu lahingus? Seda ma ei teadnudki." See informatsioon tundus talle meeldivat. "Kas me läheme varsti jälle lahingusse? Ma tahaksin näha. Olen kindel, et minust oleks abi, isegi kui ma ei suuda veel tuld pursata."

Laurence naeratas tema entusiasmi peale, lohed olid kurikuulsad oma tugeva võitlusvaimu poolest, osalt just sellepärast peetigi neid sõjas nii väärtuslikuks. "Tõenäoliselt mitte enne, kui sadamasse jõuame, aga ma arvan, et hiljem näeme lahinguid küll ja veel; Inglismaal pole just eriti palju lohesid, nii et tõenäoliselt hakatakse meid sageli värbama, kui sa kord täiskasvanu oled," selgitas ta. (lk 49)

• "Väga kummaline, et ookean on täis igasugu asju, mida võib vabalt süüa, aga maa peal paistab kõik olevat kellegi oma," nurises Temeraire. "See ei tundu päris õige, pealegi, nad ise ei söö ju praegu neid lambaid ja mul on just nüüd kõht tühi."

"Oh jumal, Temeraire, ära räägi nii. Ma kardan, et kui nii edasi läheb, pannakse mind sulle mässumeelsuse õpetamise eest kinni," märkis Laurence lõbusalt. "Sa räägid lausa revolutsioonilist juttu. Mõtle ainult, kui nende lammaste omanik on seesama mees, kellelt me täna õhtul tahame sulle söögiks kena talle küsida - vaevalt ta annab, kui me praegu tema karjast varastame." (lk 56-57)

• "Kas me võiksime sinna pilvede juurde minna? Ma tahaksin näha, miks nad niimoodi liiguvad."

Laurence heitis kõhkleva pilgu pilveloori varjus mäeküljele, aga talle hakkas aina vastumeelsemaks muutuma mõte öelda lohele ei, kui just tingimata vaja polnud, seda tuli niikuinii liiga sageli teha. "Eks proovime, kui sa tahad," nõustus ta, "aga see tundub pisut ohtlik, me võime vastu mäekülge põrgata ja allatuule maha kukkuda."

"Oh, ma maandun enne pilvi ja siis läheme jala üles," ütles Temeraire, kägardus ja surus kaela vastu maad, et Laurence saaks talle jälle selga ronida. "See on igal juhul huvitavam."

Oli pisut kummaline lohega jalutada ja väga kummaline temast ette jõuda, sest ehkki Temeraire'ile piisas ühest sammust, kui Laurence tegi kümme, astus lohe oma samme väga harva, vahtis pidevalt ette ja taha, uurides pilvkatet maapinna kohal. Lõpuks kõndis Laurence veidi maad edasi ja heitis nõlvakule ootama, isegi tihedas udus oli tal mõnus tänu paksudele riietele ja õliriidest mantlile, mida oli õppinud lendama minnes selga panema. (lk 57)

• Temeraire ronis ikka veel väga aeglaselt mäkke, katkestades aeg-ajalt oma pilveuuringud, et heita pilk mõnele lillele või kivikesele, Laurence'i üllatuseks peatus ta äkki ja kaevas maast välja väikese kivi, mille ta siis ilmse elevusega Laurence'i juurde tõi - küünisega nügides, sest pihku võtmiseks oli see talle liiga väike.

Laurence tõstis kivi üles, see oli umbes tema rusika suurune ja igal juhul huvitav: püriidiga põimunud kvarts. "Kuidas sa seda ometi märkasid?" küsis Laurence uudishimulikult, keerutas kivi käte vahel ja pühkis sellelt enamiku mulda maha.

"Osa sellest oli maapinnal ja säras," selgitas Temeraire. "Kas see on kuld? Mulle meeldib, kuidas see välja näeb."

"Ei, see on lihtsalt püriit, aga väga ilus, eks? Ma arvan, et sa oled selline aardekoguja-elukas," märkis Laurence, vaadates kiindunult üles Temeraire'i poole; paljudel lohedel oli kaasasündinud kirg kalliskivide ja väärismetallide vastu. "Ma kardan, et ma pole küllalt rikas, et sulle paariliseks sobida, ma ei suuda sulle maeamisasemeks kullahunnikut anda."

"Ma võtan parema meelega sinu kui kullahunniku, isegi kui selle otsas oleks mugav põõnata," vastas Temeraire. "Mul pole midagi laevatekil magamise vastu."

Ta ütles seda täiesti tavalisel moel, üldse mitte nii, nagu tahaks komplimenti teha, ja läks kohe jälle pilvi uurima; Laurence jäi lohele järele vaatama, tundes kummalist segu hämmastusest ja äärmisest rahulolust. Ta suutis vaevalt ette kujutada midagi, mis tal sarnase tunde esile kutsuks, ainus paralleel, mis talle oma endisest elust pähe tuli, oli see, kui Reliant oleks rääkima hakanud ja öelnud, et talle meeldib, et just Laurence tema kapten on: see oli nii kiidu- kui ka kiindumusavaldus kõrgeimast võimalikust allikast ning sisendas Laurence'isse otsustavust olla nõnda suure kiituse vääriline. (lk 57-58)

