Protest

Proosa

Parim protest igasugust liiki kire vastu on lähedane, põhjalik tutvumine objektiga.
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 13–14, 2005, lk 25

Ülikooli teise kursuse lõpul venis talv erakordselt pikaks. Aprilli keskel tuiskas ja jääle mängima läinud lastest ei uppunud ükski. Ent kui tuul lõpuks edelasse keeras, muutus ilm üleöö imekauniks. Õhk soojenes kümne kraadi võrra, järsku hakkasid voolama isegi väga musikaalset kõrva oma vulinaga rahuldavad nired; krookused, lumikellukesed ja sinililled õitsesid läbisegi. Et märtsilund polnud paksult, nii et kõrgemad konarused ammu mustendasid, ja kevadisi vihmu ei järgnenud, siis tahenes maa kiiresti, ja peagi kattusid õunapuud valge õitekorraga. Inimesed lihtsalt pidid seisatama, keerama näo vastu päikest ja nautima, et nad on elus. "A place in the sun, koht päikese all!" laususid endamisi võõrkeeleõpetajad ja muidu haritud inimesed. Vaevatumad nende seast tajusid vapustatult, et sel hetkel piisas sellest õnneks. Nii jäidki üleminekuhooaja tavakohased rõivad kappidesse ja naftaliinilõhnalistesse plastikaatkottidesse, sest karusnahad ning labakud vahetati peaaegu üleöö tolmumantlite vastu ning sooja pesu ja mütse kandsid veel üksnes vanad ja haiged või siis põikpead, kes nõnda avaldasid oma protesti mitmesuguste nähtuste vastu. (lk 184)
- Mihkel Mutt, "Hiired tuules", Tallinn: Eesti Raamat, 1982

Laura ei suuda enam kauem kannatada, ei suuda enam vastu pidada! Ei suuda ega taha, ja kõik! Ei suuda enam kauem kannatada seda lõppematut loksumist ning pöörmete klabisemist, mis Laura iiveldama ja oksele ajab. Ei taha tunda kivisöe kirbet ja metalli imalat lehka. Ei taha kannatada teiste inimeste higi ja haisvaid koibi, kui need saapad jalast võtavad, et kupeelavatsile pikali visata. Paljudel on sokkide asemel jalarätid. Ei taha napsi ja paberossivingu tamburis, ei taha teed metallümbrises klaasist, see ajab pärast joomist vagunikäimlasse pissile. [---] Laura ei taha, et haiseb, et loksub, et kõht valutab. See on otsustatud! Laura teeb vagunist minekut ega sõida enam ealeski sellise lehkava lohega! Paneb oma kompsud kokku. (lk 10)
- Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015

[Rose:] "See teeb mind haigeks, kui lööd ajalehe lahti ja näed põhjusi, mille eest inimesed on valmis isegi surema, — kas te nägite seda artiklit prantsuse koolipoistest, kes tapsid ennast ära, põletasid ennast surnuks — protestiks selle vastu, mis toimub Biafras? Issand hoidku, protestiks, ohvriks Prantsuse õliallikatele — ohverdasid ennast Prantsuse ärihuvidele —, kohutav mõtelda, et nad lugesid Prantsuse ajalehti, teadmata, mis kõige selle taga on, ja surid pühalikult ja nii kohutavalt kasutult — võib-olla nägid ka nemad ühte fotot nagu minagi. Neid ei saa süüdistada." (lk 92)
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1987

Jim: Kontrolli kaotamine on kõigest illusioon, sügaval alkoholiuimas oli mul kontroll, tundetus ja lihtne matemaatika, arvutasin kahjud kokku, püüdsin nende ulatust hoomata. Ma ei valetanud kunagi sulle ega Lonele, kui väitsin, et mul on olukord kontrolli all. Ainult alkohoolik teab, et kontroll on täielik, see varjutab kõik. Teadsin täpselt, millal pean joomise katki jätma, et suudaksin voodist tõusta ja end mööda Kammakargatanit tööle lohistada, teadsin, mis hetkel joomine lõpetada. Kui lasin paaril töökaaslasel end kord pärast õhtusööki trepist üles kanda, teadsin täpselt, mida teen. See oli minu protest, minu mäss. (lk 137)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

Luule

Deebeti poolel
on kirjas iga meie kude.
Mingit kombitsat ega vääti
ei või jätta endale.

Nimekiri on täpne
ja näib sedaviisi,
et meilt võetakse isegi tühjad pihud.
...
Protesti selle vastu
nimetame hingeks.
Ja see on ainus,
mida nimekirjas pole.

Wisława Szymborska, "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, Laiuse: Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008, lk 7–8

Välislingid