• Kuberner oli olnud vastutulelikuna kui admiral Croft - võibolla mõjutas teda asjaolu, et elanikke tegi alalõpmata näljane lohe keset nende sadamat murelikuks - ja avanud linnakassa, et varustada Temeraire'i pidevalt lammaste ja veistega. Lohet ennast ei teinud toiduvaliku muutus sugugi õnnetuks, ta muudkui kasvas ja poleks Relianti ahtrisse enam mahtunudki, õigupoolest oli üsna tõenäoline, et ta kasvab pikemaks kui laev ise. Laurence üüris endale välja serval majakese, mille ta tänu omaniku äkilisele soovile sellest võimalikult kaugele pääseda odavalt kätte sai, ning Laurence ja Temeraire tulid kahekesi väga kenasti toime. (lk 59)
• Päevase kuumuse ajal, kui Laurence ära oli, Temeraire enamasti magas ja ärkas, kui päike oli loojunud; pärast õhtusööki istus Laurence väljas ja luges talle laternavalgel. Ta polnud kunagi eriline lugeja olnud, aga Temeraire nautis raamatuid nii väga, et nakatas tedagi, ja Laurence mõtles paratamatult rahuloluga, kui hea meel on lohel uue raamatu üle, kus kirjutati üksikasjaliselt kalliskividest ja nende kaevandamisest, kuigi mehel endal polnud selle teema vastu vähimatki huvi. Ta ei olnud sellist elu küll lootnud, aga siiani polnud ta oma staatuse muutumise pärast vähemalt mingil olulisel moel kannatanud ja Temeraire'ist hakkas saama harukordselt hea kaaslane. (lk 60)
• Raske oli välja mõelda, mida öelda. Lord Allendale polnud just kõige armastavam isa ja järgis piinlikult etiketti. Armeed ja mereväge pidas ta oma varanduseta nooremale pojale vaevu vastuvõetavaks alternatiiviks kirikule, Laurence'i õhuväkke saatmist kaalunuks ta niisama vähe kui lasta pojal kaubanduse alal tegutseda - ta poleks kindlasti ei pooldanud ega mõistnud. Laurence teadis väga hästi, et temal ja isal oli kohusest erinev arusaam, isa ütleks talle kindlasti, et tema kohus oma nime ees olnuks lohest heaga eemale hoida ja mitte segada asjasse vääriti mõistetud ettekujutust teenistusest. (lk 61)
• Kuldkett oli absurdselt raske, selline, mida ükski naine ei kannaks, samas mehe jaoks liiga toretsev: paksud kandilised lülid vaheldusid lamedate ketastega, ja nende küljes väikesed pärlripatsid. Juba kulla ja pärlite pärast arvas Laurence, et see peab kallis olema, maksma tõenäoliselt palju rohkem, kui ta endale lubada võib: ta pidi nüüd kulutused hoolikalt läbi mõtlema, kuna tulevikus polnud enam lootust vallutatud laevade lunarahale. Siiski astus Laurence sisse ja uuris järele - kett oli tõesti liiga kallis.

"Aga, söör, ehk sobiks see?" soovitas omanik, pakkudes talle teist ketti, mis nägi välja üsna samasugune, ainult ilma ketasteta ja lülid olid ehk pisut õhemad. See maksis umbes poole esimese hinnast - ikka kallis, aga Laurence ostis keti ära ja tundis siis ennast pisut tobedalt.

Sellest hoolimata kinkis ta keti samal õhtul Temeraire'ile ja oli veidi üllatunud, kui õnnelikult see vastu võeti. Lohe haaras ketist kramplikult kinni ega pannud seda enam mingi hinna eest kõrvale; kui Laurence talle ette luges, uuris ta kingitust küünlavalgel, keeras nii ja teisiti, et imetleda valguse helke kullal ja pärlitel. Kui Temeraire viimaks magama jäi, oli kett ta küüniste vahele põimunud ja järgmisel päeval oli Laurence sunnitud selle talle tugevasti rakmete külge kinnitama, enne kui Temeraire nõustus lendama minema. (lk 61-62)

• "Taevas hoidku, Laurence, kuidas te ta ometi ujuma õpetasite?"

Laurence vaatas võpatades vee poole ja jäi siis üksisilmi vahtima: tema äraolekul oli Temeraire vette läinud ja pladistas nüüd seal ringi. "Issand, ei, ma pole iialgi näinud, et ta nii teeks," ütles Laurence. "Kuidas ta põhja ei vaju? Temeraire! Tule palun veest välja!" hõikas ta pisut ärevalt.

Söör Edward jälgis huviga, kuidas Temeraire nende poole ujus ja tagasi kaldale ronis. "Kui ebatavaline. Sisemised õhupõied, mis neil lennata lasevad, võivad ju, ma arvan, lohet veepinnal hoida, ja kuna ta on kasvanud keset ookeani, pole tal ehk tavalist hirmu vee ees." (lk 63-64)

• Hiinlased aretasid lohesid juba tuhandeid aastaid enne seda, kui roomlased üldse Euroopa metsikuid liike kodustama hakkasid, nad olid oma töö suhtes tohutult kiivad ja lubasid isegi ebaolulisemate tõugude täiskasvanud isendeid maalt välja väga harva. Oli absurdne mõeldagi, et prantslased vedasid keiserlohe muna kolmekümne kuue kahuriga fregatil üle Atlandi ookeani.

"Kas see on hea tõug?" küsis Temeraire. "Kas ma hakkan tuld purskama?"

"Kulla lohe, see on kõigist võimalikest tõugudest üldse parim, ainult taevadraakonid on veel haruldasemad ja väärtuslikumad, aga kui sa oleksid taevadraakon, kuulutaksid hiinlased meile sõja, et me su rakmeisse panime, nii et peame olema tänulikud, et sa pole taevadraakon," selgitas söör Edward. "Aga kuigi ma ei välista seda päriselt, arvan ma, et ei ole eriti tõenäoline, et sa tuld purskama hakkad. Hiinlased aretavad eelkõige tarkust ja ilu, õhus on nad teistest nii tohutult üle, et neil pole tarvis oma liinidesse selliseid omadusi otsida. Idamaiste tõugude seast on jaapani lohedel palju tõenäolisemalt erilisi ründevõimeid."

"Päh," turtsatas Temeraire tusaselt. (lk 65-66)

• Joonud söör Edwardiga teed ja saanud temalt hulga raamatuid, leidis Laurence külast lamburi, kes ta raha meeleldi vastu võttis, nii sai ta enne tagasiteed Temeraire'ile süüa anda. Ta pidi lamba siiski ise alla randa tarima, loom määgis meeletult ja püüdis putku panna juba palju varem, kui Temeraire nähtavale ilmus. Laurence pidi lamba viimaks lausa sülle võtma ja too maksis kätte, pabuldades Laurence'i täis just enne seda, kui mees ta innuka lohe ette heitis. 8lk 68)
• "Kui vana see lohepoeg on ja kust te ta saite?"

"Ma olen kolm nädalat ja viis päeva munast väljas olnud ja Laurence võitis mind lahingus," kostis Temeraire, enne kui Laurence vastata jõudis. “Kuidas sina Jamesiga kohtusid?" uuris ta teiselt lohelt.

Volatilus pilgutas suuri piimjassiniseid silmi ja ütles selge häälega: "Ma koorusin! Munast!" (lk 69)

• Hallile lohele ei valmistanud kannul püsimine raskusi, ja kuigi Laurence'ile tundus, et Temeraire püüab salamisi lahti rebida, oli Volatilus ilmselgelt — ja õnnestunult — aretatud kiireks. Inglise aretajad olid oma piiratud ressurssidega töötades andekad saavutama teatud erilisi omadusi, aga siin oli nähtavasti arukus kiirusele ohvriks toodud. (lk 70)
• Nad maandusid üheskoos, taustaks Temeraire'ile lõunasöögiks toodud veiste ärev ammumine. "Temeraire, suhtu temasse heatahtlikult," ütles Laurence vaikselt. "Mõned lohed ei ole eriti taibukad, nii nagu mõned inimesedki, mäletad ju Bill Swallow'd Reliantilt."

"Oh, muidugi," nõustus Temeraire niisama vaikselt. "Nüüd ma saan aru küll, ma olen tähelepanelik." (lk 70)

• "Pagan võtku, küll on hea hetkeks maha istuda, oleme seitse tundi õhus olnud."

"Seitse tundi? Te olete kindlasti omadega täitsa läbi," lausus Laurence jahmunult. "Mul polnud aimugi, et nad nii pikalt lennata suudavad."

"Oh hoidku, ma olen ka neliteist tundi jutti lennanud," ütles James. "Teie lohega ma seda siiski ei üritaks, aga Volly võib ilusa ilmaga õhus püsida ka nii, et liigutab tiibu vaid korra tunnis." Ta haigutas pärani suuga. "Kuid naljaasi see muidugi pole, vähemalt mitte ookeani kohal olevate õhuvooludega." (lk 72)

• Volly hopsas paari laperdava hüppega Jamesi juurde, lalisedes erutatult lehmadest ja Temrerist, mis oli Temeraire'i nimest lähedasim variant, mille ta välja sai öeldud; James kallistas lohet ja ronis talle selga. "Tänan veel kord, näeme minu kulleriringide ajal, juhul kui te väljaõppe Gibraltaril saate," ütles ta, lehvitas ja siis muutusid nad hallide tiibade segadikus ehataevas kiiresti kahanevaks kujuks.

"Tal oli hea meel, et ta lehma sai," lausus Temeraire hetke pärast, seistes Laurence'i kõrval ja vaadates lahkujatele järele.

Laurence naeris selle ebamäärase kiituse peale ja sirutas käe, et õrnalt Temeraire'i kaela sügada. "Kahju, et su esimene kokkupuude teise lohega polnud just eriti paljutõotav," ütles ta. "Aga ta viib koos Jamesiga admiral Crofti teate Gibraltarile ja ma loodan, et päeva või paari pärast kohtad meelepärasema vaimulaadiga lohesid." (lk 73)

• "Söör," alustas Laurence aeglaselt, ta ei suutnud eriti selgelt mõelda, "mulle on jäänud mulje, et lohejuhti ei saa vabastada, et ta peab koorumisest alates kohal olema. Kas ma eksin?"

"Tavaolukorras oleks teil õigus, ja loomulikult on nii kõige parem," vastas Portland. "Ometi mõnikord juht sureb kas haiguse tõttu või haavadesse ja rohkem kui pooltel sellistel juhtudel oleme suutnud veenda lohet uut lendurit omaks võtma. Ma loodan, et Temeraire'i noorus," - ta ütles nime aeglaselt, hääles halvakspanuvarjund - "muudab ta asendaja suhtes leplikumaks."

"Saan aru," kostis Laurence, rohkemaks polnud ta võimeline. Kolm nädalat tagasi valmistanuks selline uudis talle suurimat rõõmu, nüüd oli tal kummaliselt tühi tunne.

"Loomulikult oleme teile tänulikud," lausus Portland, kes tundis võib-olla, et oodatakse siiski viisakamat vastust. "Aga tal läheb õppinud lenduriga palju paremini ja ma olen kindel, et ega merevägigi saa nii pühendunud ohvitseri kergesti meile loovutada."

"Te olete väga lahke, söör," vastas Laurence ametlikul toonil ja kummardas. See polnud loomulik kompliment, aga ta sai aru, et lause ülejäänud osa oli piisavalt siiralt mõeldud, ja see oli muidugi täiesti loogiline. Mõistagi läheb Temeraire'il paremini õppinud lenduriga, mehega, kes oskab teda õigesti kohelda, niisamuti läheb laeval paremini tõelise meremehe juhtimise all. Loomulikult oli see õnnetus, et Temeraire just tema välja valis, ja nüüd, kui Laurence selle lohe tõeliselt ebatavalist olemust tundis, oli veel ilmsem, et Temeraire väärib partnerit, kelle oskused oleksid lohega võrdväärsed. (lk 74-75)

• Enne kui noormees veel midagi välja jõudis pursata, sundisid sõbrad ta vaikima, aga öeldu oli siiski rabavalt solvav ja Laurence haaras otsekohe mõõgapidemest.

"Söör, te peate vastust andma," ütles ta vihaselt, "see läks üle igasuguse piiri."

"Lõpetage, õhuväes ei duelleerita," nähvas Portland. "Andrews, jumala pärast, pange ta voodisse ja andke talle pisut oopiumitinktuuri." Noormees, kes hoidis Dayesi vasakust käsivarrest, noogutas ja koos kolme mehega sikutas ta vastupunniva leitnandi toast välja, Laurence ja Portland jäid omavahele, peale nende oli ruumis veel vaid kivistunud ilmega Fernao, kes seisis nurgas, käes kandik portveinikarahviniga.

Laurence pöördus Portlandi poole. "Härrasmees ei saa sellist ütlemist taluda."

"Lenduri elu ei kuulu üksnes talle, ei saa lubada, et ta sellega nii mõttetult riskib," ütles Portland kindlalt. "Õhuväes ei duelleerita."

Selle teistkordne kuulutamine kõlas seadusena ja Laurence sai aru, et see on õiglane, ta käsi lõtvus kohe, aga vihapuna näost ei kadunud. "Siis peab ta vabandust paluma, söör, nii minult kui ka mereväelt, see oli ennekuulmatu teotus."

Portland ütles: "Ja ma eeldan, et teie pole kunagi kuulnud ega teinud niisama teotavaid märkusi lendurite või õhuväe kohta?"

Laurence vaikis, kuna kuulis Portlandi hääles varjamatut kibedust. Talle polnud kunagi varem pähe tulnud, et lendurid ju kuulevad selliseid märkusi ja panevad neid kindlasti pahaks, nüüd mõistis ta veel paremini, kui äge see halvakspanu on, arvestades, et oma teenistuse aukoodeksi järgi ei saa nad isegi väljakutset esitada. "Kapten," lausus ta viimaks vaiksemalt, "kui selliseid märkusi on tõesti kunagi tehtud minu juuresolekul, siis võin öelda, et ma ise pole iial midagi sellist öelnud ja võimaluse korral olen alati sellistele väidetele karmilt vastu astunud. Ma pole kunagi meelsasti kuulanud halvustavaid sõnu Tema Majesteedi relvajõudude ükskõik millise osa kohta ega talu seda ka edaspidi." (lk 78-79)

• Laurence nõjatus ettepoole ja surus põse Temeraire'i pehme sooja naha vastu. "Palun anna mulle andeks," ütles ta. "Nad veensid mind, et eemale hoida ja lasta neil proovida on ainult sinu huvides, aga ma oleksin pidanud taipama, mis sorti mees ta on."

Temeraire vaikis mitu minutit, kui nad mõnusasti lähestikku seisid, ja küsis siis: "Laurence, ma olen laeva jaoks nüüd juba liiga suur, eks ole?"

"Jah, võrdlemisi, välja arvatud loheveolaeva jaoks," möönis Laurence ja tõstis pea, sest küsimus ajas ta segadusse.

"Kui sa oma laeva tagasi tahad," ütles Temeraire, "siis ma luban kellelgi teisel endaga lennata. Temal mitte, sest ta räägib asju, mis pole tõsi, aga ma ei sunni sind jääma."

Laurence seisis hetke liikumatult, käed ikka Temeraire'i pea peal, lohe soe hingeõhk ümber hõljumas. "Ei, mu kallis," vastas ta viimaks vaikselt, teades, et see on puhas tõde. "Ma tahan parema meelega sind kui ükskõik millist laeva." (lk 80-81)

• Veel ebameeldivam oli aga see, et kuna ta ei osalenud vestluses, pidi ta paratamatult pealt kuulama, kuidas Woolvey seletab pikalt ja väga ebatäpselt sõja seisu ja jutustab Inglismaa valmisolekust invasiooniks. Woolvey oli naeruväärselt innukas, rääkides, mil moel annab maakaitsevägi Napoleonile õppetunni, kui too söandab oma väed üle Kanali tuua. Laurence pidi pilku taldrikul hoidma, et oma ilmet varjata. Maakaitsevägi lööb tagasi Napoleoni, kontinendi vaÜtseja, kelle käsutuses on sada tuhat meest - puhas lollus. Loomulikult oli see niisugune narrus, mida sõjaministeerium võitlusvaimu säilitamise nimel soosib, aga näha, kuidas Edith seda heakskiitvalt kuulab, oli äärmiselt ebameeldiv. (lk 104)
• Lohe kiire taip ja murelik hääl mõjusid Laurence'i kurnatud õnnetule meeleolule toonikuna ja ta rääkis otsekohesemalt, kui oli kavatsenud. "See on tegelikult vana tüli," ütles ta. "Isa oleks tahtnud, et ma läinuksin kiriku teenistusse nagu mu vend, mereväes teenimist pole ta kunagi auväärseks pidanud."

"Ja lohelendur on veel hullem, jah?" märkis Temeraire juba pisut liiga läbinägelikult. "Kas sa sellepärast ei tahtnudki mereväest ära tulla?"

"Isa silmis võib õhuvägi hullem olla, aga mina nii ei arva, sest sellega kaasneb vägagi suur hüvitis." Ta sirutas käe üles, et Temeraire'i nina silitada, lohe omakorda nuhutas teda kiindunult. "Aga tõesti, ta ei kiitnud minu valikut heaks, pidin poisikesena kodust ära jooksma, et saaksin merele minna. Ma ei või lasta isa tahtel ennast juhtida, sest meie ettekujutus kohusest on väga erinev." (lk 107)

• Edith hingas kiiresti ehmunult sisse ja ütles peaaegu raevukalt: "Kuidas sa võid niimoodi rääkida?" Hetkeks tärkas Laurence'is uuesti lootus, aga neiu jätkas kohe: "Kas ma olen kunagi olnud omakasupüüdlik, olen ma sulle eales ette heitnud, et sa järgid enda valitud suunda, hoolimata kõigist ohtudest ja ebamugavustest, mis sellega kaasnevad? Kui sa oleksid vaimulikuks hakanud, oleksid kindlasti saanud piisavalt ametikohaga seotud tulusid, me oleksime praegu kenasti koos omaenda kodus, meil oleksid lapsed ja ma poleks pidanud veetma nii palju tunde sinu pärast kartes, kui sa merel olid."

Edith rääkis väga rutakalt, tundelisemalt, kui Laurence oli tema puhul harjunud, ja neiu põskedel olid punased laigud. Edithi sõnad olid suuresti õiglased, Laurence pidi seda paratamatult märkama ja oma vimma pärast piinlikkust tundma. Ta hakkas juba kätt neiu poole sirutama, aga too jätkas: "Ma pole kurtnud, on ju nii? Ma olen oodanud ja kannatlik olnud, aga ma ootasin midagi paremat kui üksildast elu seltskonnast, kõigist sõpradest ja perekonnaliikmetest eemal, ja ma tahaksin saada rohkem kui vaid väikest osa sinu tähelepanust. Mu tunded on samasugused, nagu need alati on olnud, aga ma pole nii hoolimatu või sentimentaalne, et rajaksin õnne ainult tunnetele ja trotsiksin kõiki võimalikke takistusi." (lk 110)

• Temeraire uuris võõraid huviga, langetanud pea, et teda pesta saaks, ta suuümbrus oli hirvejäänustest verine ja ta ajas lõuad pärani, et Laurence pääseks ta suunurkadest verd ära pühkima. Maapinnal oli kolm-neli paari sarvi. "Ma püüdsin tiigis supelda, aga see oli liiga madal ja muda läks ninna," seletas ta Laurence'ile vabandavalt.

"Oi, ta räägib!" hüüatas preili Montagu Woolvey käsivarre külge klammerdudes - nad olid mõlemad taganenud, kui nägid säravvalgeid hambaridu: Temeraire'i lõikehambad olid juba suuremad kui mehe rusikas ja sakilise servaga.

Algul oli Temeraire rabatud, aga siis ta pupillid laienesid ja ta ütles väga leebelt: "Jah, ma räägin." Seejärel küsis ta Laurence'ilt: "Kas ta tahaks ehk mulle seljale tulla ja ringi vaadata?"

Laurence ei suutnud vääritut õelusepuhangut maha suruda. "Ma olen kindel, et tahaks, palun tulge siia, preili Montagu, ma ju näen, et te pole niisugune aravereline olend, kes lohesid kardab."

"Ei-ei," vastas naine kahvatudes ja tõmbus eemale. "Ma olen juba küllalt härra Woolvey aega kuritarvitanud, me peame ratsutama minema." Ka Woolvey kogeles paar niisama läbinähtavat ettekäänet, seejärel põgenesid nad koos, komistades oma rutus minema saada.

Temeraire vaatas neile pisut üllatunult järele. "Oh, nad ju kartsid," märkis ta. "Ma arvasin algul, et see naine on nagu Volly. Ma ei saa aru, nad pole ju lehmad, ja ma niikuinii alles sõin." (lk 113)

• Laurence varjas oma võidurõõmu ja tõi ema lähemale. "Ära karda, selleks pole vähimatki põhjust," rahustas Laurence teda leebelt. "Temeraire, see on minu ema leedi Allendale."

"Oi, sinu ema, see on ju nii eriline," ütles Temeraire ja langetas pea, et naist lähemalt uurida. "Mul on suur au teiega tutvuda."

Laurence juhtis ema käe Temeraire'i koonule ja kui leedi Allendale oli kõhklevalt sooja nahka puudutanud, hakkas ta lohet juba julgemalt hellitama. "Hoopis minul on au," vastas ta Temeraire'ile. "Ja kui pehme! Ma poleks uskunudki."

Vastuseks kiitusele ja hellitustele tõi Temeraire kuuldavale rahuloleva madala kõmiseva hääle ja Laurence tundis neid kahte vaadates, et on hulga õnnelikum kui enne; ta mõtles, kui vähe ülejäänud maailm talle korda läheb, kui ta võib kindel olla nende heakskiidus, keda kõige rohkem hindab, ja teab, et täidab oma kohust. "Temeraire on Hiina keiserdraakon," ütles Laurence emale ega püüdnudki uhkust varjata. "Lohede hulgas üks haruldasemaid ja ainuke kogu Euroopas."

"Ausalt? See on ju suurepärane, mu kallis, mulle meenub tõesti, et olen kuulnud, nagu oleksid Hiina lohed täiesti teistsugused," kostis leedi Allendale. Aga ta vaatas poega siiski murelikult ja ta silmis oli sõnatu küsimus.

"Jah," ütles Laurence sellele vastata proovides. "Ma arvan tõesti, et olen õnnega koos, usu mind. Võib-olla viime su ühel päeval lendama, kui meil rohkem aega on," lisas ta. "Lendamine on lihtsalt erakordne, miski pole sellega võrreldav."

"Või lendamine, no tõepoolest," vastas leedi Allendale nördinult, aga tundis sisimas ometi rahuldust. "Kui sa tead suurepäraselt, et ma ei püsi hobusegi seljas. Tõesti ei kujuta ette, mida ma veel lohe turjal peale hakkaksin." (lk 114)

• See polnud ehk kõige rahustavam, aga lohe soov naisele meeldida oli ilmselge ja leedi Allendale naeratas talle ikka.

"Kui väga lahke sa oled, mul polnud aimugi, et lohed on nii heade kommetega," ütles ta. "Sa hoolitsed Williami eest eriti hästi, eks ole? Ta on mulle alati kaks korda rohkem muret teinud kui teised lapsed ja satub pidevalt igasugustesse sekeldustesse."

Laurence oli pisut pahane, kui kuulis ennast niimoodi kirjeldatavat ja Temeraire'i ütlevat: "Ma luban teile, et ei lase temaga midagi halba juhtuda."

"Näen, et olen siin liiga kaua viivitanud, varsti te mähite mu vati sisse ja hakkate lusikaga putru suhu toppima," torises Laurence ja kummardus, et ema põsele suudelda. (lk 115)

• "Temeraire, kas sa ajaksid ennast püsti? Ma kinnitaksin oma karbi nüüd jälle sinu külge."

"Ehk võtad selle Duncani raamatu enne välja?" palus Temeraire tagajalgadele tõustes. "Merelahingutest. Meil jäi 1794. aasta 1. juuni lahingu kirjelduse lugemine pooleli ja sa võiksid seda mulle tee peal ette lugeda."

"Kas ta loeb sulle ette?" küsis leedi Allendale lõbustatult.

"Jah, vaadake, ma ei saa ise raamatuid hoida, sest need on nii väikesed, ja lehti ei suuda ma ka eriti hästi keerata," selgitas Temeraire.

"Sa said valesti aru - teda rabas hoopis see, et ma olen üldse nõus raamatut avama; kui ma poiss olin, püüdis ta mind pidevalt lugema sundida," ütles Laurence, tuhnides karbist raamatut otsida. "Sa oleksid üsna hämmastunud, kui teaksid, milline kirjandushuviline minust on saanud, ema, sest ta on lausa täitmatu." (lk 115)

• Kui nad tühja laua taga istusid ja teisi ootasid, rääkis Berkley Laurence'ile keerutamata: "Kindlasti tuleb teil silmitsi seista neetud kadedusega, te ei pidanud ju lohet ootama, ta langes teile nagu taevast sülle. Mina ootasin Maximust kuus aastat ja ta on seda igatahes väärt, aga no kui te ikka keksiksite keiserlikul mu nina ees ringi, sellal kui minu oma on alles munas, siis ajaks ikka vihale küll."

"Ootasite?" üllatus Laurence, "Kas teid määrati siis tema peale veel enne, kui ta koorus?"

"Sellest hetkest, kui muna oli nii palju jahtunud, et kannatas katsuda," ütles Berkley. "Me saame ühes põlvkonnas neli või viis kuninglikku vasklohet, Õhuväe ülemjuhatus ei jäta juhuse hooleks, kellele nad anda. Minu liikumine muutus piiratuks kohe, kui olin öelnud, et jah, tänan, ja siin ma siis istusin, vahtisin seda muna ja kamandasin poisikesi ning lootsin, et tal ei võta see neetud koorumine eriti kaua aega, aga, jumala eest, võttis ikka küll." Berkley mühatas ja tegi veiniklaasile põhja peale. (lk 145)

• "Kas ma jäin hiljaks... oh!" Laua juurde kiirustas pisut korratu välimusega sale noor poiss, häälgi veel murdumata, aga oma vanuse kohta suurt kasvu; ta pikad punased juuksed tikkusid punutud patsist välja. Noormees peatus järsult laua ääres ja istus siis aeglaselt ja vastutahtsi Rankini kõrvale, kus oli veel viimane vaba koht. Hoolimata noorusest oli ta kapten: kuueõlgadel ilutses kaks kuldset triipu.

"Ei, Catherine, mitte sugugi, lubage, ma kallan teile veini," ütles Rankin. Üllatunult vaatas Laurence poisile otsa ja arvas hetkeks, et kuulis valesti, aga nägi siis, et üldsegi mitte, poiss oli tõesti noor daam. Laurence silmitses tühjal pilgul lauasistujaid, mitte keegi teine ei pannud seda imeks ja ilmselgelt polnud see mingi saladus: Rankin rääkis tütarlapsega viisakalt ja ametlikult, pakkudes talle vaagnatelt toitu. "Lubage mul teid tutvustada," lisas Rankin ümber pöörates. "Kapten Laurence Temeraire’il, preili... oh ei, unustasin, see tähendab, kapten Catherine Harcourt... ee, Lilyl." (lk 147)

• "Sa oled siis Roland, jah?" küsis Laurence poisilt, kui ta sise­ õuele suundus, kolm last kaasa sörkimas, et sammu pidada.

"Jah, söör, kadett Emily Roland, teie teenistuses." Siis pöördus tüdruk oma kaaslaste poole, nii et Laurence'i rabatud ilmet ta ei näinud, ja lisas: "Need on Andrew Morgan ja Peter Dyer, me oleme siin kõik kolmandat aastat."

"Jah, tõesti, me kõik tahame aidata," kinnitas Morgan, ning Dyer, kahest poisist väiksem ja ümarasilmne, ainult noogutas.

"Väga hea," sai Laurence öeldud, vaadates vargsi alla tüdruku poole. Tollel olid poti järgi lõigatud juuksed nagu kahel poisilgi ja tugev jässakas keha, hääl vaevalt kõrgem kui teistel - Laurence'i eksimus oli igati mõistetav. Kui ta nüüd pisut järele mõtles, oli see ju täiesti loogiline: loomulikult pidi õhuvägi ka mõne tüdruku välja õpetama, läheb neid ju pikktiiva koorumisel tarvis ja tõenäoliselt oli kapten Harcourtki sellise väljaõppe läbi teinud. Aga ta ei saanud parata, et imestas, milline lapsevanem küll annab õrnas eas tüdruku sõjaväeteenistuse karmidesse tingimustesse. (lk 152)

• Laurence kortsutas kulmu, talle polnud pähegi tulnud, et lohedelgi on oma klassisüsteem. "Mu kallis, sinu tõugu lohet pole Inglismaal kunagi varem olnud, seega pole sinu tähtsus veel selgeks saanud," ütles ta, püüdes leida seletust, mis Temeraire'i lohutaks. “Võib-olla on sellel midagi tegemist ka nende kapte­nite teenistusseisundiga, sest pea meeles, et mina olen madalamal pulgal kui ükski teine siinne kapten.״

"See oleks väga tobe, sa oled vanem kui enamik neist ja sul on palju kogemusi," väitis Temeraire ja osa ta kurbusest kadus nördimusse selle üle, et Laurence'it alahinnatakse. "Sina oled lahinguid võitnud, kui suurem osa neist on alles väljaõppel."

"Olen, aga merel — õhus on asjad hoopis teistmoodi," ütles Laurence. “Ent päris tõsi on seegi, et tähtsus ja auaste ei tähenda veel tarkust ega head päritolu, nii et palun ära võta seda nii väga südamesse. Ma olen kindel, et kui me oleme aasta või paar teenistuses olnud, hakatakse sind vääriliselt tunnustama." (lk 154-155)

• Siiski võis terves ruumis selgesti ära tunda seltsimehelikkust ja Laurence oli kõrvale jäetuna paratamatult pisut nukker, nii teiste ohvitseride kui ka iseenda meelest ei tundnud ta ennast nende sekka sobivat ja seetõttu haaras teda üksindus. Aga ta peletas selle peaaegu kohe minema, mereväekaptenina oli ta harjunud üksildase eluga, sageli oli ta veetnud aega ilma Temeraire'i-sarnase hea kaaslaseta. (lk 156)
• "Oh, andke talle mõni iluasi ja ta rahuneb maha," soovitas Rankin. "Lausa hämmastav, kuidas see neil tuju tõstab - kui minu lohe tusaseks muutub, toon talle mingi iluvidina ja kohe on ta jälle läbinisti õnnelik, just nagu muutliku meelega armuke." (lk 157)
• Ühel hommikul oli Catherine siiski juba laua taga, kui Laurence tuli hommikust sööma, ja püüdes loomulikku vestlust arendada, küsis ta tütarlapselt, kuidas tolle lohe sai nimeks Lily - mees arvas, et see võis olla hüüdnimi nagu Volly. Catherine punastas juuksejuurteni ja ütles jäigalt: "Mulle meeldis see nimi, aga palun, kust teie Temeraire'i nime võtsite?"

"Kui täiesti aus olla, siis mul polnud aimugi, kuidas lohele tegelikult nime panna, ja sel ajal ei saanud ma seda kusagilt uurida ka," vastas Laurence, tundes, et on väärsammuga hakkama saanud; varem polnud keegi Temeraire'i nime ebatavalisuse kohta midagi öelnud ja alles nüüd, kui naine pahaseks muutus, arvas Laurence, et on valusat kohta puudutanud. "Ma panin talle nime laeva järgi: esimene Temeraire saadi prantslastelt sõjasaagiks ja üheksakümne kuue kahuriga kolmetekiline, mida merevägi praegu kasutab, on üks paremaid liinilaevu."

Pärast Laurence'i ülestunnistust näis naine ennast vabamalt tundvat ja ütles siiralt: "Ah nii, kui te juba seda rääkisite, siis võin ma öelda, et minuga oli peaaegu sama lugu. Arvati, et Lily ei kooru enne kui kõige varem viie aasta pärast, ja mul polnud nimest vähimatki ettekujutust. Kui ta muna kõvaks muutus, ajasid nad mu Edinburghi varjes keset ööd üles ja lennutasid winchester'i seljas kohale, jõudsin veel hädavaevu saunaruumidesse, enne kui munakoor purunes. Mul jäi suu lahti, kui ta palus, et ma talle nime paneksin, ja mulle ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe." (lk 159-160)

• Laurence andis mingi viisaka vastuse ja kõndis segadust varjates kiiresti Temeraire'i juurde — ta ei teadnud, mida teha. Nüüd polnud Rankinit tõsiselt solvamata enam mingit võimalust reisi vältida, aga Laurence tundis ennast peaaegu haigena. Mõne viimase päeva jooksul oli ta näinud rohkem kui küllalt tõendeid selle kohta, et Levitas oli õnnetu ja hooletusse jäetud: väike lohe vaatas muudkui ärevalt ringi oma juhi järele, kes ei tulnudki, ja kui teda või ta rakmeid üldse rohkem kui möödaminnes üle pühiti, siis sellepärast, et Laurence oli julgustanud kadette Levitase eest hoolitsema ja palunud Hollinil ta rakmete korrasoleku järele vaadata. Näha, et just Rankin on selles hoolimatuses süüdi, valmistas Laurence'ile kibeda pettumuse ja valus oli vaadata, et Levitas on nii teenistusvalmis ja tänulik vähimagi külma tähelepanu eest.

Kui Laurence nägi Rankini hoolimatust oma lohe vastu, mõistis ta, kui põlastav oli olnud kõik, mida Rankin lohedest rääkis, ja see oli lenduri kohta väga kummaline suhtumine - sellepärast siis hoidsidki teised lendurid temast eemale, mitte tema peene maitse tõttu. Kõigil lenduritel oli ennast tutvustades kohe huulil ka oma lohe nimi, ainult Rankin oli tähtsamaks pidanud enda perekonna tiitlit ja lasknud Laurence!l vaid juhuslikult teada saada, et Levitas on tema lohe. Aga Laurence polnud sellest kõigest läbi näinud ja leidis nüüd, et oli äärmiselt ettevaatamatult arendanud tutvust mehega, kellest ta kunagi lugu ei saanud pidada. (lk 164-165)

• [Temeraire:] "Nüüd, kui me oleme Duncani läbi lugenud, lootsin ma, et ehk sa loed mulle veel midagi matemaatikast; minu meelest oli väga huvitav, kuidas sa seletasid, et pärast pikka merelolekut piisab oma asukoha määramiseks sellest, kui tead kellaaega ja teed mõned võrrandid."

Laurence'il oli väga hea meel olnud, kui ta oli saanud pärast trigonomeetria põhialuste pähetagumist matemaatika sinnapaika jätta. "Loomulikult, kui sa seda soovid," ütles ta, püüdes jahmatust varjata. (lk 165)

• Vaid hädavaevu suutis Laurence end rahustada. Paari mõtlematu päevaga tehtud kahju pole lihtne heastada, aga edaspidi võib ta oma käitumist muuta ja kindlasti muudabki. Pühendumuse ja jõupingutustega, mille Temeraire on niikuinii ära teeninud, saab ta tõestada, et ei kiida vähimatki hooletussejätmist heaks ega kavatse seda kunagi teha. Kui ta on viisakas ja tähelepanelik nende lendurite suhtes, kellega ta koos treenima hakkab - Berkley ja teised tema üksuse kaptenid -, näitab ta, et ei pea ennast nendest tähtsamaks. Selliste väikeste abinõudega kulub oma reputatsiooni parandamiseks kõvasti aega - see oli ainus, mida ta teha sai. Parim on sellega kohe pihta hakata ja olla valmis vastu pidama, mingu siis aega, kaua läheb. (lk 169)
• Temeraire'i rõõm ripatsi üle oli sedavõrd suur, et nii Laurence'i kui ka lohe enda tuju oli korrapealt hea. Hõbedane metall oli Temeraire'i tumeda naha taustal pimestav ja kui ehe tal kaelas oli, keeras ta ripatsi esijalaga ülespoole, et tohutu rahuldustundega suurt pärlit vaadata - lohe pupillid laienesid, kui ta seda lähemalt uuris. "Ja mulle meeldivad pärlid nii väga, Laurence," tunnistas ta ja nuhutas meest tänulikult. "See on väga kaunis, aga kas see polnud kohutavalt kallis?"

"Väärt iga viimast kui penni, kui ma sind nii nägusana näen," kostis Laurence, pidades silmas, et see on väärt iga viimast kui penni, kui ta Temeraire'i nii õnnelikuna näeb. (lk 171)

• "Ma tõin sulle raamatuid ka," ütles Laurence. "Kas alustame Newtoniga? Ma leidsin sinu jaoks tõlke tema matemaatika alustest, aga ma pean sind kohe hoiatama, et ise ei saa ma sellest, mida sulle ette hakkan lugema, mitte midagi aru. Kui välja arvata need tarkused, mis õpetajad mulle meresõidu tarvis pähe tagusid, ei ole ma matemaatikas just eriti kõva käsi."

"Palun alustame," ütles Temeraire, pöörates hetkeks pilgu oma uuelt aardelt kõrvale. "Ma olen kindel, et koos saame sellest jagu, olgu seal mis tahes." (lk 172)